Olemiskõndija

Hetked.

2012-01-30T12:50:00.002+02:00

Kõndisin eile ehaajal mööda tänavat. Kuuldes selja taga hingeldamist, vaatasin ringi ja nägin ühte spanjelit kõrvade lehvides jooksmas. Ta jooksis, peatus, et nautida ühte puud, ja jätkas siis jooksmist. Just siis, kui ma mõtlesin, kas ta käibki nõnda üksinda jooksmas, jooksis mööda mees. Koer jäi seisma ja ootas oma omanikku. Härdusin. Koera juures jäi mees seisma. Eeldasin suuri tundeid. Mees hakkas koera lööma. Poole minuti pärast jooks jätkus, kuigi koer ei kiirustanud enam nõnda.

muulukad

2011-03-30T19:24:00.000+02:00

lihtne (hetke)tõde

2011-01-08T23:21:00.005+02:00

Ma ei julge veel liiga suurt kära sellest teha, sest nii palju on ju ometigi ajutine, kuid - olen taas õnnelik. Kes teab, ehk hakkan jälle sõnugi kokku seadma.

üks lugu

2010-07-26T16:27:00.002+03:00

Ühel hetkel eile sain ma aru muusikast. Selle võis põhjustada magamatus või eelnevalt nähtud "Ekstaasitantsud" või üleüldine segadus enda koha üle siin ja mujal, kuid sellel hetkel ma arvan, et lasin helidel end täielikult läbistada. Ma ei mäleta seda viisi enam, aga see ei loe.

Nüüd saab jälle jätkata, isegi olles üksi. Lõppude lõpuks olemegi jäägitult üksi, ühtsuse järeleaimamine saab olla vaid teatud piirini ja me saame üksteist aidata, nagu muusik aitab kuulajat, kuid lõplik tunne on siiski ühele. Oluline on armastamine, mitte armastatud saamine.

Ma seedin praegu kõike seda, mis viimastel päevadel minust mööda rutanud on. Ma olen järjekordselt ühel ristteel ja ei tea otseselt, mida öelda või kas kõik saab korda, aga ma olen ometi õnnelik selle üle, et olen.

Ehk saab teesklemine ühel päeval läbi.

Kukun läbi kuu nagu kägu

2010-06-15T22:19:00.001+03:00

Mu elu kõige paremad kaks ja pool tundi on nüüd läbi. Homme järjekordne magus poolteist tundi piina.

Ega ma ometi liialt negatiivne pole? Nää.

Gather ye rosebuds while ye may

2010-06-15T13:43:00.000+03:00

Appi! Mul on rohkem tsitaate peas kui omaenda mõtteid.

Esimene katse.

cute little sheep on the big screen

2010-05-28T23:47:00.008+03:00

Pole viimasel ajal kirjutamisega eriti tubli olnud, tundub justkui viimasel ajal (aeg tähendab siinkohal nädalat, kuud, aastat?) faktide ja armastusluuletuste taha... sest sellega ma tegelen ilma väga palju m6tlemata. Oh kaunid eksamid! üleüldine aggressioon - yritan hetkel mõtteid alla suruda, eriti seda, et praegu on mu elu üks määravamaid perioode. Paar tundi umbses ruumis kirjutamist ja paanitsemist ja sahkendamist, mis otsustab, kas lähen sinna või lähen tänna, minevikku või tulevikku, ühte suunda või teise. Kõlab pisut nagu üks alaline kõhklus, aga kui ma oleksin endas kindlam, siis on ka suurem võimalus vastupidise korral haiget saada. Seega valu tema iseenda poolt loodud mõttes on pelgalt kaitsemehhanism. Siis unustab ehk ära, et mu vaimusilmas on taanilinna tänavad asendunud ühe teise linna omadega, kus on majadel Henry VIII figuurid ja aedades gravitatsiooniseadusi näidanud 6unapuud. Aga niipea, kui ma m88da neid paljulubavaid tänavaid ja jõeäärseid käin, tuleb mul meelde lootus loovutada pragmaatilisusele. Võib-olla on parim viis lihtsalt asjaga kaasa minna? Nii igaks juhuks.

Täpselt nädala eest lasime 6hupallidel ja unistustel hetkeks lennata, unustades, et me oleme nii lähedal sellele, kus nad pole enam pelgalt unistused, vaid reaalsus, kus meil on uued mõtted ja uued suunad. Tavaliselt tähendab viimane koolipäev siin maal (koolis) lihtsalt seda, et terve klass tuleb viimast korda yhte majja, käib oma viimastes tundides ja läheb siis niisama lihtsalt laiali. Ei mingit punkti, koma ega sidekriipsugi mitte. Vahest on nii ka hea, aga paistab siiski, et keegi ei pane m88dunut 12 aastat tähele. Otsustasime seega pisut traditsiooni ehk traditsiooni puudumist muuta ning seet6ttu oli terve reede täis siirast vabadust. Kõige selgem n2ide: Sampada ja Charlotte istumas murul punumas lillepärgi. Justkui enneaegne suvi. Kostyymidraamat sai ka pisut - koolis liikus ringi ninjasid, hippisid, 'black eyed peas'-e, yks kuninganna, mõned lapsed kaisukarude ja mullitajatega kaasa arvatud mina ja -ohohoo- inimsuuruses peerukotte ('whoopey bag' kõlab pisut paremini kyll). Lisaks m6ned pain au chocolat koolimaja ees piknikul, mängud, väsimatud puhkepausid ja veest tilkuvad riided.
Ei tea, kas sellel videol, mida me eelnevalt terve n2dala valmistasime, oli mingi m6ju v6i oli selleks ka paras aeg, aga yheks p2evaks olin ma tõepoolest rõõmus, et ma otsustasin kahe aasta eest Walesi tulla ja et vaatamata sellele, et mu Harry Potteri unistus päris täpselt tõeks ei saanud (oh naiivitar, kuigi tundub, et paljudel on just taoline kujutelm enne saabumist peas), olen yhes aastaryhmas just nende inimestega. Yks on kindel - see on mind kasvatanud. Pisut rohkem sallima ehk? Või yritama mõistma? Seetõttu pole kahetustel nagu 'me oleksime võinud terve aasta niimoodi olla' siin kohta. Loomulik protsess tahtis teisiti ja oli omamoodi vajalik. Ning vähemalt oli meil yks päev, kus polnud oluline, kust me tuleme ja kuhu läheme. Omamoodi kontrollpunkt, et teada saada, kes me praegu, just sel hetkel, oleme.

Ma ei taha hästi uskuda, et vhem kui kuu pärast olen ma kodus ja ei saa enam kunagi sellesse olekuvormi naaseda. Seda pani mind eile Kelli m6istma (merci postkaartide eest!). Jah, meil on plaanid nagu virmalised Lapimaa pakases ja Lõuna-Ameerika nii viie aasta pärast, aga siis on k6ik muutunud. Mida ma peaksid mõtlema, mida ytlema? Kas ma peaksid kokkuvõtteid tegema? Jalutama, hingama, avaldama, ahastama, rõõmustama, nutma, tõdema, et ehk tõesti ja kui oleks vaid..? Varsti on aeg jälle viimaseid pilke heitma hakata. Vabandust, ma elan oma kontrollpunktides.

Naasen nyyd sõber Elizabeth I juurde. Ole mu vastu helde, siis saan ehk päriselt astuda m88da yhe teise linna tänavaid.

Demain déjà?

2010-05-07T23:38:00.002+03:00

No nii, homme esimene katse. Le premier essai. Varsti saab oma mõtted suunata ajaloole ja inglise kirjandusele. Ma olen vist päris nukraks muutunud, aga tegelikult on täitsa hea ja konstruktiivne tunne. Loodetavasti ei kulu need teadmised maha. Mes connaissances devraient etre inépuisables, comme les énergies renouvelables ou la politique constructive. Ja kõik toimub ajal, kui Suurbritannia kogeb n-ö suurt muutust. Uskumatu, kui palju furoori võib tekitada võimalus, et riiki asub juhtima koalitsioon! Või see, et endiselt püsib süsteem, mille kohaselt ei loe mitte, kui palju hääli erakond saab, vaid kui mitu piirkonda ta võidab (s.t. kui sa annad hääle erakonnale, mis paraku ei võida piirkonda, ei loe su hääl absoluutselt). Incroyable!

A bientot nüüd! Loodan, et mu mõistus laseb mul magama jääda enne esimest proovikivi.

sur les échasses

2010-04-28T23:04:00.004+02:00

Oh, kuu on peaaegu läbi, läbi teleskoopide on nähtud ühte teist kuud, Marsi ja Saturni ja puud lähevad roosaks, roheliseks ja valgeks. See ilu tuletab meelde, et j'ai peur de mon avenir.

Prantsuse keele suuline eksam järgmisel laupäeval.

tomber dans les pommes

2010-03-28T12:12:00.022+02:00

Vahel on siin ka ilus. Nendel harvadel päevadel, kui ilmateade lubab vihma ja sa valmistud halvimaks, aga tegelikkuses soojendab hommikupäike lambaid ja maanteeäärseid nartsissivälju. Ja hiljem lisada oma pikka nimekirja tehtud asjadest, et tere, olen Liverpooli kesklinnas juhtinud paati, sõitnud sildade alt läbi ja lasknud signaali. Olen olnud mereväelane üheks päevaks. Olen näinud ühte oma lemmiklinna tavalise halli rüü asemel päikesepaistes säramas, tema torne ja tema purjelaevu ja tema inimesi.
Hiljem võin jalutada ja korjata kollaseid lilli, panna neid vaasi ja seega hetkeks ilu ära märkida (kuigi kõik närtsib hiljem). Siis võin taguda tennisepalli vastu seina ja olla rõõmus, et mul on järjekordne hetkearmastus.
Sellistel päevadel on kõik päriselt ka ilus. See ongi see saladus, mida vahel reaalsusest leida võib (découvrir le pot aux roses) - et vahel on hea, sest midagi pole halvasti. Peab ainult veidike oma tähelepanu vaid sellele suunama, et sa ei sõidaks vastu sedasinast seina ja upuks nagu Titanic, ja et sa ei läheks mitte vooluga, vaid kasutaksid seda vastavalt enda tahtele. Päris pärise keskel töötab vahel paremini kui ideaal.

Ideaale luuakse kõikjal ja see on sageli dekonstrueeriv. Olen viimastel päevadel koolitööna lugenud armastusluuletusi ja kõige tabavam on siiani olnud see, kus öeldud:

We've made a great mess of love
since we made an ideal of it.

- D.H.Lawrence

Põgenesin täna unes majja, mille lumisel teel oli eestikeelne kollane-must koopia raamatust "Ökobioloogia võhikutele" ja ma kallistan eestlasi, kes selle mulle kohale tõid. Nad teadsid kõiki, kes kodust lahkunud on, ja rääkisid mulle väljarännanute liikidest. Mina olen vist see, kes aina igatseb.

kui üks hingetõmme kestab tund

2010-03-11T17:33:00.007+02:00

Tean, et seda on palju kuuldud, aga mina leidsin järgneva lõigu alles täna, ajal, mil peaksin töötama ajalookirjandi kallal. Aga vahel - ja praegu on üks sellistest hetkedest - näen ma maailma ja oma kodu selles maailmas peaaegu niimoodi, nagu Viiding seda kujutab, siis kui hetkeks saavutatud kõige raskem unustus, isekuse ja argipäeva sünnitatud muremõtted.

