On olnud üks metsik ja kiire nädal. Või olgu, kiire on ta kindlasti olnud. Kergelt põnev ka. Pisike kokkuvõte:

Esmaspäeval sai maiustatud OSI-katega Kompressoris. Tarokaardid osutusid tõeliseks hitiks, pannkoogid mustikamoosi ja kohupiimaga olid nämmud. Me istusime seal nii kaua, et ma olin sunnitud "Ameerika supermodelle" sealselt seinalt ja hääletult vaatama.
Teisipäeval oli see äärmiselt tähtis päev. Lõpetamine. Mina, Britta Tarvis, lõpetasin põhikooli. Hüppame nüüd ärevusest lakke ja karjume seda tehes sadu kordi "hiphip-hurraa!". Mult küsiti mitu korda, mida ma nüüd tunnen. Ja nii kurb kui see ka poleks, aga midagi ei tundnud. Võib-olla natuke kurbust, aga minimaalselt. Ma ei ole kindel, kas põhjuseks oli see, et mulle ei jõudnud kohale, et ma ei näe enamus neid inimesi enam kunagi, või lihtsalt pole põhikooli lõpetamine minu jaoks midagi. Vahest on süüdlaseks mõlemad. Peale ema tehtud rabarberikoogi mugimist (mis oli kusjuures niii hea) viis mu ema minu, Kelli, Pauliina ja Merilini Oxforelli, kus toimus meie lõpupeoke. Originaalne, kas pole mitte? Kohale jõudes pidin siiski tõdema, et koht oli ilus. Kahju, et sel selline maine oli. Õhtu/öö oli äärmiselt humoorikas ja lõbus. Joogiga või joogita. Minul oli igatahes lõbus vaadata oma ülemeelikus tujus koperdavaid või vastupidi high-speedil jooksvaid klassivendi, kes terve üheksa aasta jooksul on minu mäletamist mööda paar lauset öelnud, ja Meriliniga krampe esile toovas vees sulistada. Ja Kellit kiusata. Ja tantsida "Umbrella" järgi (mitte nii palju kui teised küll). Ja naerda. Ja lõkke ääres kükitada. Ja naerda. Ja mahla juua. Ja kringlit süüa. Olgu, viimast ma küll kahetsen, kuid siiski.
Kolmapäeval müdistasin ma esimese bussiga, mis pidi tegelikult küll marsa olema, koju ja jäin magama. Peatselt pidin kooli vaktsineerimistõendi järgi minema, väga intrigeeriv ja vajalik fakt. Pärast seda tuli Kelli minu juurde ja üheskoos leidsime, et oleks väga vinge, kui mu nimi oleks Britta Priks-Paabumets. Selle saamiseks pean ma eelkõige leidma mehe perekonnanimega Priks, lahutama, säilitama tema perekonnanime, leidma mehe, kelle familija on Paabumets ja ongi olemas.
Neljapäeval kell 18.00 läks D-terminalist laev, mille peal juhtus olema ka Jakob Westholmi Gümnaasiumi 9.a klass. Meie ülioriginaalne lõpureis, mis osutus tõepoolest olema küllaltki vinge. Hoolimata tantsupõrandal noori neide terroriseerivatest türklastest/itaallastest/kesiganesnadolid sai tantsida korralikult ja "hullu pandud". Oi, kuidas mulle meeldib teisi tsiteerida. Aga lõbus oli siiski. Tollest õhtust pärines ka järgnev naljake (täpne sõnastus kergelt ununenud):

Britta (loeb Cosmopolitanist ette meeste arvamusi joodiknaistest): "Joovad naised on igatahes koledamad ka."
Kelli: "Ma ei tea, mina saan küll ebakaines olekus rohkem telefoninumbreid."
Britta: "Ma ei usu, et nad on siis piisavalt adekvaatsed, et sind korralikult näha."

Reedel jätkus reis. Pean tõdema, et Stockholm on suurepärane linn, mis sellest, et nad jaanipäevast nii palju lugu peavad, et panevad poed juba REEDEL kinni, nii et vaesed eestlased ei saagi sisseoste teha. Kahju. Aga vahtkonnavahetus oli huvitav ja Kelli kutsub meid külla, kui ta Stockholmi kunagi elama asub. Õhtul veendusime Kaisa, Karini ja Merkaga, et karaoke pole meie jaoks. Poleks uskunudki, et see nii jubedaks kujuneb. Lisaks olevat ma Merkalt mikrofoni kogu aeg ära krabanud ja seda peaaegu suudelnud. See oli alateadlik, ma vannun.
Laupäeval jõudsin koju, olin väsinud, käisin poes ja läksin kell kaheksa paariks tunniks pikutama. Ärkasin alles täna hommikul kell üksteist. Oli alles meeletu jaanipäev. Oh well.


Aga homme lähen ma Venemaale nädalaks ajaks, kus ma saan tutvuda Peterburgi võludega ning harjutada oma vene keele oskusi. Ja živuu v švetsii (ei saa ju ometi öelda, et ma elan Estonijas, ei ole hetkel huvitatud enesetapu sooritamisest).