On teil vahel tunne, et te tahaksite midagi nii väga, aga ei suuda? Teie püüdluse tulemuseks on vaid kukkumine. Ka teisel korral ei lähe paremini. Kolmas kord - kukkumise asendab pelgas komistamine. Neljandal või viiendal või kuuendal korral õnnestub asi juba täielikult. Minul on nii tihti. Ainuke probleem on see, et ma ei saa kolmandast faasist välja. Ikka jääb midagi vajaka, endiselt ei tule asi välja nii, nagu ma tahaks. Ma põen selle pärast tohutult, ometi ei suuda ma paremini ja jätan asja nii. Südames ma ju tean, et tegelikult tegin ma hästi. Samas tean ma ka, et alati saaks paremini kui lihtsalt hästi. Mis neetud eneseuhkus see on? Ma lugesin kunagi horoskoobist, et neitsi tähtkujust inimesi süüdistatakse sageli perfektsionismis. Siis ma muigasin selle peale. Nüüd aga mõistan ma seda täielikult. Naljakas on aga see, et sisimas ma usun, et ma olen mingi ülim kuju. Teisalt aga pean ma end üheks rumalaks, võltsiks veidrikuks. Mulle ei meeldi, kui kõik nii segi paisatud ja vastakas on.

Aga milleks kogu see kentsakas jutt? Oma esimeste lausetega püüdlusest pidasin ma silmas just sedasama blogitamist. Ma avastasin täna internetis surfates oma esimese blogi üldse. Ausalt öeldes olin ma selle juba unustanud. Ka selles olen ma sarnaste asjade üle pead murdnud. "Täna tahan ma teile rääkida sellest, kui sa midagi kohutavalt tahad, aga samas sa tead, et see pole võimalik. Mida mina tahan, aga ei saa?" esitab neljandal mail alustatud ning unustustesse hõlma vajunud veebipäevikus 14-aastane Britta küsimuse. Säärased küsimused on mulle küllaltki iseloomulikud. Ma ei pinguta üle, ma lihtsalt olengi selline. Seega on kohati veider, kui sulle öeldakse, et su mõttesähvatused on head, aga.. ülepingutatud. Ülepaisutatud. Liialdatud. Ma tahaks nii väga kirjutada ladusalt, mis on nii mõnelegi mu sõbrale iseloomulik, tahaksin visata nalja, nagu teeb nii mõnigi mu tuttav oma blogis. Aga ma ei tee nii, sest siis poleks ma mina. Ma kirjutan, nagu ma oskan, olgugi et tahaks teisiti. Ma kirjutan sellest, mis mul südamel, nii hästi, kui ma suudan. Sageli jääb kripeldama see tunne, et oleks võinud teisiti. Peas oli nii palju ideid, siia jõudsid vaid mõned neist. Aga eks ka see ole üks valikute tegemine.



Aga asi on nüüd selles, et Britta on üks 12-st Tallinna Inglise Kolledžisse sisse saanud õnnelikust (varusid ja juba TIKi praeguseid õpilasi arvestamata). Ja GAGi vestlus ootab mind teisipäeval kell 14.30 ja ma kardan nii väga. Jojojo.