Ma vaatan
Juhan Viiding

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"

Võib-olla ma ei edastaks seda nõnda brutaalselt, kui ma hetkel Eestis oleksin.

hoian peos tuksuvat kivi

2010-03-10T00:11:00.004+02:00

Sõitsime eile Snowdoniasse kaljuronima ja kevadevalgus tuletas mulle meelde, miks mulle see maa meeldib. Ilu on siin tasane ja mitte palju nõudev. See ei väsita, vaid eksisteerib rahulikult sinu kõrval. Ilu võrdub siin lõpmatute mahepruunikas-roheliste väljade ja küngastega, mida ilmestamas lehestikuta põõsad, kiviaiad, mis tuletavad meelde ammuläinud inimesi, ja lambad. Pisut nagu kodus, kuid mitte päris. See maa siin on üksik, suur ja tühi. Ja paradoks on see, et just selles tühjuses peitub sisu. Ahaa, varandus!
Ja kui ma vaatan suurel ekraanil filmi kauge maa natsionalismist ja auväärsest verest, siis tuleb mulle meelde, et igas kohas saab ise midagi ära teha. Alustasime viimaks kauaunistatud ja -räägitud filmiklubi ja ainuke kahetsus on see, et me seda varem ei teinud.

Lõpunoot olgu kodune. Olen viimasel ajal vaadanud tantsu- ja laulupeo videosid ning mul on hea nii olla. Miks? Sest ma tean, et kusagil põues on mul alati üks tuba, kus on ussiaasad ja lillemetsad, ja võti sinna tuppa on peidus õõnsas puutüves vana koolimaja ees.

lendav laev

2010-03-04T12:42:00.005+02:00

We all wear masks, and the time comes when we cannot remove them without removing some of our own skin. -Andre Berthiaume

Mu alateadvus viibib hetkel ühel teisel maal, kus varahommikune päike paistab läbi lumekaetud okste ja olla saab vaid õnnelik. Isegi kui unenäod tõeks ei saa, muudavad nad reaalsuse kas või mõneks minutiks hommikuti ilusaks. Nendel hetkedel paistab, et kõik on võimalik, et kohe ei pea end pressima musta ülikonda ja mängima järjekordselt läbi tavapäraseks muutunud rituaale nagu trepist alla minek ja ametlik "tere" teistele, hommikusöök ilma liigse jututa, lugemine, kuni on aeg kooli suunduda ja sealsed viisakused, teesklemised ja õppimised. Me ütleme, et see on ajutine, meie elu ei jää igavesti selliseks, aga kui me liiga kaua selle keskel oleme, siis saab ajutisest alatine ning soovitud alatisest ajutine, mis esineb vaid unes.

Ma igatsen lund ja puhastust. Igatsen ka midagi, mida mul pole kunagi olnud, kuid ma tean, ma tean, et kunagi ärkan ma üles sealsamas, et näha päikesepaistet läbi härmas puude.

spiegel im spiegel

2010-02-28T15:04:00.005+02:00

Linnulaul on siin juba õige vali. Eriti hommikul, kui tundub, et toimub mingi ennemuistne lauluvõi(s)tlus. Viimasel ajal on kõige ilusamad hommik ja öö, sest siis saab olla üksi. Muidu olen ka üksi, aga seda teistega koos olles. Öösiti ja hommikuti pole ootusi, pole moraalseid ja sotsiaalseid koode, mida järgida (peale vaikuse, aga see ongi nende hetkede võlu) ja öösiti ja hommikuti paistab kõik hästi olevat.

Mu parim sõber on Minx.

vabandust

2010-02-15T15:36:00.001+02:00

Nõnda, kuulen ainult lõppu lähenemas.

Lund pole ja linnud laulavad.

šarik, mitte šarikov

2010-01-10T14:48:00.003+02:00

Mida ma peaksin nüüd ütlema? Ma näen unenägusid mu tulevikust. Aga meie tulevik põhineb minevikul ja olevikul, teadmistel, mis meil juba praegu olemas on, seega pole tulevikunägemused kunagi täpsed. Me ei tea ju tegelikult, mis tuleb.

enne veel

2010-01-07T03:01:00.005+02:00

Ma söön iseenda sõnu ja ütlen, et teadmatuses on teatud võlu. Tõsi, on ka valu, aga see on kummaline valu, sest mõistus peab kaaluma mitut vastandlikku varianti korraga ja seda ta teha ei taha. Taaskord üritab tekkida mingi suurem plaan, mis võimaldab võrrelda tulevat vaikset karjet eelnevate läbikukkumistega, aga nii ju ei saa. Ja siis on veel lootus. Lootusest ärme täna räägi, ta on sõnadeks liiga hell.

Ma mäletan, kuidas uus aasta tuli suurte kergete lumehelvestega ja ma täitusin õrna, pehmekoelise ootusega.

Asturiase prints sammub mööda

2009-12-30T23:46:00.006+02:00

Teatav oskamatus ennast väljendada on võtmas maad või on alati olnud, aga pole teadnud või tahtnud seda märgata. Tähendab, on sündinud teatav teadlikkus iseenda võimetuse kohta. See väljendub sõnades, kirjades, mida kirjutan. Jah, on sõnad, millest moodustuvad laused, kuid need jäävad üksikuteks ja fragmenteerituks. Ei tundu, et tekiks tervikut ja vist ei saagi, kui kunagi sedasama tervikut silmas ei pea. Kus on minu lugude järv, mis koosneks siledast - ja aeg-ajalt lainetavast – veest, kuid mitte üksikutest piiskadest? Kirjutasin kunagi pisut liiga ambitsioonikana, et words express a person and with that an entire world (tõsi, inspiratsioon Pazilt: „But each language is a vision of the world and each of these visions is a window opening on to other languages“), aga kas mu enda sõnakasutus vastab mu seisundile, kui mitte öelda tujule? Kui olen parasjagu rahul, kirjutan verest, kui segaduses, siis muudkui „arvan“ ja „tean“. Eks segadus ole vist igipõline.
See sama tõesuse küsimus ei vasta mitte ainult kirjapandule, vaid ka sellele, mis elatud. Ka hetked ei seo kokku, minul ei teki omaenda mütoloogiat nagu Sylvia Plathil, kellel punased lilled ja süütu lõikehaav on osa mingisugusest müstilisest süsteemist, väljendatud luulekeeles, ja seetõttu muutuvad need samad nähtused justkui tunnistuseks sisemusest, nii teadvusest kui ka alateadvusest. Reaalsus ei ole vahend, vaid ainus, mida tean, ja seetõttu kaotan selle üle kontrolli. See ei saagi olla seotud, sest liigun teiste loodud maailmas ja seetõttu olen määratud unustama ja anduma. Kahel viimasel päeval, kui olen end tabanud naermast, mugavalt istumas kohvikus või mõnelt muult hetkelt, kus kõik paistab korras, olen mõelnud tagasi üleeilsesse. Olen siis mõistatanud, kuidas on nii, et ma saan olla õnnelik, kui ometi ühel teisel hetkel visati mind silmitsi surmaga, süütusega ja julmusega. Siis unustavad mu naer ja sõnad selle taas.
Me tahame, et meid ei pandaks ebamugavasse olukorda, eriti veel südalinnas, otse kõigi silmade ja õigusemõistmise ees. Meie puudutusele tundlikud maailmad ei tea enam, kas puruneda või haavad ruttu kinni mätsida, kui oleme pandud vaatama sureva kassi klaasistuvatesse silmadesse ja seega ka iseenda hinge. Inimmerest kõigest paari sammu kaugusel hinge vaagiv kass, kelle kohtlane asend näitas tema allaandmist ja kelle köha ja luksumise vahepealsed häälitsused tema püüdlust veel elada, pani mu seisatama. Aga ma ei osanud midagi teha. Ma ei osanud mitte midagi teha. Tekkis kramp ja tuli lootusetus, mis hilisemal analüüsil näitas, et ma ei ole veel valmis. Elu ja surm olid vastamisi ja mina olin selle võitluse tunnistajaks, kuid ma olin paralüseeritud. See on läbikukkumine kõige primitiivsemas, kõige eksistentsiaalsemas mõttes. Oleksin võinud ka teiste eeskuju järgida ja lihtsalt ringiga mööda minna, aga miski ei lubanud. See miski annab lootust, et kunagi tean, kuidas käituda.

Siis on veel lumi, mis on jätkuvalt kõikjal, kuigi tema omadused paistavad iga päev muutuvat. Ühel hetkel ta särab nagu see haldjatuhk, mida lapsepõlve mälestustes etendustes raputatakse, teisel ühineb ta naerusuil babuška kujul teiste Hirvepargi lumememmedega (miks assotseerub eesti keeles lumeinimene naisega ja inglise keeles on tegemist maskuliinse „snowman“-iga?). Päeva lõpus käib lumekoormuse all magav värav raskelt ja kõik muutub, ununeb.

se(e)ga, kulla terapeut

2009-12-27T22:45:00.008+02:00

Ma arvan, et kui ma suureks kasvan, siis on elu teistmoodi. Mina olen erinev ja mu mõtted on teistsugused, aga üks ühendav joon on see, et alati jääb mingisugune pendeldav hirm. See hirm ei jää samaks, kuigi vahest ma lihtsalt ei taju veel kõige sügavamate tunnete kestvust (sest ka hirm on tunne). Aga mulle meeldib siiski mõelda, et see hirm muutub. Et kui praegu muretsen ma, et mind päriselt veel ei ole või et ma ei taju enam ise ka, mis on päris ja mis on kuuldu-nähtu-mõeldu projektsioon, siis kunagi tulevikus, millest me räägime arvestamata pidevat muutust, on mul mõni muu hirm. Näiteks see, et kõik on liiga tõeline ja unistusi enam pole. Aga alati, alati jääb reaktsioon. Aeglane.

Peaksin vist lisama, - lihtsalt selleks, et mu asukohta oleks kergem määrata -, et täna jäi mul piltlikult kaks korda hing kinni, üks ja kaks. See oli siis, kui seisin ühe kosmilise keskuse katuseaias ja vaatasin oma kodulinna sootuks teisest kohast kui varem ja nägin neid lumised katuseid ja uusi lootusi. Teine kord ei tule mul kahjuks enam meelde. See oli vist siis, kui olin jälle selles lumises linnas.

Lumi on mu kontrollpunkt, eriti siis, kui suus on enda vere maik.

shhh

2009-12-23T21:25:00.001+02:00

Näe, jõul tuleb. Ega ma muidu ei saakski aru.

Lumi kleepub nüüd kokku ja hange pole enam nii rõõmus langeda.

amuu

2009-12-21T22:43:00.002+02:00

Mu tänav on täna valge - mitte kliinilisvalge või valge kontrastiks mustale, vaid see valge, mis ei küsi, vaid ainult on... ilus. Nii ilus, et lämbun peaaegu lumehelbe otsa.
Aga mitte miski pole jääv, isegi mitte see kohev pehme sädelev lumi. Õnnetunne võib olla lõks, pääsevad vaid küünikud (kuhu?). Margarita ja Meistri kirsipuine idüll pole jääv, kui nad taas ühel õhtul aastas Besdomnõid külastavad. Ka nemad liiguvad edasi. Ometi asjade liikuv, muutuv natuur ei muserda, sest ega olnud hetk kaduda saa. Vististi.
Kuid vahel pole hetke ka, sest on ainult talletamine ja kordus, et ma teen seda selleks, et ma saaksin öelda või mõelda, et see on tunnetatud ja see on kogetud. Et vähemalt on tehtud. Aga milleks? Selleks et teha, mitte mingi muu kasu teenimiseks. Niimoodi võltsilt on oht pikka aega ringi sammuda, kuni hakkan vaaruma. Kui hakkan. Niimoodi on oht võõraks jääda, nagu minategelane "Hingede öös" või minu rahulolematuse projektsioonid või veel hullem - mina ise. ANIMatsioon.

