28.06.2007/ Neljas päev

23:19

Võrreldes koduse toiduga on toit Venemaal suurepärane. Eriti manades silme ette pildi mõnest tõega nõukogudelikust sööklast.

Mõned eelised:

*saad terve päev toituda vaid kahest munapoolikust, supivedelikust ja saiakestest/keeksist
*võid juua teed, milles on vähemalt 1 kg suhrut milliliitri kohta
*saad süüa toorest kotletti, mm
*võid kasutada ühekordseid nõusid iga söögikorra jaoks ning loodust piinata
*kui ühekordsed nõud puuduvad, võid kasutada alumiiniumist söögiriistu, mis juhivad soojust liialt hästi (te teate seda tunnet)
*saad vaadata, kuid üks teatud eestlane (Kelli) nälgib ja omandab üha enam anorektilisi kalduvusi
*saad tarbida hõrgutavaid venepäraseid mäkieineid (bigg teisti ja tšikõnburger ja heppi mil)
*saadavalt on eksootilised ja huvitavad biojogurti joogid, mis on eesti matsidele liialt hõrgutavad joomiseks

Rõõmustav uudis on see, et kardetud invaliidistumise asemel on mu jalavalu leevenenud. Vahest on põhjuseks asjaolu, et täna oli võrdlemisi hea ilm (ehk vihma ainult törtsutas), vahest miski muu, aga ma olen oma jalgadele tänulik. Täna ärkasime üleskutse peale oma passid ühes võtta ning ei jõudnud isegi pesema minna. Passid anti miilitsale, nii et on olemas oht, et koju ma ei jõuagi. Igatahes läksime täna ristleja Aurorale, mis osales Vene-Jaapani sõjas, mängis olulist osa oktoobrirevolutsioonis ja kaitses Vene au Teises maailmasõjas. Seal oli huvitav, arvestades fakti, et ma olen tüdruk (oh really?) ning lisaks saime me Auroralt endale tasuta (!) St Peterburg Times-i, mis on täis uudiseid Venemaast ja kohati kahtlast inglise keelt (Putin saw Monday President Bush). Pärast kruiiserit ja lõunat sõitsime kodupeatusesse (issand, ma kutsun seda juba koduks) ja külastasime vene noortekeskust nimega „Start“. Pidime end tutvustama, viktoriinis osalema ja nägema, kuidas meie isamaa lipp tagurpidi olu pandud, kuna entsüklopeedias oli nii antud. Aga tegelikult mulle meeldis väga ja see näitas, et kõik vene inimesed ei vihka Eestit ja tahavad meid külastada (põhipoint oligi, et Peterburi delegatsioon sõidab järgmisel nädalal Tallinnasse ja meie pidime nende hirmud haihtuma panema). Ometi oli näha ka imperialistlikku ignorantsust, sest Peterburi noored ei teadnud isegi seda, et Venemaa on Eesti naaber.

Plaadihinnad on siin haiglaselt odavad. Ostsin Brainstormi „Four Shores“-i originaali 89 rubla eest. Elle Girl Rossija ostsin ka, mille plaanin kunagi ka nii läbi lugeda, et ma seda mõistan. Oo, vene keele plõks, tule juba.

23:52

Ma lugesin just oma eelmise pika ja kohati dull-i teksti ette. Keegi ei naernud. Kelli luges oma tänase päeva kokkuvõttest paar lauset ette. Kõik naersid (as in mina ja Merilin). Peaks endale ka huumorisoone ja kirjutamisoskuse hankima. Hala ja alaväärsuskompleks võtavad maad. Arutasime reisiraamatute kirjutamist tulevikus. Kellil oleks minekut.

PS! Kelli ajas ennist oma WC-paberist tehtud prill-lauaga tualettpoti umbe.

PSV! Mu käekiri on hetkel hullem kui Kelli sokihais (ta kaalub kusjuures hetkel sokkide minema viskamist, sest pesumasin lendab õhku, kui ta neid pesta üritab).

00:34

Meie südaöised UNO kaartide mängud on vaimustavad. Eriti vinge on siis, kui ühel mängijal on üks kaart käes ja kaks ülejäänud saavad äkitselt parimateks sõpradeks universumis. Tavaline on järgnev dialoog:
A:„Tal on roheline. Pane kollane, seda pole tal kindlasti.“
B:„Hoia sinine!“
A:„Äkki on sul mõnda vimkakaarti talle panna?“
B:„Ära muretse, ma saan hakkama üksi, hinga rahulikult.“

PS! Kelli paneb päevad läbi mingeid kahtlaseid minu ütlusi kirja. Pooled on veidrad, sest nad mõtlevad nii valele poole. Oh well. Popsuta mu patja.

Labels: peterburg