Eilne sadu täitis poole kuu normi, lehtedest kaob klorofüll ja nad langevad surnult maha ja mul on külm. Suvelõpp on juba nii nähtaval.
Eile õhtul/öösel käisime Kelliga jalutamas. Me oleme seda viimasel ajal tihti teinud, justkui üritades suvest viimast võtta ka öösel. Eile oli aga eriti vahva tänu mitmesugustele pisikestele asjadele. Näiteks leidsime me ühest vanalinna poekesest "CCCP"-i jäätise, mis oli otseloomulikult punase ümbrisega ja ka pisike punatäheke oli õnnestatud sinna ära peita. Või siis leidsime me uue odava söögikohakese ja sattusime sinna täpselt siis, kui hakkas Happy Half Hour. Mina nimetaks seda saatuseks. Igatahes sai sealt pelmeene kaasa osta. Jah, just nimelt pelmeene. Pärast seda, kui me pelmeenid ära söönud olime ja sellest samast nõukogude sümboolikaga jäätist müüvast kauplusest liigmagusaid koogikesi ostnud, pidasime kuskil tund aega diskussiooni muusika üle. Kõik see algas sellest, kui ma teatasin, et ma olen oma maitset muutnud. Arutlus oli vägagi elav ja koju jõudsime, kui kell oli juba täisööd kuulutanud.
Sellised jalutuskäigud aitavad mul unustada. Unustada näiteks seda, et mul on laupäeval aktus ja esimene päev uues koolis. Ma ei oskagi öelda, kas see on kartus, mis selle nii hirmuäratavaks teeb, või kahetsus. Veider on mõelda, et enam ei astugi ma sellesse suurde kollasesse (kuigi enamiku ajast oli see helesinine) majja Kevade tänaval, või kui, siis mitte selle kooli õpilasena. Ma loodan, et mu valik osutub siiski õigeks. Kui ei, siis.. on halvasti.

Aga midagi kenamates toonides: Hiiumaa II rühm võitis malevakokkutuleku ära. Jah, kõik need 52 rühma. Ma igatsen kõiki neid suurepäraseid inimesi juba nii väga.