Lund sajab.

from the village of Wall

2009-12-13T12:28:00.003+02:00

Seda õiget, paksu lund sadas korraks ning kodus on hea ja hirmus olla. Nädala alguse pangepanekud on nüüdseks möödas, unustus võtab võimust. Võimutse aga võimutse!

dripping roses/ weeping roses, and more roses

2009-12-06T13:10:00.004+02:00

Ma ei tea, kust täpselt tulevad reaktsioonid, aga nad peavad olema seotud selle aparaadiga, mis adub ja tõlgendab ilu. Kui ma astusin uksest välja ja nägin aknast vikerkaart, seda üht värvidekogu, mis tuletab meelde härjapõlvlased ja selle maa saladused, pääses täiesti tahtmatult valla ehmatushüüd. Kui ma trepist alla läksin minutiks ja siis jälle üles ronisin, oli vikerkaar juba läinud ja tuli meelde, et ka ilu pole jäädav. Tähendab, ta on alati siin ja pisut seal, kuid ilmutab ennast harva. Nähtamatu, kuni ta otsustab meid hetkeks nägijaks teha.

Kustutan nüüd need 33 tundmatutes keeltes kirjutatud kommentaari ühele minevikupostitusele, mis reklaamivad imeasju, kuid mida ma ometi ei mõista. Ei mõistaks vist isegi siis, kui need tuttavas keeles oleks.

Ma vist muretsen. "Inside of a dog, it's too dark to read" nagunii. Vanasti rääkisime palju jänestest.

eklektiline

2009-12-05T19:20:00.004+02:00

Täna ehtisime kuusepuud ja lõime tast jõulupuu.

Fragmenteeritud olen pisut. Aga ainult heas mõttes, ja vaikses või seismajäänud või endises öös pöörlevad minevikud ja tulevikud, et aru saada olevikust. Nii vähe on jäänud ja kui ma ootan ühte asja ehk kodu, siis pean paratamatult ootama ka midagi muud, sest see eelneb kodule (shh, intervjuud tekitavad endiselt mu mälus valu). Shh, ütles Tennyson läbi oma susisevate sõnade.

Winter is incummen in,
Lhude sing Goddamm.
Raineth drop and staineth slop,
And how the wind doth ramm!
Sing: Goddamm.

- fragment tükist "Ancient Music", Ezra Pound ja ajalugu

a glimpse into the eternal

2009-11-28T15:23:00.002+02:00

Mõtetes keerlevad ringi troopilised saared ja ammu mõeldud sõnad. Ei oska enam karta.

semiootika

2009-11-04T13:02:00.004+02:00

Teate, ma tahaksin nii hirmsalt kirjutada siia võimsaid viiteid teostele, mis peaksid mu intellektuaalsust tõestama, või filmidele, mis nii raskesti mõistetavad, et minu ignorantne rõõm neist näitab mind valgustatuna või mõistatuslikuna (see on kontrast, eks?), aga samal ajal tahaks ma ka OP!-i vaadata, aga see riik ei lase, ja kodus olla ja unistada. Kogu aeg justkui tahaks midagi, kuid kellele? Mitte kunagi ainult endale.

Et leida aega peatuda, alustasin uut projekti. Loodan, et sellest tuleb ka midagi välja - nii tihti alustan, kuid ei lõpeta.

Ah ei, ma olen õnnelik. Mureta, mureta.

jäljend

2009-11-03T14:52:00.002+02:00

Mida sa mõtled, kui kirjutad? Kas mõttele, sõnale või protsessile - või vahest muljele, mille sa jätad?

Millest sa siis mõtled, võõras?

wassup?

2009-11-03T11:36:00.005+02:00

Oeh, nii pikk aeg kirjutamata. Või üleüldse mõtlemata. Nüüd on uus kuu algamas ja ma tunnen (jah, ka tunda on vahel ratsionaalne), et vaikselt hakkab elujõud tagasi tulema. Selleks pole just palju vaja, piisab ainuüksi kahest sõbrast, kes oma kohalolekuga toovad mu vana maailma uude... ja mälestused ja suured linnad ja tassitäied kuuma jooki on samuti abiks.

Kahe sõbraga pimedas lossiaias šokolaadi süüa ja külmal maal lesida näitas eelmise ja selle aasta potentsiaali, kui oleks olnud juba varem kellegagi jagada hetki, mis kunagi olid nii tavalised ja erilised. Liverpoolis tantsida kohtades nagu Heebiejeebies ja La'go pani lõpuks ometi mõistma, et see Suurbritannia, mille oma mõttes olin loonud, on tõeline, isegi kui ta on seda vaid minu tõlgenduses. Ehk siis minu tõelisus on mu enda loodud, nagu on ka illusioonid. Londonis istuda Ye Olde Swiss Cottage's pärast teatrit ja elu näitas, et inimesed otsivad ja tunnevad sooja kõikjal.

Üle nädala olin jälle kodus ja nüüd on taas soe. Kui ma täna ärkasin oma läkaköhaga - trofee Londonist - siis oli imelik tunne ja ma tahaksin seda nii väga nimetada talveks. Ometi lehed alles langevad, puud pole veel paljad, hingedki pole. Vahest tahan ma lihtsalt pääseda selle aasta lõputust sügisest, mis on olnud nii üksik, kus vaid üksildased tantsivad. Mind on nii lihtne mõjutada. Ja kui kõik ümberringi saavad ülikoolidelt kutseid ja minul pole ühtegi kirja, siis on pisut tunne, et ma pole tahetud. Nooruse lõpp on vist see, kui aru saada, et oled kõigest üks inimene.

Muzõka:

Das Pop – Tonight
Undertones – Teenage Kicks
Isley Jasper Isley - Caravan of Love
Deacon Blue - Dignity
Robert Palmer – Addicted To Love
James Yuill – This Secret Love
Mumford and Sons – Little Lion Man
Midnight Juggernauts – Into The Galaxy
Element Eighty – Price To Pay
Arctic Monkeys – Leave Before The Lights Come On
The Love Language - Lalita
Restless People - Days of our Lives

Ma loon .txt faile nimega "unistada" ja kirjutan neisse Eestit. Ongi juhtunud see, mis arvasin ja kartsin, aga ka lootsin - ära olles igatsen rohkem kui kunagi varem. Igatsen nii seda, mida polnud, kui ka seda, mis oli. Aga kui kirjutamine ja teater ja hallid majad ja hallikas-kollased inimesed (värvin sisemust, mitte välimust) on mu jaoks unistus, kas praegune tee on siis reaalsus? Alles oli seegi unistus. I simply am not there.

the three ravens

2009-10-06T16:54:00.011+02:00

Minu salaruumis on üks klaver, uks ning aken, mille taga lebavad mäed on kord nii selged, hiljem mattunud täielikult udu- ja vihmaloori. Koolis on nii palju muutusi ja nii palju uusi õpilasi, et iga pisemgi vaikne hetk ei lämmata, vaid võimaldab lõpuks ometi mõelda. Esimesed nädalad ongi niimoodi möödunud - otsides võimalust olla omaette ja pisutki mõelda. Pisike raamatukogu, mis andis eelmise kooliaasta algusele mingisuguse hinge, on nüüd mattunud kasutu mööbli alla ja uks on lukustatud. Sellega on ka möödunu tõepoolest minevikus ja ei saa naaseda. Selge, läheme edasi.
Teise aasta tunne on hoopis teistsugune. Harjumuspärane, samas soov avastada ja näha on tugevam kui varem... vahest sellepärast, et eelmisel aastal oleksin ma justkui unes olnud ja seetõttu unustanud rohkem ringi vaadata? Ometi on väsimus hetkel suurem, pinge on suurem, sest kardetud tähtajad lähenevad, ootused suurenevad, inimesed "Personal Statementide" taga kahvatuvad.

Üle-eelmisel nädalal käisin unenäolossis, mis tegelikult polnud loss, vaid massiivne puhkekodu. Kuid selle ilu ja uhkuse sees hakkasin ma mõistma, et ma olen siin õnnelik. Eelmisel nädalavahetusel, kui käisime mereväega purjetamas (jah, vahetasin armee mereväe vastu välja kooli CCF-s), kuigi tuule tõttu me tegelikult purjetama ei jõudnudki, mõistsin, miks - sest suhted nende inimestega, keda eelmisel aastal võis sõbraks nimetada hakata, on lähedasemad. Me oleme ju ometi sarnases olukorras: kodust eemal, visatud uude riiki, pidanud kohanduma ja samal ajal õnnestuma kõiges, kõiges, kõiges. Aga miks on kõik teisiti? Sest me oleme kõik edasi liikunud.

ving

2009-09-14T11:54:00.002+02:00

...............
kuidas ma kyll yhe kuuga targaks saan? paneme mu puuri ja k6rvale hunniku raamatuid.

mõrkjad noodid

2009-09-10T00:53:00.004+02:00

Tallinna tänavad on nii kõhedalt armastusväärsed oma ükskõikses lambivalguses ja elupaistes. Selles anonüümsuses on midagi äratuntavat ja kodust, see "miski", mis annab paigale hinguse, nimele iseloomu. Kalamaja, Kadriorg, vanalinn, aknast paistev kastaniallee - eripalgelised, kuid ometi kuuluvad nad ühe terviku juurde, mis on puutumatu ihnest poliitikast ja igapäevamuredest. Ei, need mured kuuluvad temale, mitte vastupidi. Ta on alati olemas, kuid ilmutab end vaid siis, kui tõeliselt tunda, märgata. Ta on kohal, kui vaatad öösel Balti jaama poolt vanalinna rutates üles ning näed müstilist linna kõrgumas enda kohal, pime, samas nii valge. Ta on kohal ka siis, kui ootad, et iga hetk tuleb tuttav, isegi kui sa teda veel ei tea, vastu ning võid piinlikust tundmata talle silma vaadata ja ehk isegi midagi lausuda. Ta on kohal, kui teatris jääb su hing hetkeks seisma, et liituda viivuks sellega, mis toimub laval, kas või segaduses putuka kujul.
Rüüpan sügise alguse puhul glögi, käes pargist korjatud langenud leht, kuulan luuletaja noori sõnu ja tunnen omamoodi rahvuslikku uhkust. Kui kord Tallinnale oma süda anda, saab selle tagasi vaid lõpmatusse jõudes.

väike hamster jätab hüvasti

2009-09-09T22:03:00.004+02:00

Mul jääb taaskord sõnadest puudu, seda mitte ainult sellepärast, et tunded söövad mõistuse ära, vaid see sobitub kokku ka üleüldise kõhkluse perioodiga. Kuid see selleks - jälle on aeg öelda headaega. Ometi pole mul kunagi varem nii raske olnud (mitte et mul liialt palju kogemust oleks), sest ausalt rääkides, nii omavahel öeldes, ei taha ma minna. Ma tunnen, et ma tahan siia jääda, ja kui süda jätaks kordki kogu vere endasse, mitte ei saadaks seda ajju, oleks tulemuseks elujõulise inimese taassünd. Vähem groteskselt rääkides tahaksin ma, et tunded lämmataksid kordki ratsionaalsuse.
Aitäh teile. Peaaegu et armastan.

shhaladus

2009-09-06T21:16:00.001+02:00

Tiksun.

