Ma ei ole kunagi olnud selline inimene, kes terve sügise, talve ja kevade jooksul suve taga nutaks ja igatseks. Küll aga on mul hetkel küll suur ootus ja rõõm seda aastaaega aina rohkem silmata oma igapäevaelus. Inimesed muutuvad vabamaks, ilmad soojemaks ning elu tundub märksa ilusam. Huvitav, kas asi on selles, et just maikuus viiakse paljud eelmisel aastal alustatud asjad lõpule (koolilapse silmadest vaadatud), või soojendavad lihtsalt väljas siristavad linnud ja õitsevad lilled meie hinge ja sisemust.

Hetkel pesitseb minu sees selline tunne, mida on raske kirjeldada. Ma ei ole kindel, kas ma tahangi seda sõnadesse panna. See on midagi nii siirast ja hingelist, et ma usun, et selle avaldamine maailmale pole seda väärt, kui mu blogi võib maailmaks lugeda muidugi. Lisaks sellele tundele eksisteerib minus ka selline emotsioon, mis sisaldab Kalamaja, huvitavaid inimesi ja meeletus koguses teed. Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse pannagi.

Praegu on väga hea. Hoolimata faktist, et Eesti Energia on ökoloogiliselt pankrotis, iga aasta raisates mõttetult ära 16 miljardi krooni väärtuses põhjavett (ise teenivad nad aastas 6 miljardit) ja sellest, et Teaduste Akadeemia on korrupeerunud (Endel Lippmaa:"Tegelikult põhjustab globaalset soojenemist veeaur, mitte süsihappegaas"), on kõik ikka hää. Olen tavaline inimene ning mulisen oma elust, kui terve maakera vajab päästmist. Oh well. Igatahes foorumteatri projekt sujub, vähemalt kuidagi, suhted teistega on talutavad (st ma leian, et enamus inimesi ei ajagi mind närvi on ja on täiesti toredad) ja täna oli mu elu väsitavaim trenn, mis ei tähenda muidugi, et see halvim oli. Kool on peaaegu läbi, ainult tibatilluke teelõik on lõpuni minna, vanalinnapäevad algavad juba esmaspäeval. Olgu see nii uskumatu kui tahes, aga see aasta kutsuti mind oivikute õhtule. MIND! Brittat, kes on varem mitu korda kõrvale jäetud, olgugi et tal kõik viied on. Kool vist kardab mu reaktsiooni mittekutsumisele. Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et mu elu järgmiseks kolmeks aastaks on otsustatud ja ma ei tea isegi, kas ma tegin õigesti või ei. Ma ise usun küll praegu nii, kuid eks septembris saab selgeks mu ennustamisoskus. Ma löön mõned inimesed maha, kui kõik ei lähe nii, nagu ma plaanisin. (Kelli, hint-hint, Pauliina, hint-hint, miljon teist inimest, hint-hint). Lisaks tuleb välja, et me oleme Kariniga suurepärased lauljad. Me laulsime loomaaias 12 (või oli see 13? 14? 15?) korda "Love is all around"-i linti ja välja ei tulnud midagi. Aga tämbrid on imelised ja esinemisoskus on originaalne. Nagu sellest kõigest jääks veel väheks, pakub minu ja mõne mu kurja sõbra üksluisele elule vaheldust ühest teatud inimesest rääkimine, mõtlemine ja tema tekitatud paanika. Küll on hea.


Ja lõpuks pisike huumorinurgake Karini nõudmisel. Ma pean ikka hea inimene olema, et ma pidevalt tema klatši- ja kurjusevajadust rahuldan.

Nimed taas muudetud, lisandunud on ka uusi tegelasi nt A ja Paul (ei ole päris nimi, ei ole).

• B: Kuhu su vanemad siis läksid?
  Jalgratturiplix: Sinna L-tähega kohta. Haljalasse!
  
  
• Pisike lõik J-i report-ist "At the zoo":
  "It was sad to see the animals in the caves."
  I have also thought that Tallinn Zoo is so poor that it can't offer the animals proper cages and has to keep them in caves. Yup, yup.
  
  
• J: Kus Ahvenamaa asub? Siin või?
  B: Ei, J, need on Saaremaa ja Hiiumaa
  
  
• J: Kus Botnia laht asub?
  B: Soome ja Rootsi vahel.
  J: See või?
  B: Ei, J, see on Soome laht.
  
  
• A: It was tšikõn sälääd I ordered.
  Ma tean, et on õel naerda teiste häälduse üle, aga see on pigem sellega kaasanaermine. See tõepoolest oli humoorikas.
  
  
• Karka: Kuulake, mis B kirjutas oma projekti Puusse. "Läheme Lasnamäe Ühiskonnagümnaasiumisse, kus B räägib Arturiga."
  Paul: Kellega? Kes see Artur on?!
  That was so clearly not the point.

Oh, uus nädal, tule rutem. Oh, julgus, palun leia mind ruttu ülesse. Oh, minu idee oktoobri-, novembri- ja detsembrikuistest koosolemistest ühes kindlas linnajaos, saa tõelisuseks. Eks?