Mu süda õhkab rõõmust ja kergendusest. Lõpuks ometi on see läbi. Või kui nüüd täiesti korrektne olnud, siis kohe varsti saab see läbi. Eksamid on tehtud, hinded teada ja lõpetamine teisipäeval. Üheksa aastat mu elust on möödunud nagu niuhti ja ees on kolm aastat teadmatust ning uudsust.
Ausalt öeldes hakkasin ma ise ka eksamite ajal veidi kartma. Nimelt kui ma paanitsen niivõrd meeletult põhikooli lõpueksamite pärast, mis tegelikult pole just raketiteadus, siis mida teen ma gümnaasiumis? Ma ei kujuta ettegi, kui nüüd päris aus olla. Aga tegelikult ei peagi see veel selge olema, aega on ning ka lootust, et kunagi ma saan jagu oma pidevast närvitsemismaaniast. Haha.

Terve eilse õhtupooliku veetsin ma närveerides oma inglise keele eksami hinde pärast. Millegi pärast aga hinnet e-kooli ei ilmunud ning seetõttu ärkasin ma täna kell 7.45 (!), roomasin vannituppa, muretsesin meeletult inglise keele eksami hinde pärast, hüplesin tagasi magamistuppa ja uinusin. Uuesti avasin ma oma silmad kell kaksteist, jõudsin elutuppa, muretsesin meeletult inglise keele eksami hinde pärast ja lülitasin arvuti sisse, et jõuda e-kooli, mis teatas mulle mu tuelmuse. Nüüd on see hetk, kus peaks kõlama trummipõrin ja teatavaks saab see, et ma sain viie. Luckily. Mul oli peale eilset kirjalikku osa tõesti tunne, nagu ma tahaks lihtsalt kuhugi ära joosta. Tee peal oleksin ma ka muidugi eksami koostajaid külastanud ja neile oma arvamuse öelnud. Iseenesest oli tõesti kerge, aga mida lugemisülesannet? Kuidas tuleb selle peale, et sinna nii kahetimõistetavad väited panna? Karin ütles õigesti, et ka eesti keele eksami puhul poleks ta seda osanud. Või vähemalt mitte kindlusega vastanud, lisan mina.

Peale kahe eksamikese sisaldas nädal veel suurel hulgal mõtisklusi, paari mõnusat koosviibimist, millest võib lähemalt lugeda teatriporgandite blogist, ning parimat videot, mida ma elus näinud olen ning mis sisaldas väga kunstilisi kaadreid Pauliinast. Kuna mul on hetkel tunne, nagu praegune sissekanne oleks ilma filosofeerimiseta kuidagi hale, siis lahkan lähemalt eelpool mainitud mõtisklusi. Kui nüüd vaid leiaks mõne hea lause, millega sujuvalt sellele tegevusele üle minna!
Põhimõtteliselt sain ma nii tänase, eilse ja üleeilse päeva jooksul aru, et pole mõtet olla liialt ühes asjas kinni. On aeg liikuda edasi, olla avatud ning vaadata vahelduseks ka teises suunas. Olla kastis kinni, nagu meie liigile tänapäevaks kombeks on (sellest võiks tohutult näiteid tuua, mida ma siinkohal siiski tegema ei hakka, et sissekannet lühikesena hoida), pole just meeldiv ning kindlasti ei taha ka mina näha asju vaid ühest küljest, kuigi kõigel on mitu külge. Võimalusi on piiritult, seega miks peaksingi ma leppima vaid ühega? Arusaadavalt on see veidike veider tekst mõistetav vaid minule, aga igaksjuhuks võib ju katsetada, kas keegi siiski suudab selle arutluse varjatud mõtte dešifreerida. Väike katsumus ja väljakutse sulle, sulle ja sulle.


Üldiselt olen ma kergelt väsinud, teisipäeval kell 16.00 on mu viimane aktus JWG aulas ja mu elu esimene põhikooli lõpetamine ning meie lõpualbumist on täis väga huvitavaid silmarõõme.