MRP Garaaž

2009-08-24T23:12:00.005+02:00

Ma olen nii kaua, kui mäletan, oma sünnipäeva pisut kartnud. Muidugi on alati juures lapselik ootus ja elevus, karje "pidage mind meeles, palun pidage", kuid ka see on maitsestatud hirmuga ja arusaamaga iseenda tähtsusetusest. Sellepärast kartsin ma tänast (eilset) eriti, kuna oma mõtetes olen omistanud sellele eriti suure tähtsuse. Ning just seetõttu on mu hea meel ja üllatus, et te olete mul olemas, veelgi suurem.

Esimene. Võtsin kell üks öösel teatrist hääletuks jäänud telefoni välja, et kontrollida, kas mõni pöörane ehk teab. Tühjus, hakkasin telefoni sulgema, kuid siis ilmus ekraanile Katriini nimi. Ebalesin, see ei saa võimalik olla! Ma ei usu telepaatiasse. Ometi võtsin vastu, oodates kuulda vaikust või merelainete kohinat või kas või teadet, et nädala pärast... aga oli siiski Katriin, hoopis teisest maailmast, mis ometi samas maailmajaos, mitte isegi nii kaugel. Shh, esimene naeratus tuli näole.

Teine. Paula pistis pihku ühe lillakaspruuni paki, mida kohe ei söandanud avada. Hiljem jalutasin üksinda ja ei suutnud piilumata jätta (üksinduse ja seltsisoleku erinevad rõõmud ja julgustükid tuleb siinkohal ära märkida). Chat noir'iga tass saab nüüd minu kaasränduriks, võõramaised kommid rändavad aga ükshaaval kõhtu, nämm.

Kolmas. Tuleme Meriliniga kino Sõpruse tualettruumist välja, Merkale on aga järsku raamat kätte ilmunud. Siis rändab see sujuvalt, kuid pisut ootamatult minu kätte. Ah et õige päeva kink! Prantsuse kirjanik ja tõlkijaks juhuslikult see naine, kelle just homseks esinema kutsunud praktika raames korraldatavale üritusele! Merci beaucoup, mon amie.

Neljas. Hesburgeri juurviljaburger ja tasuta pakk friikartuleid. Kõige parem sünnipäeva õhtusöök.

Viies. Sulgen viimaks elutoas tule, kuid nagu kombeks, heidan viimase pilgu aknast välja. Nevski katedraal helgib oma kuldkollases valgustuses, vaatan korraks maha ja tagasi vaadates on ta juba mattunud puude vahele. Säästurežiim, mis annab endast märku punktipealt kell üks öösel, ei hävita ometi viirastluslikku ilmutuse sõnu.

Hakkan vist viimaks iseenda leppima. Kallistan isegi nõrkusi, kas see on halb? Minu pettumus peaks aitama kaasa edasiliikumisele, nii et aitäh.

ruttan tuttu, monsieur Snape

2009-08-23T00:10:00.005+02:00

Taaskord on aeg viimasteks pilkudeks, kuid ometi on neil nüüd olulisem tähendus. See ei ole tulevikku vaatamine, vaid vastupidi - tagasi, edasi, tagasi. Minu lapsepõlv saab numbriliselt läbi ja nii süda kui ka mõistus ootavad justkui mingisuguseid kokkuvõtteid. Olen viimased päevad koristanud oma elu tuba, sealjuures tehes helikiirusel läbi 17,99-aastase rännaku ehk vaadanud, kuidas "JJJJ" ja "OJA OJA OJA" kirjutavast tüdrukust sirgub pisut tõre ja inglise keeles sõpradega kirjakesi vahetav kah-tüdruk. Ometi mingit erilist tunnet ei ole - kas peakski? Ma tähendan mõttes, mis on nüüd viimane - viimane kord, kui jalutan lapsena kooliteed mööda, viimane kord, kui käin noore ja ullikesena teatris, viimane kord, kui kirjutan siiagi enne uue etapi algust. Aga on ka täitumatu unistused, mis oma mõrkja maiguga tuletavad meelde, et elu läheb alati edasi, tagasi, edasi.

Uskumatu, kuidas kodumaa jõudu annab. Kõikidest illusioonidest ei peagi lahti laskma, sest ultrareaalsus mõjub hingele hävitavalt.

Olmest: neeger on inimene, kagaa-kagaa. Ja Harry Potterit ei vaata ma enam kunagi sama pilguga, mitte pärast seda 13-tunnist filmiööd. Mind paelub sõnaaherus, aga sain aru, et vaikus võib tihtipeale tekitada halekoomilise efekti.

viplala

2009-07-27T10:11:00.002+03:00

Eemalolekud ja äraminekud - varsti räägime jälle. Mingil põhjusel ei saa tõelisi hetki kunagi loomutruult kirja panna. Ja kui saakski, on see moment juba möödunud ja elu ootab edasi minemist. Ärme takerdume, palun.

vahepala

2009-07-13T01:07:00.009+03:00

Aeg liigub liiga kiiresti, mul on tunne. Samas tajub seda ainult siis, kui kella vaadata. Muidu on oma tempo ja kõigeks paistab aega olevat - lugemiseks, mõtlemiseks, kitarriõpinguteks, keelteks, inimesteks, ilusateks hetkedeks. Seetõttu saab seda alati edasi lükata. Ma kardangi, et suvi saab enne läbi, kui minu mullis aeg otsa saab. Ja siis enam ei jõua, sest peab tagasi süsteemi lülituma.

Eile kuulsin kahte juttu teistmoodi olemisest/elamisest. Juttu rääkisid kaks noormeest, kes olid nii mõnusalt erinevad, kuigi nende sihtpunkt oli sama - Austraalia. Ometi paistis mulle, et nad läksid otsima erinevaid maid, mõlemad küll hingemaid, kuid siiski erinevaid seiklusi ja hetki. Vahest teen neile nüüd liiga, aga nii mulle paistis. Ja eks mõlemad leidsid vastuse ka, mis tegi mulle väga head meelt. Mina aga istusin sealt, kuulasin tummalt, sest millegi pärast mulle küsida ei meeldi, kui inimesi ei tea ja mulle piisab ka teiste mõttekäikudest, ja sain aru, et tahaksin ka minna. Olin küll aasta eemal, aga see pole samaväärne sellise eluga, kus tõesti seisad iseenda eest. Sellise eluga, kus ühistranspordi kasutamine pole kõige suurem oht, kuid samas hirmud peavad kaduma, ja kus keegi sind ei keela, vahest ainult enda piirangud, mis vahel niigi kaduma peavad. Küsisin endalt, kaua ma luban endale elada, kui tegelikult võiks ju nüüd, kohe ja praegu. Kuid ka see mõte on ootejärjekorras. Las kängurud veel kutsuvad, üks kool on veel lõpetada.

Kass räägib, kui inimesed poolunes juba teistel maastikel rändavad. Järsku me siis kohtumegi kui lihtsalt ööolendid, mitte kui liigid.

like none of it ever was real

2009-07-12T13:53:00.014+03:00

Kuskil üheteistkümne kuu eest heitsin ma viimaseid pilke oma kodule, kuigi teadsin, et ma tulen tagasi. Seekord heitsin neidsamu pilke hoopis teisele maale, teadmata, kas naasen. Vahest sellepärast läkski nii kaua aega, et sellest kirjutada, sest nüüd on see kuidagi tõelisem, isegi isiklikum. Ühte ma tean - see aasta oli vajalik. Ta ei olnud muinasjutuline, nagu ma alguses naiivselt uskusin, aga õpetas mulle nii palju. Kasvatas, kahandas.

Tegelikult jookseb elu nii naljakalt mööda. Ma tean, et mingid väärtushinnangud on nüüdseks purustatud, ainult õrnad killud perfektsionismist on veel alles ja piiravad mind. Olen justkui mingitest saatanatest jagu saanud ja uued enda kaela võtnud. Millised nad on, seda ma veel ei tea. Võib-olla on nad kavalamad, lausa eluohtlikud. Võib-olla süütud. Võib-olla samad deemonid, ainult kavalas maskeeringus (meenutab õhtuseid Veneetsia tänavaid, kus aeg-ajalt sattus maskis olendite otsa).

Olen täna pisut katkendlik, sellepärast ei suuda ka mõtteid ära siduda. Vene kultuur hakkas taas huvitama, õigemini on see alati olnud see pisike matrjoška, mis kõigi suurte all peidus on. Sahtlite põhjast leidsin isegi tunamullu ostetud vene keele õpiku üles. Tuli ka meelde mõne kuu vanune uitmõte õppida vene keelt ülikoolis. Üleüldse on ülikooli osas kahtlusi. Vahepeal tundus, et leidsin õige tee, samas püsib küsimus, kas see on õige. Kuidas üldse sellest aru saada? Kas on võimalik milleski hea olla, kui anne puudub? Mis on anne? Nendest asjadest on vaja aru saada enne, kui see suur samm astuda. Ja seda kõike ümbritseb see hirm, et kui tõlgendan ennast valesti, siis tuleb elada valede tekitatud klaustrofoobias. Ometi peab edasi liikuma. Mul on tunne, et seda rongi enam ei peata, kui just ise maha ei hüppa ja ei riski teadmatusega.

Eestis on hea olla. Siin on mingisuguse väikese koha spontaansus, vabadus, mida mujal olles õpib hindama ja armastama. Või et kui ma ütlen sõbrale, et tahaks täna mingeid kokkusattumusi, uusi inimesi, siis kuidas juhtubki nii, et vihmalõhnases trollipeatuses tervitab üks võhivõõras ja hiljem räägib trammis teine, kuidas on häbiväärne, et ta elab meie riigis, aga ei räägi meie keelt, samal ajal, kui teine sikutab mu kleiti ja ma ei saagi aru, kas olukord on vaenulik või lihtsalt sürreaalne? Või ma lihtsalt idealiseerin ühte riiki, vahest on see lihtsalt elu võlu.

Siiamaani on suve kõige suurem tragöödia olnud aga on see, et me kümneaastane sulge imiteeriv pastakas ei kirjuta enam. Kõigest ei saa rääkida.

in my craft or sullen art

2009-05-25T14:24:00.005+03:00

Jah, lõpuks ometi tärkab elu taas. Mu kevad jäi hiljaks, jäi vahele, sest eile tuli suvi. Roosad õied on kadunud, kollased nartsissid maha jäänud, kuid ees ootab rohelus. Viimaks ometi! Ehk tähendab see tõesti, et ka mina olen selle hirmsa kevade küüsist end lahti murdnud ja jooksnud vastu nendele kujunditele ja unenägudele, mida sõna "suvi" endas hoiab.

On jäänud veel kaks eksamit, USA 1917-1939 ja holokaust. On kerge tunne, tahaks lennata nagu need linnud, kes luuravad su järele lehtede vahelt, kuid kaovad niipeam kui neile vastu astud. Samal ajal hoiab miski mind tagasi, see mure ja hirm, et järsku pean ma tõesti iseenda tähtsusele käega lööma ja mõistma, et olen kõigest üks pisike mutter ühiskonna kellavärgis. Samal ajal olen ma üha enam vastu haridusele, mis on kõigest olelusvõitlus, standard ilma tõelise mõistmiseta. Vahest räägin nii lihtsalt selle pärast, et ma ei talu pinget? Räägime ausalt: sest ma ei talu eksameid. Kui neil on võime mind lukustada üksikusse tuppa, eemale maailma tegelikust ilust, usust, lootusest.. kui nad võtavad isegi kevadelt, selle linnulaulult ja pungadest, ära tõe. Isiklikud tragöödiad on nii tähtusetud, aga samas hoiavad kõike muud tagasi.

Aga nüüd on jälle hästi. Suvi on käes, tahaks minema hõljuda. Ma juba kuulen kodulõhna, tunnetan merelaineid ja puudutan õrnalt liiva joonistuvaid kalliskive. Vaba elu, viimaks ometi!

