Ma olin pärast neljapäeva õhtut täiesti kindel, et ma pean sellest oma blogis kirjutama. Pärast üleeilset oli mul tunne, et ma ei taha sellest enam rääkida. Eile ma lihtsalt ei suutnud kirjutada. Täna usun ma, et rääkida ma võin, aga midagi head siit ei tule. Praeguseid tundeid on keeruline kirja panna.

Viimased päevad jätavad kindlasti minusse mälestuse. Vaevalt juhtub sageli seda, et sa vaatad koduaknast välja ja näed naabertänaval autot põlemas kui säraküünal. Just iga päev ei ole nii, et sa jõuad koju alles kell kolm öösel, sest sa oled just istunud lõksus kolmnurgas Vabaduse väljak-Pronkssõdur-kino Kosmos. Kui ma kardan Eestimaal kõneleda eesti keelt, siis peab midagi nihu olema.

Minu jaoks on praegune olukord põhjustatud suuresti üksteise valesti mõistmisest. Eesti venekeelne elanikkond on Vene meedia mõju all, nad usuvad lugusid, mille väljamõtlemise najal püsibki praegune Venemaa valitsus ülal. Sellega võib õigustada inimesi, kes tõsimeeli arvavadki, et pronkssõdur on kolmeks tükiks saetud ning seetõttu protesteerivad.

Kahjuks pole asi enam kaugeltki mitte selles kujus, pole kunagi olnudki. Praegused mässajad on lihtlabased kurjategijad, vandaalid, huligaanid. Nende jaoks pole pronkssõduril mingit tähtsust, need on inimesed, kelle jaoks see kõik on vaid ettekääne varastada, märatseda ja kakelda. Inimesed, kes ei tea ise ka, kes nad on. Nad võivad karjuda "Rossija! Rossija!", aga ometi ei ole nad Venemaal. Nad elavad Eestis, sest siin on neil hea põli. Me diskrimineerime neid? Vastupidi, me oleme nende vastu liiga head olnud. Väär on väita, et need inimesed on venelased. Iga mõistlik venelane tunneb häbi, et kõneleb nendega samas keeles. Hetkel loovad märatsejad lihtsalt valesid arusaami. Paljud eestlased ei mõista, et need inimesed, kes meid fašistiks nimetavad, on lihtsalt provokaatorid, mitte venelased. Me ei saa kõiki hukka mõista, kuna mõned neist ei saa aru, et asi on puhas vandalism ja ei mingi protest. Viimased päevad on ka minu nägemust asjadest oluliselt muutnud. Ma olen hetkel veel segaduses, kuid ometi olen ma pigem hakanud mõistma ühte rahvust, mõistma, miks asi nii kaugele on läinud. Kindlasti ei tohi unustada, et oma panuse on andnud ka eestlased, võtkem näiteks kas või eelmise maikuu sündmused, mil nö rahvuslased lihtsalt õhutasid rahvustevahelisi pingeid. Praegu pean ma eestlasi kiitma, vähesed läksid provokatsioonidega kaasa. Ometi on tänavustekinnipeetute hulgas ka eestlasi.

Ma vaatasin täna huvi pärast politsei poolt üles seatud leheküljele tuvasta.politsei.ee, kuigi ma olin veendunud, et ma ei tunne sealt ühtegi inimest ära. See osutus valeks, sest otsemaid nägin ma piltidel ühte oma kooliõde. Ja mitte lihtsalt pealtvaatajana, vaid tulemas alkoholipoest välja, pudel käes ja näol peegeldamas siiras rõõm. Igas rahvuses on lolle ja minul on häbi.

Mulle meeldib siiski mõelda, et selles kõiges on midagi head. Vahel ongi vaja kohutavaid sündmusi, et muuta asju paremaks.