Tahaks nii meeletult pajatada eelmisest nädalast, mis oli täis naeru, rõõmu ja ringijooksmist, aga kuidagi ei taha rikkuda sõnadega seda elamust ära. Lisaks ei ole mul absoluutselt kirjutamise tuju, aga kuna hetkel käib mulle üks Karini-nimeline tegelane nii väga peale sellega, et ma uue sissekande teeksin, siis pole mul muud valikut kui sõnu ritta klohmida ja vähemalt mingisugunegi seotud tekst valmis saada.

Ausalt öeldes on lausa patt istuda toas sellise kauni ilmaga. Samas sain ma vanalinnapäevadel tuules, vihmas ja päikeselõõsas inimestele programmivihiku kasulikkust seletada püüdes vist paraja foobia värske õhu suhtes. Samas tõi see katsumus mulle lisaks villidele ja kuumarabandusele (või vastupidi läbivettimisele) ka uusi tutvusi, palju kogemusi ja tasuta teatripileteid. Mõneti tahaks ma lausa tagasi. Ei, ma pean end parandama, tegelikult tahaksin ma igatpidi tagasi. Hetkel meenub mulle elavalt Treffi lõpupidu Nukuteatris, kus Merilini ja Kellit jälitas maniakaalne meesterahvas sooviga nendega tantsida ning need maagilised puuviljakorvikesed, mida ma lausa neli tükki ära sõin, ja siis meenub veel.. Oeh, aitab sellest teemast, vähemalt sai nüüd selgeks see, miks ma hetkel siseruumides passin ja oma aega sellisel kujul veedan. Right.

Lisaks vanalinnapäevadele põletab mu sisemust hetkel veel üks sündmus (kuidas seda teisiti küll nimetada?). Heas mõttes põletab. Tegemist on Carlo Gozzi näidendiga "Ronk", mille mugandas Eesti publikule Elmo Nüganen ning mida mina eile Linnateatri lavaaugus kaemas käisin. Poleks uskunudki, et see etendus mulle nii väga meeldib, aga juhtus siiski nii, et minu kuri ja kriitiline hing võttis selle näitemängu omaks. Kui seda oleks etendatud nii, nagu see keskajal oli ehk need lamedad naljad oleksidki olnud kogu komöödia, mida vanasti Commedia dell' arte all silmas peeti, siis vaevalt oleksin ma säärases vaimustuses. Kuid oh ei, kõik karakterid olid nii ülespuhutud ja -paisutatud ning ülepakutud, et suisa lust oli vaadata. Lisaks olen ma positiivselt üllatunud kavalehe üle, kus on kirjas täpselt kõikide maskide ehk tegelaste kohta ning Carlo Gozzi kui autori kohta. Igatahes rohkem infot kui ma Keskraamatukogust suutsin leida, kus polnud mitte ainsatki tolle kuulsa itaalia komöödiakirjaniku teost.

Liikudes sujuvalt teatrilt kirjandusele, siis tuleb mulle esmajoones kohe pähe eilne eksam. Tõepoolest, see on käes. Eksamiperiood on alanud ja tegelikult ma ei karda. Või siiski kardan, kuigi mul pole õrna aimugi, miks, sest tegemist on põhikooli lõpueksamitega, seega ei peaksid need nii kohutavalt keerulised olema. Aga ometi läks mul eesti keele ja kirjanduse eksam päris luhta. Jah, ma sain küll viie, aga oleks oodanud kergelt rohkem punkte. Te võite süüdistada mu eneseuhkust ja arrogantsi, aga tegelikult on asi lihtsalt selles, et pärast üheksat aastat võiks ju ikka arvata, et inimene oskab kirjutada ÜRO kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Loogiline, vägagi loogiline, aga mille pärast ma siis "Ühendatud" kirjutasin? Mõistmatu, vaevalt, et keegi on neid rahvaid ühendanud, et nad peaksid suisa ühendatud olema. Eksami ajal aga sellised loogilised ja lihtsad asjad pähe ei tule. Närvi ajabki mind just see, kui lolle vigu ma tegin. Aga pole hullu, elu läheb edasi, esimene eksam on sooritatud ja jäänud on vaid kaks it's-all-about-vormistamine tööd veel. Hoidkem mulle pöialt, et ma järgmine kord arukam oleksin.


PS! Hansapank andis meie projektile kahe tuhande viiesaja krooni asemel kakskümmend viis tuhat krooni ja ma sõin pühapäevaõhtusel lõpetamisel Meriton Grand Hotel-is (lihtsalt pidin seda ütlema!) liiga palju. Ja meist saavad Kariniga pinginaabrid, eks?