Ootame veel kaks nädalat.

"I WANDER'D lonely as a cloud
That floats on high o'er vales and hills,
When all at once I saw a crowd,
A host, of golden daffodils"
- William Wordsworth

pimedus kuuleb

2009-05-05T12:46:00.004+03:00

Francement, je suis un échec.
Miks ma juba praegu valmistun septembris koju tulema? (kõik vaheajad unustatud, suvefantaasiad läinud, ma räägin tõelisest elust)

„Grain upon grain, one by one, and one day, suddenly, there’s a heap, a little heap, the impossible heap.” Clov, Samuel Becketti "Endgame"-s

he's still young. he doesn't understand

2009-04-20T08:01:00.001+02:00

Nüüdseks on lõppenud sisseelamise aeg, kus Eesti tuleb pidevalt mõtetesse või lihtsalt tahaks rohkem teha. Nii vähe on veel jäänud ning eksamid on kohe varsti käes, kuid kordamist alustada on keeruline, rääkimata siis veel kodutöö lõpetamisest. Mitte et ma kannataks motivatsioonipuuduse käes, vaid rohkem on viga mõtete üleskirjutamises. Ärkasin täna jälle kell kuus üles, et inglise kirjanduse küsimustele vastata, arvestatud 2 tundi kummagi lõigu kohta, kuid millegi pärast ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid korralikeks lauseteks muuta.
Neljapäeva öösel oli raske Tallinn-Riia bussi peale astuda ning leppida sellega, et järgmine kord näen ma kodumaad ja kõike sellega kaasnevat alles kahe ja poole kuu pärast. Jälle viimased pilgud – kohvikutes, bussides, mõtetes. Aga ma sain seda jõudu, mida otsisin, mingisugust rahu hinges. Liverpooli lennuk oli kummalisel kombel eestlastest pungil ning seetõttu veetsin minagi oma lennusõidu eestikeelses vestluses. Harjumatu, kuna olen juba tavaks võtnud selle päevase üksioleku, kus ainukesed sõnad, mis mu suust kostuvad, on võõrkeelsed viisakusväljendid, ning rohkem mult ei nõuta. Ma ei tea, kas see teeb mu kurvaks või mitte, et nii palju eestlasi läheb ja tunnistab, et on õnnelikum mujal. Läksin kord ka mina. Kohalejõudes tulid kaks eesti tüdrukut mu takso peale, sest tuli välja, et nad lähevad kolmeks kuuks praktikale lähedalasuvasse Wrexhamisse. Kuna takso pean ma võtma niikuinii, usalduse puudumise pärast ehk, siis otsustasin vähemalt neid nende reisil aidata. Nii me siis ootasime pärast Ruthin-Wrexhami bussi mu pisikeses linnas, põikasime läbi kommipoest ning rääkisime ka pisut. Ei tea, kas see linn on varem nii palju eesti keelt korraga kuulnudki.
Kevad on käes. Siin see pole vaid sõnakõlks, vaid tõsimeeli on puudel pungad avanenud ning lehed ehivad nende igihaljaid kuubesid, nartsissid hakkavad juba närtsima ning kõik ülejäänud lilled on valmis värvide rünnakuks. Linnulaul oli mõistagi varem ka, aga selles tärganud looduses on tal justkui teine maik küljes – ta ei rõhuta enam maa pimedust, olles justkui kõrvaltvaataja, vaid elab selle rõõmu sees. Ka inimesed tõstavad vahepeal nina õpikutest välja ning otsustavad end hetkeks vabaks lasta ja nautida midagi, mis on kõrgemal kui meandrid ja Jonny Scopesi juhtum ja sotsiaalne realism. Hindavad ajatut, mis jääb elama isegi pärast meid. Eile sõitsime jalgratastega linnas ringi ning kõik oli kaunis, kuni jõudsime lossihoovi. Värav, mis juhatas keskaegsesse sisehoovi, oli paokil ning uudishimu juhatas meid sisse. Edasine pilt oli mingisugune veider idüll ning hämmastus, et selline koht meie nina all eksisteerib ning et see sai alles nüüd avastatud. See oli tõesti nagu võlumaailma sattumine nagu Dorothy või Alice ilma kogu selle veidruseta. Vaade tervele rohelisele linnale ning mägedele, vanad varemed, mis looduse poolt ülevõetud, paabulinnusuled. Jah, see on ehk tõesti natuke veider – lossihoovis elavad paabulinnud, kes ei hoidu ka häält tegemast. Isegi pisikeses kohas on nii palju, mida avastada. Ja neid pisikesi kohti on maailmas nii ilmatu palju ja järelikult on ka võimalus leida mõni uus salakoht on alati olemas. Aga praegu naudime seda, mis meil on.

tähendusi jagub. tarbigem rõõmuks!

2009-04-15T22:12:00.003+02:00

Tegelikult on igal päeval tähendus taga, olgugi et võib unustada või valida rutiinis navigeerimise. Ometi on kõik oluline, see kõik moodustab lõpuks terviku. Seega on 14.aprill mulle eriline, minnes üleüldiselt kokku ilusa perioodiga, sobitudes kaunite hetkede kogumisse. Sündmused liiguvad mõtisklusteni elust. See on ühe inimese tõlgendus, elu kogemine.

Kronoloogia
8.08 äratas ema mu üles, nagu olin eelmisel õhtul palunud, ning veidi unisena ma üles komberdasingi. Kuigi varaseks tõusuks otsest põhjust ei olnud, kuna Eesti haridussüsteemist olen hetkekski eemal ning kodus vaid lihavõtete ajaks, otsustasin siiski nagu kombekas inimene vara ärgata. Mõeldud, tehtud – päev algas põgusa „Romeo ja Julia“ lugemisega, ajalooeksamiks kordamise ning hea tujuga. Ühel hetkel haaras mu hoogsamalt moodne draamakirjandus ning lasin eesti keelest täiesti lahti, olgugi et viimastel päevadel kodumaal peaks sidet just tugevdama. Mõtisklesin teadmiste võidu üle tarkuse, pinnapealsus versus sügavus, tulemused vastukaaluks tõelisele mõistmisele. Tükid hakkavad sobituma, olgugi et ajapikku läheb elumosaiik aina suuremaks ja keerukamaks – kasvades mõistab ikka oma teadmiste piiratust, maailma tegelikku laiust. Päeva keskel võtsin suuna Okupatsioonide muuseumisse, et mälu värskendada. Tuttavatel kodukandi tänavatel tulid mälestused meelde, kuni ühel hetkel põrkusin nendega kokku ka füüsiliselt. Ühel vaiksel Kassisaba tänaval kõndis parasjagu üks kolmandik minu vanast klassist klassiõe poole saksa keele jaoks filmi tegema. Vestlesime, muljetasime, rääkisime õpetajatest, seda kõike muidugi põgusalt ja loetud sammude arvelt, mis tipnes kutsega vanasse kooli. Edaspidi oli näol naeratus ja rõõm kokkusattumuste üle – ei tea, kas saatus, olgugi et see on illusoorne? Vanasti oli vabadus justkui sõnakõlks: vabastajateks nimetasid end nii nõukogude kui ka natsi väed. Paratamatu muie selle ajaloo iroonia üle ei lasknud mul päris eelarvamuste vabalt seda Eesti lähisajaloo peegeldust käsitleda. Juba taas alla mäest, SINA sünnipäevapeole! Sosinal laulsime sünnipäevalaulu, et mitte Heateo Sihtasutuse kontori teisi elanikke häirida, sõime kodukootud kooki ja tundsime, et ilmas on palju head ning ka meie oleme veidi selle osa. Selles pisikeses kontoris Toompuiesteel paistab päike õige tugevasti. Õhtul žongleerisin pisut ning kujutasin ette, kui kunagi seda ka tulega tegema pean. Selleks ajaks on mul siiski kordinatsiooni vaja, selles võib üpris kindel olla. Ühe hea sõbraga sai hiljem vanalinna kohviku idüllis kõneldud kokku maad ja ilma, maast ja ilmast seal hulgas hariduse keerdkäikudest, nii-öelda eliidi vajalikkusest (ehk miks tõmmata kõiki alla, kui võiks liikuda ka üles?), elust 150 aastat tagasi ja kuidas nad meie jaoks vaid ajaloovaimud on, olgugi et nemad arvatavasti mõtisklesid sedasama. Aga kuidas kord meid käsitletakse? Me pole enam mustvalged visuaalses mõttes, aga ehk mõtetelt siiski. Liberaalsus muutub vanamoeliseks.
Lõpuks hingasin sisse Tallinna õhku ja lasin selle lihtsusel end unne haarata.

Pisiasjad
Linnuke Hirvepargis laulab viit ja saadab teele. Tühjas trollipeatuses justkui ei miskit oodates torkab silma spektrumimäng. Ootepaviljoni all servas on kõik värvid nii selgelt näha, nii ühes puntras, mis sellest et päikest pole. Siis hakkavad nad teineteist tasakesi mööda äärt taga ajama. Valguseallikat ei malda otsida, sest miski peab ka müstikaks jääma. Üks poiss suure naeratusega paistab kui võõrkeha aprillikuises ehitiste džunglis.

Mõtisklusi keelest
Me teeme ise oma keele. Mõne suus on see arusaamatu soome-ugri mula, nagu kunagi lugesin, mõnel haldjatekeel Tolkieni raamatust, nagu kunagi üks itaallane kommenteeris. Trollis tuleb välja, et „probleem on üleval“. Kui ta juba üleval on, kas ta on pilvede vahel või suisa taevas? Taevas on sama nii jumalausklikele kui ka paganatele, eesti keeles ei eristata seda nagu näiteks inglise keeles. Pilved või inglid, sealt võib mõlemat leida. Kas pole uskumatu keel? Võimaluste keel, tõlgenduste keel.
Või kui suurepärane on see, et see keel veel elab, teda hingatakse iga päev teatris, kritseldatakse koolivihikutesse, keerutatakse mõistustes -loodetavasti tulemuseks ka uued mõtted ja ideed-, räägitakse ja leiutatakse hetkest hetkesse, sõnast sõnasse. Aga need mõtted kuuluvad juba ühte teise päeva.

Lõpp ongi saabunud. Selle ühe hetke, tähendab, mitte terve protsessi. Lõpuks tulen ma siia konnatiiki tagasi ja ma tean, et rohi on rohelisem.

hingeoopium

2009-04-12T11:42:00.005+02:00

Käsi keerleb vanade aegade taustal, luues ühendust eelkäijatega. Need samad käijad, keda tunneb ainult vanadelt piltidelt, mis ühel seinal ripuvad, või lugudest küünist ja vanast püstolist näiteks. Ühenduse loomiseks pole tegelikult nii väga vajagi füüsist, kuigi ta sobib hästi metafooriks, kuidas tänapäevane käsi on ju sama mis ta oli 100 aastat tagasi, aga kellelgi teisel. Aga peaasi on siiski tunnetus, mõistmine, et see elu on oma pisiasjades kõigi ilusam, aga et need pisiasjad pole muutunud. Et materiaalsus ei taga lõpuks kellelegi õnne (selle tabasin enda arvates juba mõni aastat tagasi ära). Ja siis saabki aru sellest, kui sarnaselt me siin maailmas käinud oleme, olgugi et meie kaasaeg meile väärtusi külge riputada on püüdnud. Aga raputaks ennast sellest vabaks, tunnen. Mõelda ju võib, aga ennast defineerida selle järgi ei sobi. Sest see pole ikka päris minu mõte.

