27.06.2007/ Kolmas päev

Olla rohkem kui turist ja eestlane mõnes vene suurlinnas nagu näiteks Peterburis on värskendav ja põnev.

Mõned eelised:

*saad metroos teha teiste eestlastest kaaslastega võistlust, kes suudab kõige mornima näo ette manada (see on kusjuures väga keeruline, kui kaks teatud inimest sind lihtsalt vaatamisega naerma ajavad)
*kui jutt juba metroole läks, siis saad seal väga mõnusalt ekselda, minna vales peatuses maha, sest sa arvad, et see viib supermarketini, aga tegelikult hoopis 15 km kaugemale, sõita valele poole ja ekselda taaskord. Seda juhtub vaid eestlastel
*saad osta üliodava pileti „Lebedinnoe ozera“-le ning seejärel istuda ettemääratud kohtadele asemel palju parematele (nahaalsus missugune)
*võid teatris kingad jalast lüüa ning mõnusalt paljajalu etendust nautida (kujutage, et mõni saksa vanapaarike seda teeb)
*võid kraanikausis jalgadelt rohelist värvi ja mustust maha pesta (kohalikud teevad ka nii)
*saad minna kaasa Venemaa liiklusega, nii et laused a’la „Punane on“, „Aa, siis läheme üle ju“ on tavalised
*märkad igalpool pisikesi vihjeid ja märgikesi nagu näiteks McLenin ja läkiläkid sirbi ja vasaraga

Mu kergest jalavalust on saanud pidev tulitamine. Kõik minu hajameelsuse pärast: unustasin kinnised kingad koju ja nüüd sajab kogu aeg vihma. Tänane päev oli siiski huvitav. Ermitaaž oli kõige ilusam koht, kus käinud olen, ning see tõsiselt lummas mind. Lisaks sain sealt 120 rubla eest Renoir’i „The Girl With A Whip“-i (originaali muidugi). Õhtul käisime balletti vaatamas. Juba tee teatralnaja plošhadile tõotas seda, et päeva lõpp tuleb huvitav. Nimelt tekkis mul lõpuks hetkeks tunne, et olen Venemaa. Sain olla ehtsa vene ummiku tunnistajaks, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et kõik lasevad signaali ja sõidavad nii, kuidas neile meeldib. Seega on tavaline, et ühest suunast tuleb auto ja teisest suunast auto ning kumbki ei saa edasi sõita. See omakorda tähendab, et meie buss ei saa edasi sõita ja me oleme teatrisse hilinemas. Aga „Luikede järv“ oli võrratu ja lavakujundus ning kostüümid suurepärased. Kohati lausa kahju pärast sellist ilu oma (koledas) kongis istuda. Natuke võttis ekstaasi vähemaks McDonaldsis käik. Ma ei soovi enam pikka aega sinna minna. Seal oli nii jube, et ei tahagi pikemalt intsidendist vesta.

Aga hoolimata kohutavatest ummikutest ja kahtlastest McDonaldsitest hakkab mulle Peterburg üha enam meeldima. Ta meenutas täna ühel haruldasel päikesepaistelisel hetkel isegi Veneetsiat.

Labels: peterburg