26.06.2007/ Teine päev

23:15

Elu venelasena on suurepärane. Seda eriti mõnes suurlinnas nagu näiteks St Peterburg või Moskva.

Mõned privileegid:

*võid punasega alati teed ületada, pole vahet, kas oled jalakäija või autojuht
*saad metroos teha maailma kõige mornimat ja tülpinumat nägu ja keegi ei näita näpuga (vahest sest kõik on sellised?)
*võid nii palju side look-e kui soovid veidratele eestlastele saata
*tunned juba kaugelt ära eestlase, seda mõistagi lõhna järgi
*sul on erakordne võimalus käia ringi pusaga, millel on HIIGLAsuurelt kirjas „CCCP“, nägu täis siirast rõõmu (olgu, viimane oli kõigest ilustamiseks, näol on ju teadagi frusteeritud ilme)
*saad igal ajal anda segaduses eesti flikadele flaiereid, nendega miljon pilti teha ja, nagu sellest veel vähe pole, võid neile veel helikiirusel rääkida mõnest soodsast pakkumisest. Ülim nauding.
*hõisata suurimast rõõmust, kui mõne poe aadress on Moskva prospekt 133 asemel 137. See tähendab mõne kilomeetri võrra lühemat jalutuskäiku.

Muidugi on eeliseid miljoneid, kuid mu väsinud käsi ei jaksa neid kirja panna. Niigi olen ma pikast päevast väsinud, mu sokid rohelised muundunud ja jalad valutavad kohutaval kombel. Vaevalt et sellised inimesed viitsivad palju kirjutada, olgugi et nina ees on uhiuus märkmik (kõigest 110-rublane – kõvade kaante, zeppeliinidega ja puha!). Hetkel leban ma meie võrratus studentskii dom nomer 4-s ja jõllitan Kellit, kes kirjutab ka oma blogi ja sellega ohustab mind. Dang you, Kelli.

Aga tegelikult on siin tore. Kohati ei olegi tunne, et ma olen Venemaal. Olgugi et me ei julge tänaval eesti keelt rääkida ja kõneleme suurema osa ajast inglise keeles.

PS! Ma tunnen ennast natuke juba venelasena. Näiteks kui keegi ulatab mulle flaieri ja ma saan sellise venelikult mossis grimassi ette tõmmata ja „spasiba“ pomiseda. Kahjuks see tunne haihtub, kui keegi pika romaani vene keeles ette loeb ja ma oskan ainult õlgu kehitada.

23:34

Kelli luges mulle just ühe lõigu oma 8-leheküljelisest tekstist ette. Hirmus! Jube! Suisa kohutav! Ta suutis isegi Jakob Hurda, Miina Härma ja Artur Kapi ära mainida! Noh, nendest suitsupakkide hindadest mul on vägagi ükskõik, aga suuta mainida ka kuulsad eestlased Peterburis ära nii kellilikult võimsal moel.. appi! Ma loen parem „W.I.T.C.H.“-i edasi. Jah, just sedasama, mille peale raamatukogutädi ütles, et oled sa endale vast sisuka teose leidnud. Indeed.

00:36

Kelli: „Küsimus! Ei, enne seda, kui ma küsimuse küsin, mul on selline küsimus, et kas te teate raamatut „Kas te teate kusimärki?““

Merilin on süvenenud MINU „W.I.T.C.H.“-i, mis kusjuures köidab ka täiskasvanuid mehi näiteks laagrikasvataja Egon (väheste alasti stseenide ja lihtsate lausete tõttu), Kelli mängib mu telefonis mingit pinisevat mängu ja karjatab aeg-ajal „Oh no!“ ja voodil lebab UNO kaartide karp. Me mängisime neid 3 korda ja viimasel korral ownisin ma nad täiega ära. Roheline kaheksa.

Labels: peterburg