Valge, lihast ja luust
Mustal, unekangast

hoia mind lähedal, vist

2009-04-06T22:14:00.007+02:00

Kuu on alati olemas, valmis mind jälitama puude tagant või ühe vabadust näitava poisi käte vahelt. Või siis tolmukübemed, mida langeb igas ruumis lakkamatult, pidevalt, kompromissideta. Minu kätele, juustesse, valgusvihku, aga nad muudkui langevad, langevad, kanguvad.

Kentsakas päev oli, kus kõik fragmendid lõpuks terviku moodustuvad ja mis võib meelde jääda. Kus tulevad meelde ammu läinud hetked, kus ma samas kohas poolteist aastat tagasi rebasena jooksin - aeg läheb nii kiiresti. Varasest hommikust sai keskpäev ja raamaturiiulid olid lubadusi täis. Tundus, et see kord suudan oma sõnadest ka kinni pidada, mis siis et sõnad mu tihti vangi püüavad. Ma ärkasin viimaks liivast üles. Ühel hetkel aga leidsin tuttava näo ühe inimestest hõivatud kohviku laua tagant ning vaikne intensiivsus leidis tähenduse. Samm edasi, samm tagasi, alla, üles, kõrvale, paremale, tegelikult see ei loe. Keskkond loeb küll, aga tegelikult määravad inimesed. 22 elu laval ja siis mina ise ning kõik, kellesse olen enda arvates saanud näha või kes on mul lasknud end näha. Ütleksin siiski, et suur arv, sest ega ma rohkem ei jaksa. Aga ikka on kerge, natuke veel mahub. Tulge siis kõik peale oma lugudega, aga ära mind ära kurnake. Mis veel tähtsam: ärge end kurnake.
Ja teate, mul on tunne, nagu oleksid maskid läinud, kas või hetkeks. Rebin ja rebiti need keerukalt, kuid vahest veidi kohmakalt maalitud üllitised katki, astuti nende portselanist kumerused lõhki. Võib-olla pole ka see aus, on igati võimalik, et ma taas petan. Aga miks on siis nii kerge? Kõik oleks taas justkui võimalik.

Muide, selles supis, mida mu ema teeb, on varsseller, see osa, mida ma kõige vähem olen seal tajunud, kõige aluseks.

Because tonight my night belongs to love.

sedapuhku

2009-04-01T11:41:00.006+02:00

Üksi reisimine - kas seda võiks ka kireks nimetada? See sensatsioonilähedane tunne, kus saad olla kindel iseendas ja teeviitades ning kuidas sellest tegelikult piisab. Suu avaneb paariks korraks ja kaob sunnitud intelligents. Kõik on iseenda mõtetes, pole vaja mitte kuidagi näida, mingil kindlal viisil midagi öelda. Võib kuulata, märgata, analüüsida. Olla rahvuseta, samas teades täpselt oma päritolu. Inglise keel, läti keel, vene keel, eesti keel - oota, mis, kas kommid ikka mahuvad kohvrisse? Ja siis jälgida, sest lähedus on saavutatud, ka kõige triviaalsemate vestluste kaudu. Aga mina võin ikka peituda.
Riia-Tallinna hilisöine/varahommikune buss oli ideaalne.

Kui kõik on ära läind, pole siin keegi käind.

saagu valgus

2009-03-24T19:57:00.033+02:00

Mulle ei jää kuupäevad enam meelde ja pole vajagi, sest jätan pigem hetked alles. Praegu on kolm hetke, mida tahaks nagu üles täheldada, lahti kirjutada ja ehk isegi jagada nendega, kes kuulata tahavad.

Esiteks JNCO laager, mis tähendas seda, et poolteist nädalat tagasi kadusin ma kolmeks päevaks ära, vandusin loodusele alla ja jooksin põõsast põõsasse. Natuke unustasin iseend ära, samas õppisin päris palju teiste inimeste kohta. Või vähemalt nii mulle paistis, see metsik pingeseisund lähendas hetkeks, kuigi vahest ainult näiliselt. Eks ikka, kui ekselda sohus ja peituda kujutletava vaenlase eest (kes lõpuks meid siiski tabas, kuid lubas lagedale põllule põgeneda), minna saabastes magama, sest meid võidakse iga hetk rünnata, hiilida nagu hiired ilma jäetud ainsastki valgusekiirest. Tagasi tulles on muidugi kõik paari päevaga unustatud, kõik on jälle lahku, ainult et mälestusi on jälle juurde tekkinud, mida pärast saab siis ilustada või unustada või püüda objektiivselt lahti mõtiskleda.

Millegi pärast on mõned päevad ilusamad kui teised ja kuigi ma võtan oma õpikud harvemini kui tavaliselt, õpib sageli rohkemgi. Iseenda kohta näiteks või teiste kohta või meie maailma kohta. Laupäev oli jälle üks selline päev, kus üks hetk liikus teise ja kõik justkui sobis kokku vajaduseta midagi ära kustutada või lisada. Nii oli hommikune jalutuskäik päiksepaistelises linnas värskendav kui ka külm ja tuuline matk mäetippu, mis siiski päädis tühjade põldude ja lammastega. Õhtu poole pääsesin teatrisse üle pika aja ja nägin seda päris õiget moderntantsu. Sellist, mis ise loob liigutuse, mitte ei lase reeglitel ennast luua. Siinkohal on muidugi kahepalgeline midagi õigeks ja valeks jagada, aga see lihtsalt paistis.. päris. Rambert stuudio Londonist, koorilaul, luule vermitud üheks. Ja igihaljad, lausa paljad teemad nagu meie koht looduses, kaotuse valu, sest kusagil peab ta ju ikka veel eksisteerima, elu protsessid, mis paratamatult kattuvad kõigil ja kõigel. Tegelikult võttis sõnatuks, oli see ju tegelikult isegi vaikusetants olgugi et saatis muusika ja vahel ka teiste sõnad.

Eile astusin lähemale ja käisin Oxbridge'i konverentsil, et aru saada, et ma olen oma sihid veidi valesti sõnastanud, aga soov on endiselt sama. Keskenduma peab, märgata võiks. Sära silmis oli hea näha, samas see ülistamine, mis mu peas viimasel ajal on toimunud, võtab mult endalt tähelepanu ära. Mitte et ei peaks väljapoole nägema ja tunnistama, et jah, on inimesi, kes suudavad palju rohkem kui mina, aga tasakaal on oluline. Ja nüüd mõtlen ma, et järsku need pöörded mu hariduseteel on toimunud mitte niisama, vaid annavad edasi mingit sõnumit, kas või kogemust iseend. "Haridus ja inglise keel" - kõlab päris hästi? Nende silmad säravad, nende hääl on hell ja mul on elav kujutlusvõime.

Mis ma siis poole aastaga õppinud olen? Küsima peab, nii saab ka vastuseid. Muidugi on mul vaja seda veel natuke harjutada, õppima ka vastust kuulama, mitte iseenda sõnastuse pärast paanitseda. Uskuma peab - usuta ei jõua isegi mitte algusesse. Tegutsema peab, kas või iseenda mõtetes, vastasel korral tabab nüristus.

Vähem kui kahe kuu pärast on alguse lõpp peaaegu käes ja selle saan vermida ainult mina. Päris kiireks läheb, kui mõelda, et sinna sisse läheb veel Eesti ja kooli ajalehe toimetamine (juhul kui me kontseptuaalsetest küsimusteni lõpuks jõuame ning tähenärimise esialgu lõpetame) ja kogu prantsuse keele kursuse materjali läbivõtmine. Aga elama peab, muidu ei saa. Lõpetame selle arusaamaga.

Meie igapäeva elust ja sellest, mis seda tihtipeale sisustab, annab aimu see väike lõik homsest etendusest Mr Belfieldile tähistamaks tervet kuud ilma internetita. Järsku see mõjub. Inspireeritud "Ooperifantoomist", sealt ka meloodia.

WYNNE HOUSE GIRLS awaken for the grande finale and join into a line together with COMMONROOM DOOR and PHANTOM.

ALL: Angel of Internet, you deceived me
Picked up your wings and flew
For two fortnights
my life was a living hell,
you were my life and soul
Now I understand better
Promise not to exploit you
You hold the key to my future
Only top A-s, that is!

Angel of Internet, delicate blossom
Please save me now!

(jazz fingers)

vahepala

2009-03-12T22:55:00.005+02:00

Tulevik ei tule kunagi lähemale, vaid jääb alati teatud distantsi hoidma. Ometi tahab osa minust seda kinni püüda, olgugi et keerulised valemid ja loodusseadused seda tõkestavad. Nagu süsinikdioksiidi vaip, mis vangistab päikesekiired atmosfääri - sama saatus võiks ja peaks tabama seda abstraktset olendit. Või mis?

Souris, s’il te plaît, karupoeg Puhh

2009-03-04T15:02:00.005+02:00

Märkamatult on märts kätte jõudnud ja kuigi viimase paari päeva jooksul on sadanud nii vihm kui näpistanud külm, siis on tunne, nagu midagi oleks justkui muutunud, ülessoojenenud. Vahest on see lihtsalt mõistmine, kui vähe selle õppeaasta lõpuni on jäänud, või vajadus murda lahti külmusest ja kurbusest, milles talve nii kerge süüdistada on. Vähemalt mina olen otsustanud nüüd jälle naeratada ja seda ka tõsiselt mõelda ning retoorilistele „kuidas läheb?” küsimustele, mida siin maal igast nurgast kaela sajab, anda vastuseks „hästi” ja ise sellesse uskuda. Lilled on tärganud, nii lumikellukesed, mida tegelikult juba veebruari algusest lume sees silmata võis, kui ka nartsissid, mis minu mäletamist mööda põhjamaades veidi hiljem ärkavad ja seega mind üllatasid, ning ma pigistan silma kinni ignorantsile, suutmatusele usaldada ja puhtale lollusele, kuigi näiteid võiks tuua nii palju, palju. Praegu olen valinud jätta oma vaimu puhtaks ja kas või mõned hetked nautida.

Eile käisime prantsuse keele konverentsil. Je suis convaincu que on vajalik vahel tavapärasest keskkonnast välja saada ning midagi teistsugust kogeda. Selle alla läheb en gros ka möödunud päev, mis oli meeldejääv, unustades hetkeks ta head ja vead. Üpris meeldiv oli millestki aru saada ja mõelda, et ehk on mul isegi alust kõrvale heita oma kahtlused suulise eksami osas ja uskuda õpetaja lubadust, et kõik on kontrolli all, kuigi kindlasti ei ole nii incontestablement. Konverents toimus Manchesteri lähistel Salfordi ülikooli linnakus ja ma pole ammu nii palju noori inimesi ühes kohas näinud, nii et mõju oli üpriski värskendav. Tagasiteel otsustasime Ingridiga, et see ongi väikese kooli viga: elukaugus ja distants teistest noortest. Taaskord sündisid lubadused, mille kohaselt peame ise oma elu huvitavaks tegema ning et see unistus saab peagi teoks, kuid ometi oli huvitav kuulda, et sama mure vaevab ka teisi. Üleüldse tuletasin eile endale meelde, et ainus paik, où je serai reine, on minu enda kujutlusvõime, sest tegelikult on inimesed ikka küllaltki sarnased. Jah, raske tunnistada, raske aktsepteerida, aga vahel on hea reaalsusest läbi põigata. See imelik tulevik on iga nurga peal, kuid loodetavasti saabub päev, mil il est manifeste que ma ei ole segaduses ning ei sätista end pidevalt kellaaegade ja aastaarvude järgi. Plaane tuleb igast nurgast ja 2010, 2011, 2012... 2050 ootavad ettepanekuid, et kõik oleks juba enne teada. Et põnevus oleks organiseeritud. Sest millestki ilma jääda vaid juhuse järgi talitades oleks ju bien dommage. Muide, paar prantsuse muusikut tekitasid konverentsil ühe sellise hetke, kus ma päriselt vist tundsin, sõnadega je l’aime à mourir, kui kentsakas see maailm on, kui palju võib kusagil peidus olla. Au niveau de minu osa selles elus - ma keeldun uskumast, et ma olen, nagu Mrs Van Daan ja Albert Dussel Anne Franki hoiatasid, keegi, kes vanemaks saades ei suuda midagi nautida, sest kõik osutub lõpuks ikkagi pettumuseks. Teooriast praktikasse, ma ei ole nagu Eesti koolisüsteem (mu lühimälu hakkab siin hääbuma, kuigi tõesti, il faut d’améliorer ja seda mitte ainult väitlustel ja paberil). Või kui, siis juba selle tunnistamine on samm lähemale põgenemisteeni.

