Ma tean, et kui ma selle nüüd kirjutamata jätan, siis see nii jääbki. Ma lihtsalt pean kuidagi väljendama emotsioone, mida viimased kolm nädalat mus tekitasid.

Kui ma oma elus esimest korda osalesin maleva avarongkäigus, ei tundnud ma suurt midagi. Segadust vahest, aga see õige malevatunne puudus. Kui ma astusin Rohuküla bussi peale, valdas mind tunne, et ma ei kuulu sinna. Et järgnevad nädalad arvatavasti sisaldavad kõigest ebamugavustunnet. Kui ma eile istusin tagasisõidubussile, olin ma nii uskumatult kurb. Õieti ei jõudnud mulle eriti midagi kohale. Aga Kaisa sünnipäeval jõudis mulle kohale, kui väga malev mulle ikka meeldis.
Nüüd, kus tundeid on kirjeldatud, on aeg vist niisama vahvatest asjadest rääkimiseks. Malevatööst mul polegi eriti midagi muud meenutada, kui seda, et ma nüüd leppa, saart, teisi lehtpuid ja okaspuud oskan eristada.. ning muidugi ka seda toredat muhku oma peas, mille kinkis mulle üks lendav puuhalg. Aga üldiselt tegi malevast maleva siiski seltskond, mitte töölt saadud vigastused. Kõik need 16 inimest (+2, sest ei maksa unustada neid suurepäraseid rühmajuhte) olid nii vinged, omamoodi, aga ometi nii sarnased. Head oli palju rohkem kui halba. Tuhanded "stressid", öised maffiamängud ning niisama kergelt nilbed mängud - see oli Hiiumaa II.
Ma tegelikult ei tahagi rohkem kirjutada. Pole võimalik kõike seda sõnadesse panna, aga vähemalt sai midagigi jäädvustada, mis sellest, et see ei anna kunagi seda tunnet edasi.
Juba teisipäeval on Pilistveres kokkutulek, seega pole kõik ka veel läbi.