29.06.2007/ Viies päev

Vene turud on lihtsalt vapustavalt vahvad. Eriti olles eestlane, kes ei oska väga hästi vene keelt.

Mõned eelised:

*saad haggle’mises põruda, kuna hinna teada saamisel purskad kurva näo tegemise asemel naerma
*saad vestelda vene keeles (haha) väga sõbralike müüjatega (ei tea küll, miks nad sõbralikud on)
*saad degusteerida mett ja mureleid
*kus mujal on nii, et kui maksad 500 grammi kauba eest suurema rahatähega, siis raha tagasi ei saa, vaid lihtsalt suurema portsu (väidetavalt)
*saab kuulata müüjate lugusid sellest, kus nad on Eestis õppinud, või hoopis neile seletada, et see asub Venemaa kõrval

Mu rohelised kingad on läbi. Kõik on mu hooletuse süü. Ja Peterburi ilma loomulikult. Meie piibel ehk Lonely Planet-i raamat St Peterburist ütles, et juunikuu on siin kõige vihmasem. Ma võin neid sõnu nende päevade põhjal kinnitada. Ausalt öeldes on see vihm juba kergelt tüütu.
Täna läksime esimese asjana Kunstkamerasse, mis tegelikult on antropoloogia ja etnograafia muuseum ja ühtlasi ka esimene muuseum kogu Venemaal, loodud Peeter Esimese enda poolt. Näitus, mille poolest see on nii tuntud ja arvestatud Peterburi põhiatraktsioonide hulka, mulle eriti ei meeldinud. Mind köidavad väärarengutega looted palju vähem kui põlisrahvaste kultuuride näitused. Sealt krapsasin ka ühe huvitava faktikese, mida ma ei suuda siia kirjutamata jätta. Nimelt on mõnes aafrika hõimus nii, et vahel näevad rändurid sealt ärajookvaid/põgenevaid mehi. Need ei ole mitte vargad ega kurjategijad, vaid kandidaadid hõimupealiku kohale. Kuna pealik peab kinni pidama arvukatest keeldudest näiteks ei tohi ta süüa avalikult ja jalgadega maad puudutada, ei ole just mõistatuslik, miks inimesed ei põle soovist see ametipost endale saada. Seega, niipea kui eelmine pealik sureb, põgenevad pealikukandidaadid. See, kes esimesena kinni püütakse, saab endale selle võrratu ametinime ja tööposti. Huvitav, kas pole? Kunstkameras tuli mulle meelde, mis mulle tõeliselt huvi pakub. Muidu käisime veel täna Peterburi kallimal ja suurimal (?) turul, kus kauplesime ühe põneva mehega. Ta ajas meid pärast diili ära. Seejärel külastasime Peetri suveaaeda, mis küll ei näinud väga suvine välja. Ometi oli meil seal lõbus, eriti kui ma babuškat mängisin ja Kelli oma mütsiga poseerides kurje nägusid tegi. Tänasesse päeva mahtus veel peaaegu minema lendamine Merka vihmakeebiga, mis oli meie kaitseks vihma eest, turistidele orienteerunud suveniiriturg, Subway ja Dom Knigi külastus. Põnev.

PS! Ostsin endale vene keele õpiku. Motivatsioon tuli tagasi.

PSV! Kellil on midagi viga. Alati, kui me pärast pikka päeva tuppa jõuame, pistab ta karjuma ja süüdistab meid, et me ei öelnud, et ta nii kohutav välja näev. Kergelt veider (te peaks seda nägema, et aru saada).

01:27

Merilin peseb oma keelt, mis sisuliselt on tegevus, kus sa ajad oma keele välja ja nühid seda hambaharjaga. Järsku kõlab hüüatus: „Ma ei ole ju midagi kollast söönud!“ Meie öised pesemised on nii humoorikad.

PS! Alates tänasest on meil aastas 356 päeva (Merka sõnul).

Labels: peterburg