Vaikselt oskan jälle pilvedes kujundeid näha ja ehk kunagi nad ka ellu äratada.

Ööd on nii tulised, nii tulised ja valged ja see teeb nii rahutuks, nii haigeks

2009-02-27T16:24:00.007+02:00

Oleks vist tõesti aeg, aga ei tea, kust alustada. Kas oleks vaja teha mingisuguseid kokkuvõtteid või kirjutada pisikestest momentidest, mis meelde jäid? Mõlemat vist.

Ainus, mis reisi jooksul paberile sai, oli eelmise neljapäeva varahommikul Veneetsia rongijaamas, mil uni püüdis võimust võtta, aga olud ei lubanud:
"Venice is a place where you always get lost, but you can never hide." ütles üks mees meile tummal ööd rääkivas tänaval ja kadus. Romanss vaid kolmele - mina, Merilin ja see salapärane linn. Kedagi teist lihtsalt polnud sekkumas või liiklemas, tänavad muutusid keskööst saati aina tühjemaks, kuni kell 3 saabus haripunkt. Pärast seda hakkas elu taas liikuma (nagu lokomotiiv, perpetum mobile väikeste unepausidega.)

Ja jäi palju seda, mida paberile ei jaksanud või ei raatsinud kirja panna. Samas, meenutuseks võib ju siiski mainida seda, kuidas see praegune nädal vastukaaluks lendlevale ajale Itaalias on möödunud kahetsuses ja kurbuses. Sest midagi on muutunud, ma pole tõesti seesama optimistlik (või vähemalt pealispindsi rõõmus) inimene, kes septembrikuus kujutas võlureid ette, vaid nüüd paistab paljul olevat selline puudulikkusse ja kammitsetuse maik küljes. Ma mõtlen seda välja, ei mõtle, ma ei tea ise ka enam. Aga samal ajal olen ma ka õnnelik, et maailmas leidub sellist idülli, nagu UWC nende paari põgusa hetke põhjal kusagile mu sisse end põletas. Koht, kus õpib igal sammul, kus inimesed on avatud ning täiendavad üksteist ja kus ma ei pea igal hetkel oma väärtushinnanguid endale meelde tuletama, sest muidu need lihtsalt kaoks ära (mis on juba oma põhimõttelt väär hoiak, tunnistan). Aga selliseid sundimatuid hetki, kus lihtsalt istud õhtuses jahisadamas kahe ammuse sõbra ja ühe uue tuttavaga, kes ometi tundub lähemal kui paljud, kellega juba mitu kuud ühte pinda jaganud olen, ja räägid, vahepeal piiludes tähistaevast ja vargsi eemale peletades mõtet, et homme samal ajal istun juba lennukil ja kui muutlik elu on - neid pole lihtsalt ammu olnud. Või pole ma neid tähele pannud, see on ka võimalik. Tõsi, ühel õhtul kell kuus, kui kirikukellad lööma hakkasid ja pimedus tasa langes ning me Kelli ja Meriliniga keset ühte tundmatut Veneetsia piazza't seisime, tuli tagasi paanitseja, keda pole samuti ammu kohanud. Aga see oli teistsugune, ma naersin iseenda "mul on kindlaid plaane vaja" ja "ma ei taha kulgeda" üle, ma tundsin, et ma elan! Mitte et ma praegu ei elaks, aga tihtipeale mälestustes või unistustes. Tuleb jälle hakata hetke nautima, selle olen endale kindlaks teinud. Samas ei saa elada ainult olevikus, sest muidu jääb nii paljust ilma, unustab ära, muutub ignorantseks. Kõigel on mitu külge, äärmustesse ei maksa kalduda, eks?

Enter the ghost. Kes on Hamletis kõige olulisem tegelane? Kas peab alati keegi olema kõige olulisem, natuke üle või natuke allapoole mingisuguseid arvestusi? Aga subjektiivsus on ka teretulnud. Peaks veel mainima Aasia õhtusööki ühe sitsiillasse toas, kus sai kehakeeles(t) räägitud ja mis arvatavasti veel kuhugi mõttetesse kõlkuma jääb. Peaks tegelikult siingi palju tegema, võimalusi on ju nii palju, aga juba viis kuud olen olnud kodust eemal ja alles nüüd saan aru, kuidas ma olen lasknud ajal raisku minna. Palun ärge uskuge kõike, mida ma räägin, lihtsalt püüdke mõista. Vahel lihtsalt on raske, kui ei tea, kust kinni hoida või kuhu poole tüürida. Kuid ma loodan, et ma ei saanud mitte juurde rahulolematust või kui, siis ainult hetkeks, vaid soovi edasi liikuda ja mitte mõtiskleda selle üle, mis kusagil kaugel kellelgi on või ei ole, vaid hinnata seda, mis mul on. Selle eest tänan seda imelikku, kaootikas toimivat ja natuke nagu kujutletavat maad kõige rohkem.

Mida sa itaalia keeles nüüd öelda oskad?
una latte perfavor
una pallina di...
gelato
pizza marherita
permesso
buongiorno
bono norte
ciao, ciao, ciao
scuzi
si? no?
.. ja kõige muuga saab kuidagi ikka hakkama.

Et ma kunagi ei unustaks inimesi tänada. Et kui meenub, siis ma julgeks seda teha. Tegelikult õpib ju kõigilt ja kõigest, lihtsalt vahel on raskem liivast kullatükke sõeluda. Aga see hetk, kui ma Merilini õhtuses labürindilinnas kohtasin, või Kelli oma eemalelust nii tavaliselt rääkis, samal ajal mäekitse kombel helesinise laguuni taustal turnides, sain aru, kuidas me muutume. Aga see on hea, sest sõpradeks jääme endiselt, vähemalt nii palju, et üksteist läbi elamuste, mis küll erinevad ja lahku, täiendame saame. Aitäh!

ei, ma ei ütle teile midagi

2009-02-17T02:08:00.002+02:00

Kätte on jõudnud see hetk, kus ma ei mäleta enam, kuidas õigesti kirjutada „raamat” (book, brook, cook, woosh, box, rocks) või vähemalt püsivad ülesande lõpetamisel endiselt kahtlused selle õigekirjas. Ja ka see moment, kus ma juba tund aega või ausalt öeldes tunde olen elanud kellegi teise elu ja ma tunnen, kuidas see võtab võimust. Ei saa öelda, et minu üle, sest kuidas saab sellistel hetkedel oma egol lasta rääkida? Ilus on, eneseanalüüs on kadunud viivuks või kaheks, kuigi kartus, et ta tuleb tagasi, püsib. Paistab, nagu kõik oleks võimalik. Kas ka päriselt või elan ma lihtsalt kellegi teise elu? Ega neil pole ka kõikidele küsimustele vastuseid, võib-olla on nad kibedamas seisus kui mina. Aga vähemalt on nad kellegi lummanud, sõnatult, piltidelt, kellegi kirjeldustest. Ja sellistel hetkedel ma tean, mida mu unenäod mulle ütlevad. Et sulle vaid paistab, aga sa ei hakka kunagi elama seda illusiooni, seda idülli.

Nad naeratavad, nad on õnnelikud, nad hingavad, nad elavad, nad on, päriselt on. Või ma lihtsalt sildistan, kleebin ühele näoilmele külge sada omadust, kui tegelikult on ka see lihtsalt mask. Oh, kui kerge on petetud saada.

Ei aita ka see, et Prantsuse impressioniste näitus avatakse paar päeva pärast seda, kui ma jälle Liverpooli väisan. Ma ei tea, miks ma just selle linna valisin - tegelikult tean ma väga hästi -, aga ju on vaja midagi, mis annaks mulle ka jõudu, olgugi et see on jälle kellegi teise elu. Ning ei ole suuremaks abiks ka see, et ma kapriisset internetiühendust ja käsuandjaks tituleerin, sõna otseses mõttes Hermeseks taandan/ülendan. Tähendab: nüüd kirjuta, nüüd pane teevesi keema, nüüd loe, nüüd murra end lahti.

laimipuu kookospähklis

2009-02-16T22:06:00.006+02:00

Kõik on potentsiaalselt ohtlik. Kas see tähendab, et ma peaks kõike kartma, sest äkki otsustab mingisugune abstraktne jõud või lihtsalt ühe inimhinge kurjus mulle liiga teha? Kas ma peaks hoiduma ühistranspordist, sest see pole Eesti, üks pisike riik Põhja/Ida-Euroopas, kus inimesed veel usuvad oma rahvusesse vähemalt mingil elementaarsel tasemel ja kõik paistab justkui lugevat, isegi meie ise? Või olen ma määratud isegi pisikeses linnas andma aru iga oma sammu eest, sest ka siin pole kõik puhtad? Aga samamoodi on kõigel olemas ka eeldus headuseks, inspiratsiooniks, joovastuseks - kirgastuseks. See ei tähenda, et kriitikameel peaks kaduma, kui, siis on mu filter kadunud ja ma ei suuda enam vahet teha, see aga ei saa juhtuda.

Vabandust, ma maalin koleda pildi, peaksin taas pühenduma idülli ülesehitamisele, kas või iseenda sees. Pidasin endaga just üks päev kõige ausama vestluse senimaani, kuigi ma kardan, et ma varjan endiselt midagi. Ma olen ju õnnelik, eks? Aga kuidas ma saan end nimetada millekski, mis on nii kaval ja - ei, ühtegi eestikeelset omadussõna täpsustuseks ei tule hetkel pähe.. ma arvan, et me olemegi määratud niimoodi kannatama ja üksi välja mõtlema, kes või mis siis tegelikult meie sees domineerib. Kannatus ei pea ilmtingimata tähendama riste ja naelu, vaid iseenda vene põhjalaskmist ja seejärel ülesehitamist, kusagil maalapil Peipsi järve peal, kinni ja lahti, terve ja katki. Järsku aitaksid?

Ja nad võivad öelda mistahes, aga praegu ei suuda ma ära oodata vabadust, isegi kui see tähendab mööda libisemist sellest, mida enam kunagi tagasi ei saa (kui kergekäeliselt ma igavikutermineid kasutan, sul on õigus!), ja isegi kui pärast on kibedusemaik nii magushapu.

tänamatu

2009-02-12T14:10:00.009+02:00

Ma ei tea isegi, miks ma olen hoidnud viimasel ajal kirjutamisest kaugele. Ega me kunagi väga lähedased sõbrad pole olnud, kuigi vahel on võimatu kohtumist vältida. Kõik asjaolud klapivad, nüanssidest elevantideni, ja leiangi end pöördumatult teelt kontaktini, mis pärast võib nii mõistatuslik ja arusaamatu tunduda. Superrealism ehk sürrealism räägib, mitte mina. Kuigi keda ma petan? Me kõik ju teame, et alati räägime me ise, meie vääramatu ego, isegi kui riputada külge isetuse medaleid ja jagada eneseohverduse karikaid, kuidagi on see alati iseendale. Isegi valu - või just kõige rohkem valu. Aga ma ei taha täna valutada.

