Kurbus täidab mu hinge. Samas pole see üldse mitte selline kurbus, nagu maailm oleks otsa saanud ja midagi enam teha pole. Vastupidi.. kogu tulevik tundub samas kuidagi nii lähedal. Aah, ma ei anna endale ka aru, mida ma tegelikult tunnen ja tahan ja soovin ja loodan ja räägin ja mõtlen. Ju ma olen siis nõrk, kohati lausa väga nõrk. Ma ju tean, et kõik jätkub, miski ei kao, ometi olen ma ikka nii lõpmatult kurb ja melanhoolne. Ma tahan muutusi, ma ei taha muutusi, ma tahan muutusi ja ma ei taha muutusi. Ma tahan, et kõik jätkuks selliselt, nagu ta oli, ainult et veel paremini. Ma võtan vast asju liiga südamesse, va vana hooliv Britta. Need, kes mind tunnevad, teavad ka selle sissekande tagamaid.
EI, BRITTA, SA EI TOHI KURB OLLA, SUL POLE PÕHJUSTKI. KÕIK JÄTKUB NING KÕIK JÄÄVAD JA KÕIK ON HEA. Aitäh mu soovitäitjatele, ma mõistsin täna, et tegelikult on kõik need inimesed (taaskord saavad aru vaid need, kes peavadki aru saama) mulle vägagi tähtsad. Issand, ma olen üks pundar.
Lõpetuseks üks niisama huvitav asi, mille ma leidsin BBC koduleheküljelt NATO eelmise laienemise kohta (seega on küsimus ka Eesti kohta!) Siit too tuleb:

Isn't their kit old Soviet stuff - can their radios talk to ours?

Yes, a lot of it is old stuff and no, their radios don't talk to ours and anyway what language would they use? But they are not really joining to add to Nato's armoury. They will modernise their forces over time.

(Pildil ei ole küll mina, vaid on Eve ja Kristiina minu ema töökaaslaste õmmeldud tupsukostüümides, haa, kuid see pilt väljendab ideaalselt vabatahtlike klubi olemust ja sisemust)