Hetkel kirjutab seda sissekannet üks otsustusvõimetumast otsustusvõimetum Britta ja see kehtib kõikide asjade puhul. Kui ma ei tea isegi seda, millest kirjutada, kuidas peaksin ma siis suutma valida kahe (mõnes mõttes suisa kolme) võrratu kooli vahel? Kui te oskate sellele vastata, siis ma kingin teile ühe suure ilusa porgandi ja kummardan te ees elu lõpuni.
Mu sees on kõik nii sassis, ühel hetkel olen ma täiesti kindel, et ma valin kooli, kus on suurepärane tase, olemas kõik ained, millest olen unistanud ning ka vinge koolimaja, järgmisel hetkel kaldun ma siiski kooli poole, kus ei pruugi olla kolmandat võõrkeelt või nii palju matemaatikatunde, kui minu hing ihaldab, kuid selle eest kompenseerib selle see õhkkond, need õpilased, see sõbralikkus. Ja siis jääb mu enda kool, koht, kus olen juba viimased üheksa aastat tarkust kogunud, paik, mis olnud osa minust üle poole mu eluajast. Mul pole õrna aimugi, mida ma tegema peaksin, ma tahan, et see oleks läbi, ma soovin, et ma ei kasutaks sõna "ma" nii palju.
Mõnel määral on aidanud otsustamisele kaasa seesinane tibutants, mida eelnevalt ka mainisin. Tundub küllaltki lihtne kaasata peaaegu terve klass tantsima lõbusa lookese järgi ning seda seejuures ka nautida. Aga viimased päevad kinnitasid, et sellest ideest võib sündida rohkem konflikte kui naeru. Ning see panigi mind aru saama, et selles klassis, kus ma hetkel õpin, on vaid 1/3 sellised, kellega mulle meeldiks olla ühte katlasse pandud. Teised, andke andeks, on oma passiivsusega ja arrogantsusega mind ahastusse ajanud. Milles siis asi seisnes? Esmaspäeval tuli meil idee osaleda neljapäevasel tantsuvõistlusel, näidata, et me pole nii igavad, nii ükskõiksed. Asi päädis sellega, et enamus, kes algselt olid nõus osalema, ütlesid ära ning alles jäi vaid 7 inimest. Aga rõõmustav on see, et me saime asja tehtud, me saime näidatud, et on siiski inimesi, kes tunnevad rõõmu aktiivsusest ning suudavad enda üle ka naerda. Palju õnne, kõige lõbusam esitus.
GAGi vestlus oli kummaline. Kuidagi naljakalt kodune ja sõbralik. Lisaks pakuti mulle kohta reaalsemas klassis, kuna suure üllatusena tuli välja, et ma sain matemaatikas vingelt punkte. Inglise keeles ka, oh joy. Kõik oleks perfektne, kui matemaatika-inglise keele klassis oleks kolmas võõrkeel või siis prantsuse-inglise keele klassis oleks nädalas vähemalt neli tundi matemaatikat, kolme tunniga mina ei lepi. Ja ma ei saa oma TIKi vaimustusest endiselt üle.
Jõudes Tallinna Inglise Kolledžini, siis arvakem ära, kust koolist olid valemivihiku olümpiaadil kõik põhikooli arvestuse kolm esimest. Jah, õige vastus. Aga võistlus oli vahva, esimese kuue hulgas oli lõbus olla ning finaalvõistluse finaali (ehk siis suulist osa) oli hea jälgida. Sest millal varem on juhtunud seda, kui sa näed, et keegi sõna otseses mõttes tõmbab endale vee peale sellega, et keeldub teiste võistlejate poolt pakutud õigest lahendusest ja hakkab oma joru ajama? Meeliülendav.

Kuid see ei muuda suurt midagi ausalt öeldes. Sasipundar olen ma siiski.



Post scriptum. Ma loodan, et te olete märganud mu blogi uut väljanägemist ning olete juba kribanud sellesse mõnusasse rohelisse kasti vahvaid teateid. Eks ma varsti leian enda blogile veel vingema outfit'i, millegi, mis sobiks mu olemusega veelgi paremini. Aga praegu las ta olla nii.