Mul oli täna vinge. Tõesõna.

Midagi nii erilist polnudki, midagi silmapaistvat ei juhtunud, mingit katastroofi ei sündinud. Aga alati ei peagi vinged päevad olema täis pidevat kappamist ühest linna otsast teise ning tõmblemist. Piisab ka sellest, kui sa avastad, et sul polegi hetkel mitte midagi kadunud ja ei mingit põhjust paanitsemiseks (väike põhjus siiski on, aga praeguseks olen ma jõudnud seisukohale, et aitab halamisest). Kool algas tavaliselt, pisikese töökesega eesti keeles, oli vahepeal kergelt tavaline ning lõppes tavaliselt, veidi suurema töökesega kirjanduses.

Ja öelgu teised mis tahes, aga minule meeldib kohustuslik kirjandus. Ma ei usu, et ma võtaks muidu kätte näiteks Kivika "Nimed marmortahvlil" või Remarque'i "Läänerindel muutuseta", vähemalt mitte üheksandikuna, ja seda juba pelgalt oma patsifistlike vaadete tõttu. Aga kui kool käsib, siis pole muud teha kui lugeda. Hämmastav, millistest elamustest ma ilma kohustusliku kirjanduseta ilma oleksin jäänud. Ning see, et asi on sunniviisiline - mis sellest? Las ta siis olla. Mitmed õpilased ei võtaks elu jooksul vastasel korral mitte ühtegi raamatut kätte ning sellega lõpetaksid kooli primitiivsemast primitiivsema sõnavaraga. Mind suisa häirib, kui keegi taas kirub kirjanduseõpetajat, et ta meil raamatuid lugeda käsib ning anub, et me töö edasi lükkaks. Õpilastele võiks sellise asja veel andeks anda, kuid lapsevanematele, kelle arvates on 6 raamatut aastas liiga koormav nende võsukese jaoks? Ma ei mõista seda soovi mitte edasi areneda, mitte end harida, mitte saada kätte elamust. Muidugi on võimalus, et raamat ei meeldi sulle ning sa pead seda kohustuslikus korras edasi lugema, aga kõik ei saagi meeldida. Ning vähemalt minu puhul on nii, et enamus raamatuid, mis ma loen, meeldivad mulle. Lisaks harib ka halb raamat, vähemalt annab ta mingi kogemuse, kas või hoiatuse, et sa enam selle kirjaniku teoseid ei loeks. Seega.. mina toetan kirjanduseõpetajate punnistusi teha oma õpilastest täisväärtuslikud ning haritud inimesed.

Eile lõpetasin ma eelpool mainitud "Läänerindel muutuseta", mis panigi mind kogu eelnevat teksti kirjutama. Ei, ega see raamat mu maailma nüüd nii kohutavalt ka ei raputanud, aga vähemalt andis ta taaskord tunnistust, et vahel on hea usaldada oma õpetajat ja lugeda midagi ka sunduslikus korras. Ma ootasin tüüpilist sõjaraamatut täis mõisteid, millest ma midagi ei jaga, ja julmust, mida ma ei kannata. Mu ootused said täidetud, muidugi said, aga lisaks sellele kõigele tegi see raamat midagi, mida teised sõjaraamatud ja -filmid pole teinud. See pani mind mõistma neid mehi. Kui kerge on öelda, et need prantsuse sõdurid on halvad ja saksa sõdurid head. Veelgi lihtsam on väita, et sõdurid on tobedad, et nad üldse sõtta läksid, ja lollid, et nad varem seda koledust seal ei mõistnud. Aga vahel pole lihtsalt valikut. Peategelane Paul Bäumer oli oma mõtisklustega õigel teel - neil lihtsalt pole võimalust valida. Ei ole seda prantsuse sõduritel ega ka saksa omadel. Mõlemad peavad sõdima ning tegelikult ei sõdi nad üksteise vastu. Nad sõdivad, sest nad lihtsalt peavad. Aga milles on see prantsuse talupoeg süüdi? Mitte milleski, need on lihtsalt lihtinimesed, kes võitlevad selle väikese grupi riigijuhtide eest. Raamatus käidi välja üks mõte, mis mulle väga meeldis. Miks ei võiks omavahel lahingut pidada riikide juhid ise ning see, kes kaotab, on kaotanud ka sõja? Jääks ära see süütu vere valamine ja need kohutavad õudused. Ometi inimesed sõdivad. Ju on inimene siis nii primitiivne, et nende jaoks võib sõda toimuda vaid suurte hulkade, tohutute armeede, paljude süütute inimeste vahel.



Ja see oligi kõik, mis ma öelda tahtsin. Palju jäi veel hingele kripeldama, kuid ma ei usu, et on õige hetk selle rääkimiseks. Päev pole veel pooltki läbi, kui nüüd aus olla. Trenn on veel ees, jazzi erinevad liigid on mind ootamas ja ka Karl Martin Sinijärv ootab, et temast referaat kirjutataks, mis sellest, et veel nädal aega tähtajani jäänud on. Raplamaa ootab samuti.