Iga õpilase elus on aeg, mil ta peab valikuid tegema. Pärast esimest valikut järgneb teine, kolmas, kuues. Kõik see määrab, millist elu sa täiskasvanuna elad. Seega peab meie ühiskonnas sul juba viieteistkümneaastasena olema selgejooneline ettekujutus valdkonnast, millele pühendad tulevikus oma elu. Hea näitena võib esile tuua näiteks kümnenda klassi katsed, mil õpilased jooksevad kui segased ühest koolist teise ning reklaamides end kui mõnda Teleshopi toodet. Siis on vaja ka valida, kas sa tahad jätkata õpinguid reaal- või humanitaarklassis. Olgugi et valik ei ole nii spetsifiiline, on ometi vaja omada mingisugustki kujutelma.
Oma viimastes sissekannetes olengi ma põgusalt rääkinud sellest meeletust tormijooksust erinevatesse Tallinna "eliitkoolidesse". Paratamatu, vältimatu, ometi ei tahaks nii. Kuid mis teha, praeguses ühiskonnas enam teisiti ei saa. Inimestest saavad koodid, gümnaasiumiaastad veedame, ninad raamatus ja pinge laes, et needsamad koolid saaksid ilutseda koolide TOP 10-s. Kui õpetaja arvab, et sa eksamil maksimumi ei saa ja kooli keskmise nõnda alla viid, siis on ka lahendus varnast võtta: eksamit lihtsalt ei tee. Ja nõnda ongi ja keegi midagi ei tee. Milleks peakski? Kõik tahavad endiselt olla osa millestki võimsast, omada privileege. Eliitkoolis õppides on sulle koht ülikoolis tagatud. Kas mina olen ainus, kes näeb praeguses süsteemis lünki, meeletult suuri auke? Ma käisin täna IT Kolledžis uudishimupäeval ning üks esineja seal oli Ilmar Raag, rääkides oma uue filmi "Klassi" tagamaadest. Olgugi et hetketeema küll selle filmi teemaga kokku ei lähe ja seda ma hetkel oma jutuga ei taotlegi, võib selgesti tõmmata ka paralleele. Tavaline Tallinna kool, vägivald lokkab. Eliitkoolides selliseid asju väidetavalt ei toimu. Kuid miks on vaja siis üldse, et see kusagil toimuks? Miks ei võiks kõik koolid olla kui eliitkoolid? Kõik olgu taas võrdsel tasemel ning olgu haridus ühtemoodi hea igalpool. Kahjuks tegeleb haridusministeerium taoliste asjadega nagu reaalainete koormuse vähendamisega ja õppeainete nagu arvutiõpetus kaotamisega, millele mina ise olen oluliselt vastu. Kuid see selleks, selline kriitika olgu mõne teise sissekande teemaks.
Nii et kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin? Mind ajendas sellel teemal kirjutama soov näha haridussüsteemi, kus puuduvad head ja halvad koolid. Kohati utoopia, ma tean. Kuid kas siiski on? Miina Härma Gümnaasiumisi kümnendasse klassi proovis see aasta pea 800 inimest. 3 klassi. Ma ei väidagi, et tegemist pole ühe väga hea kooliga. Valikained on taolised, et oleks võinud kas või isegi sõita Tartusse kohale ja sinna proovida. Aga miks ei võiks iga kooli õpilane saada sellist haridust, nagu ta tahab, ilma selleta, et ta peab oma kodukohast kuhugi kaugesse linna kolima? Just sellele on vaja lahendus leida. Seniks aga pole muud, kui süsteemi järgi talitada.

(Pildivalikust nii palju, et selleks kulus aega. Liigagi palju aega ehk. Kuidas valida taolisele postitusele juurde illustratsiooni? Miks seda üldse teha? Küllap ma lihtsalt tahan nii. Lõpuks valisin ma selle pildi, kuna just see sümboliseerib minu jaoks terviklikkust ning täiuslikkust. Ma tahaks ka, et Eesti koolisüsteem oleks terviklik, ühtne, kõigile täiuslik.)