Need igipõlised laulusõnad Queenilt tegelikult ei sobi siia hetkel, vähemalt ei tohiks sobida. Ma ei ütleks, et seda vinget pinget hetkel nii suurtes kogustes eksisteeriks. Eile (kella järgi juba üleeile?) jõudsin ma valmis kolm põletavat asja: Karl Martini ja Rapla maakonna referaadid ning meie foorumteatri projekti, millest ma mõnes järgnevas sissekandes ka lähemalt rääkida tahaksin. Lisaks möödus ka tänane päev täiesti mõnusalt ja rahulikult: healt. Just iga päev ei korista sa oma klassikaaslastega klassi 123, ei puhasta aknaid kui üks mees ning ei mõtle, et see ongi võib-olla viimane kord midagi säärast nende inimestega koos teha. Pähe tulid
nostalgilised mõtted, mis sellest, et mu klass on endiselt selline, nagu ta on. Täna ei tulnud mul peaaegu mõttessegi korraldada genotsiidi (figuratively speaking of course), küsimus "Kas Madagaskar asub ka Euroopas?" võttis lihtsalt lõbusalt muigama. Pärast koolimaja koristamist ja rõõmurohkeid šnelli tiigi ringe oli veelgi toredam ekselda Lasnamäel ning mängida kivijalgpalli, otsides Lasnamäe noortekeskust, kus toimus vabatahtlike koosolek. Peale paari
telefonikõne ning minu orienteerumisoskuste demonstreerimist leidsime Kelliga koha siiski üles. Kuidagi suur, kuidagi kõle, kuidagi..teistsugune. Huvitav oli meil siiski. Päeva sisse mahtus ka kahe ja poole tunnine jalutuskäik koju ning Apollo pargis asuvast purskkaevust väljakorjatud kolm suitsukoni. Nad leidsid oma õige koha sama pargi prügikastis. Taaskord avanes võimalus imestada mõne inimese nahaalsuse ja hoolimatuse üle. Tegelikult sisaldaski kahe tuhande seitsmenda aasta neljas mai posu eksistentsiaalseid küsimusi.

Sellelaadsed küsimused tekkisid ka eile Estonia teatris kaasaegse tantsu etenduste "Hamlet. Libahunt." vaatamisel (siinkohal suur tänu piletite eest Valemivihiku Olümpiaadile ja Merilinile kaasatulemise eest ja garderoobitädile, et ta ütles, et teine vaatus on ka ees) Kui "Hamletist" ei saanud ma põrmugi aru ning mõneti oligi selle modernsus isegi hirmutav, siis "Libahunt" mõjus inspireeriva, joovastava ja innovaatilisena. Minu esimene kogemus kaasaegse tantsuga live-esituses oli väga vinge. Ma usun, et ka "Hamlet" oleks teistsuguse jälje jätnud hinge, kui ma teaksin täpsemalt süžeed ja oskaksin mõista lugu tantsu taga. "Libahundi" puhul võiski põhjustada selle kohese armastuse loo teadmine. Võis, aga ei pruukinud. Võimalik, et ma oleksin ka muidu sellest paremini aru saanud. Ma polnud varem mõistnudki, et tantsuga on võimalik säärasel viisil anda edasi tundeid, nii eluliselt, nii võimsalt, nii tõepäraselt. Ilus oli. Ja "Hamlet" oli ka ilus, lihtsalt liiga segane. The rest is silence.

Keegi siin mainis, et võiks temast rohkem rääkida ja üldse oma tegemistest rohkem piniseda, sest mu lood sõjakirjandusest on igavad. Tere, Karin, kuidas meeldib nii? Sinuga oli eile kihvt istuda suisa. Gde nravitsja(!) tebja strana?


Pikaks venis, Krõõpa.