30.06.07/ Kuues päev

21:40, 22:31

Käia vene poodides, eriti just supermatketites, on nii meeletult mõnus ja lõõgastav.

Mõned eelised:

*saad pärast poodlemist avastada, et pooled su ostetud toidukraamist on säilivusaja ületanud või nagu Kelli puhul oli, et 9/10 su kraamist on halvaks läinud
*saad osta komme, mis on 3 kuud tagasi halvaks läinud
*saad osta vett, mille tähtaeg oli kahe kuu eest
*saad osta vett, mille tähtaeg oli kahe kuu eest ning saab sellega teha Hirmufaktorit, sest see on nii jube
*saad soetada tasse, mis on nii uskumatult tugevad, et purunevad, kui müüja need kätte võtab
*saad lahkuda poest venekeelse Harry Potteriga, mis on täis uudseid nimesid nagu näiteks Дурсль (Dursley), Гермиона Грэйнжер (Hermione Granger), Джордж Уизли (George Weasley), Джинни (Ginny) ja Волан-де-морт (Voldemort)
*saad marodööritseda, pigistades puruks šokolaadid ja jäätised ning võõrkeelt rääkides

Tegin täna midagi riskantset ja panin jalga kuldsed kingakesed. Ning see läks asja ette – ilm oli terve päev mõnus ja vihma tibutas vahest vaid paar sekundit. Kuna täna läksime Peterhoffi, oli väga suurepärane, et pagoda polnud selline nagu eile. Kui ma ennist ütlesin, et Emitaaž on ilusaim koht, kus ma olen käinud, siis nüüd võin selle teisele kohale asetada ja pidulikult auhinna üle anda Peterhofi purskkaevude pargile. Kõik need purskkaevud ja üleüldse pargi ülesehitus ning selles peituv maagia – see ei olnud selline, nagu Venemaa tegelikult nüüd on. Olen õppinud austama Vene monarhia oskust anda asjadele suursugune ja kaunis välimus, vorm. Kohati lausa kahju, et elan autode, tarbimisühiskonna ja võltsi demokraatia ajastul. Kui võrratu oleks jalutada uhkes kleidis 19.sajandil ja olla viisakas, piirides püsiv, väärtushinnanguid omav aristokraat (või miks mitte ka mõni madalamast seisusest inimene). Ja siis ma vaatan seda kohta, kus ma hetkel istun, ehk külmal kivil räämas õpilasmajade juures, kõlamas kahtlane vene muusika ja võrkpalli toksimise kõla. Ma vaatan ümberringi ja unelmad haihtuvad. Oeh.
Täna tekkis mul ka see tõeline tunne, et olen Venemaal. Seda nimelt pärast meie poeskäiku, kui me avastasime, et enamus ostetud asjadel on säilivusaeg ületatud ja seda mitte mõne päeva, vaid kuu eest. Kõige naljakam on see, et toit oli ostetud ühest väga suurest ja korralikust supermarketist. Eestis ei läheks selline asi arvatavasti iial läbi.
Täna on meie viimane päev siin. Mõneti on kahju lahkuda, teisalt on suur soov taas kodus olla. Õiges kodus. Homme läheb 6.45 hommikul buss, sseega on äratus 5.00. Tervislik eluviis eeldaks, et ma juba magaksin, aga siin need tõekspidamised ei kehti. Hahaha.
Pean vabandama, et ma nii haiget teksti kirjutan. Väsimus on minu üle võimust võtnud (ei, ega sa veel magama ei lähe) ja viis päeva järjest millegile eeliseid välja mõelda on kurnav. Aga ma tulen toime, ärge muretsege.

PS! Kelli ei oska pärast nädalat endiselt vene keeles „võti“ öelda, mis siis, et me seda iga päev olema pidanud küsima. Nüüd ta siis kirjutas selle üles. Ключ.

PSV! Vene grupis rändamine on väga kasulik. Nii saab mängida Vene õpilast Ivangorodist, mis tähendab, et sissepääs Peterhoffi maksab 30 rubla. Välisturistidele on õpilase pilet 150 rubla.

PSVV! Issand, kui õnnelik ma olen, et ma oma algselt osta planeeritava 25-rublase kalja 35-se heaks hülgasin ja selle omakorda 50-rublase värskelt valmistatud ja kvaliteetsema kalja vastu välja vahetasin. Ma ei kujuta ette, kui vanad need kaks esimest olid.

PSVVV! Kelli avas ühe pooleteist kuu eest vanaks läinud šokolaadi. Tema sõnad: „šokolaadilõhn.. ja veel midagi.“ Merka sõnad (pärast pisikest nuusutamist): „Ma tunnen kerget hallituslõhna.“

23:05

Me saime just homse hommikusöögi kätte. Mahlapakk ületas Kelli rekordi: 06.03.2007. Eelmine rekord oli 13.03.2007. Muidu gurmaanitseme näkileiva ja vana šokolaadiga ja Kelli räägib oma surnud vanatädi taga. Nimelt vahetult enne tema surma viis Kellu pere vanadekodusse talle sukad, aga vanatädi ei jõudnudki neid kanda. Pärast ta surma võttis vanadekodu nad endale. Kelli käis neid tagasi küsimus, aga need olid juba „mingi muti“ jalas. Košmaarne, kas pole?
Mu ees vedeleb karbis tomat ja kotletti meenutav elukas, mille vanus on teadmata.

00:12

Õues toimub mingi mürgel. Venelased teevad lõket ja tantsivad seal ümber sõjatantse. Olgu, pole viimase osas päris kindel, aga häälte põhjal võib küll nii öelda. Ka majas sees on intriigid. Aivo ja Tanel pole ikka veel jõudnud, kuigi kolmveerand üksteist pidi toas olema. Meie grupijuht Irina Pervaja istub koridoris ning loeb raamatut, lootes poisid siia jõudes tabada ja kuulata, mis neil öelda on. Üks võimalus on, et nad jäid nende tuletantsijate juurde. Kas siis nendega koos hüplema või praetakse neid hetkel lõkkel. Piltlikult öeldes. Igatahes huvitav on. Me jätsime ukse irvakile, et kuulda, kui nad tulevad.

Märge: Pärast tuli küll välja, et me olime lihtsalt valesti aru saanud ja pakkidel oli kirjas tootmiseaeg. See näitab, kui jube on see, kui sa vene keelt ei mõista.

Labels: peterburg