Olen leidnud uue (vana?) uurimisallika: Jean-Paul Sartre. "Eksisteerida tähendab oma elu loomist". Sellepärast ootangi ma Itaaliasse minekut, vabaks murdmist - et end taas ISE luua. Hetkel lasen end aina rohkem mõjutada pisiasjadest, mida ma tõlgendan sümbolitena meid kammitseda ja vangistada mingisugusesse vegeteerimise-õppimise seisundisse. Võib-olla ma lihtsalt hindan vaba ligipääsu informatsioonile üle, eelkõige sellele, mida ma kummalisi radu mööda nopin, valikuliselt, kuid mis õpetab sageli rohkem kui ükski õpik. Aga kui mult võetaksegi võimalus oma pere ja sõpradega rääkida, sest ainult nii saab meid õppima panna, tulemusi saama, rabelema, rebima, unustama... siis ma tõin selle iseendale kaela. Aga see ei tähenda, et ma peaks leppima.

Laupäeval sain maigu sellest, kuidas kunagi oli või kuidas võiks olla. Käisime Ingridi ja Chrissiega Llandudnos, vaevlesime kinofuajees otsustusvõimetuse küüsis ja lõpuks leidsime end Cheshire Oaksi miilidepikkusel poodide alleel lihtsalt sammumas ja rääkimas. Üks ikoonistaatusega kohv ühes käes, teises üks lind, mis peagi pääseb vabadusse või vähemalt ihkab seda, kuni oma tõotatud maa leiab. Ja kuigi seda ei olnud palju, siis oli see siiski mingit sorti liikumine, eemale kõikidest ähvardustest ja käskudest. Vahest ma liialdan taas?

Sõbrapäev läheneb ja kõik räägivad sellest abstraktsest "armastusest", mis ajendab mind aina sügavamale oma põgenemisplaanidesse sukelduma.

esimene katsetus

2009-02-02T14:03:00.007+02:00

Mu elu esimene ball sai läbi ja kuigi ta ei vastanud ootustele kammitsetud hingede peost ning aeg-ajalt kiskus kuidagi ühesuunaliseks, jäi ta meelde ja ühtlasi tuletas nii mõndagi meelde. Maskid, millega olime nii palju vaeva näinud, unustatult suurema osa ajast unustatult laual, kui me kooli suures saalis oma pidulikest kleitidest hoolimata end lihtsalt vabaks lasime ja uutel arusaamadel tekkida lubasime. See oli 21.sajandi tütarlaste kooli pidu, lõhnates rokkmuusika ja enesenautlemise järgi. Golden Touch, I Bet That You Look Good On The Dancefloor, America, On Call, Monster. Igaüks võttis sealt vist seda, mida neil parasjagu vaja on, ja seetõttu valisin mina vanade hoonete vahel treppidest üles ja alla jooksmise, kaasalaulmise, hingetõmbepausid ja sellesama meeldetuletuse.. kui palju on tegelikult võimalik, kui lihtsalt julgeda, edasi astuda ja vähem tagasi vaadata. Mulle meeldib mõelda laupäeva õhtust kui katalüsaatorist ja selle lõpmatu hõõrdejõu neutraliseerijast, keemilise ja füüsilise segunemisest (sest teaduslikult lähendes pole me ju midagi muud kui keemiavabrik mateeria keskel).

Eile lebasin voodil, nagu järjest rohkem kombeks on pärast pikka päeva, ja kuulasin laule, milledel olin lasknud vahepeal kaugeks jääda, ühest küljest püüdes tasaste toonide saatel ilusatesse unenägudesse kanduda ning samal ajal ärkvel püsida, et laulude mõtteid tabada. Ja ma mõtlesin, kui palju vastuseid tegelikult on meie ajus juba olemas nii muusika kui piltide kui kellegi teiste sõnade kujul. Ma unustan sageli, kui sarnased inimesed tegelikult on ja kuidas mingid allikad kattuvad ja mõned on lihtsalt mööda läinud. Ning kui nüüd nahaalselt püüda Sokratest meenutada - kõik on tegelikult juba varasemalt teada ja meie sees olemas. Tahestahtmatult mõtlen, kui palju on siis minus seda tõelist mind ning kas tabamise korral peaks ma selle tundmatu kriminaali kuidagi muust eraldama .

Olen hakanud öösiti koridoris tuld kustutama ja fantaseerima, kuidas kordki inimesed enam seda nähtamatut pimedust ei karda (varastatud mõte, pean lisama). Kõigest ette kujutama, sest ma tunnen, kuidas ma ei julge enam oma väärtusi teistele peale pressida. Ma lausa ootan, et nad selle tule põlema panevad, kui nad vannitoa poole suunduvad, et ma saaks tasakesi vihjata ja taas lüliti kaudu oma allasurutud eelarvamusi väljendada.

Esimene veebruar algas või lõppes jumalate rüüpe, šokolaadivahu ja värvide virrvarriga. Katused said lumest puhtaks pestud.

parzival läks

2009-01-30T20:57:00.004+02:00

Tänasel tuulest lohutatud päeval laulsime kooriga mälestusteenistusel. Viimati, kui ma selles kirikus olin, oli see selleks, et kujutada, kuis üks laps ereda tähe all sõimes sündis, ja kogu kirik rõkkas jõuluaegsest rõõmust, ja selle vana gootistiilis hoone mörtki oli justkui täis heldimust, täna – märkasin muud, looridesse varjunud naiste kivikujusid ja punaseid roose laes, millele polnud kaaslaseks kingitud ühtegi valget roosi, ei tea kas nimme. Isegi küünlad paistsid laulvat eleegiat sellele armastatud naisele, elust lahku. Ja minagi andsin talle oma külmast räsitud häälel rahu kaasa, kuigi ma teda kunagi näinud pole, aga täna selles kirikus meie elud puutusid siiski kokku, olgugi et tema kohtus minuga posttuumselt. Aga ma tean, et ta oli ilus ja on mälestustes endiselt, kuigi minu jaoks ta maiset rüüd jääb meenutama vaid kümned klantspaberile trükitud portreed, mis tervet ruumi täitsid, ja need osavalt nutu eest peidus naeratuste saatel räägitud lood kohtumisest kunstikoolis, Lumivalgekesest ja abivalmidusest. Sellistel hetkedel tahaks uskuda, et midagi hingelaadset eksisteerib.

Juba homme lähen ballile, oh õrn maskeraad punaste sulgede ja sümbolihõngu kleitidega.

Aga eks selline elu olegi? Kurbusest rõõmuni või vastupidi: rõõmust, et olen, kurbusesse, et ei ole. Pildid vahetuvad, vaheldudes emotsioonidega, mida sageli ei märkagi. Aga üks on kindel, elu läheb edasi, sõltumata sellest, kas üks üksik saar, mis on täis sadu inimsaatusi, suures mastaabis tühine arv, seiskub hetkeks või mitte.

mrs maker

2009-01-22T23:28:00.009+02:00

Egotsentrik otsustas, et ta ei taha enam oma elu raisata. Sekundeid, minuteid, tunde, vahel isegi päevi - ma ei taha neid arve täpselt teada. Praegu võiks juba nii palju olla, kui egotsentrik ei vaevaks pead - loodan, et sellele koputades ei kõla vaid kumin - oma eneseuhkuse upitamisega, mõeldes, kuidas kunagi on kõik hea, samas teades, et kui nüüd ei ole, siis pole ka hiljem. Nii palju saaks olla juba nüüd. Võiks, aga ei ole. Eks ka see ole unistus, kõigest üks kild teooriat. Kas ma olen algusest peale võimetu olnud praktikaks, päris eluks, määratud aegade algusest, mingisuguse logose poolt jälgima, kuid mitte kunagi kuuluma? Või läks kusagil lihtsalt midagi valesti, miski lämmatati? Ma keeldun seda uskumast. Tegelikult on ju kõik hea. On, on, on. Jalutada Punases Linnas, tuul ümberringi möllamas, mõistes, kuid jäädes puutumatuks. Nühkida saapaid, kõik ühes tempos, kollased kaltsud musta vahaga ühevärvilisest eksistentsist päästetud. Lahata ühte karakterit, võtta ta juppideks ja endiselt olla teadmatuses. Koguda õunu oma öökapi sahtlisse. Lebada voodil ja kuulata "Bohemian Rhapsody"-t, mis kusagilt kaugustest kostub, kuid ometi kõlavad Mercury sõnad nii selgelt, nagu oleks nad omistanud puhastava väe, vahest sellepärast, et ma olen märkamatult kaasa laulma hakanud.
Ma ei taha grammofoniks muutuda, aga selleks peab enne plaadid tolmust puhtaks puhuma, isegi küürima, ja seejärel keskenduma täielikult nende läbikuulamisele, nii et iga noot heliseks oma korra ära ja saaks loa viimaks lennata minema.

Ma ei pretendeeri millelegi. Menteuse pathologique.

vegetatsioon

kas võtad sa vastu mu juured
või surud nad roiskund maisiga ühes
üles, minema, ära su juurest
sest tardusin ju mina su sülest

armuleiba ja –veini palun
heida maha, mu isa
küsin sel keelel, mis
surnud veel enne kui unub
põlvili anuda lisa

kolme külma kolme aasta kolletun’d passioon
kahtlustati siingi, et olen spioon

kaalut(l)us

2009-01-15T15:52:00.001+02:00

Vahel on hea, kui keegi toob su maa peale tagasi. Vastasel korral on oht lennata muudkui ülespoole, mingisugusele utoopilisele maale, kus eksisteerib vaid see „mis võiks olla”, „mis oleks võinud olla” ja „mis saab olema”. Kõik vastavalt selle maa reeglistikule, kus kõik teod tulevad kuidagi loomulikult, mõtlemata sellele, kuidas siis õieti peaks. Aga samal ajal on keha endiselt reaalsuses, kuid kaugeneb tasakesi sellesinase reaalsuse tunnetamisest ja mõistmisest. Mitte liiga palju ei ühes ega teises äärmuses. Mulle näib, justkui oleks ma kaaluta olekus, kord kaldu ühele poole, kord teise või üldse nähtamatu. Ja kui vahel keegi seda märkab ja mu hetkeks tasakaalu raputab, siis olen ma tänulik. Enne eitamine, viha, nördimus, trots, leppimine – või kuidas see järjekord nüüd oligi...
Ma olen püüdnud tekitada endale unelmate maad, püüdnud jõuda oma tõotatud maale sõrmenipsuga. Aga see ei saabu nii, eriti kui ei tea, mis päriselt mulle on tõotatud, või kui fatalism muutub fundamentalistlikuks relativismiks.

Tegevusetus muudab laisaks, mõttevabadus ülevaks. Mõtteta olek, mitte mõtte vaba lend, kahetimõistetavuste paradoks, mis võib muuta kõike, eelkõige suhteid. Ma ihkan tasakaalu, kus on nii ühte kui ka teist, kuid ma tean, et see ei tule lihtsalt. Ma ihkan vabadust, kuigi hetkel taandub see rohkem selle sõna mitmuse vormile – vabadustele.

Moderntants Denbigh’s, uued raamatud (kas enda jaoks või selleks, et järjekordselt tõestada midagi teiste poolt oletatut?), faktide ja oletuste sidumine argumentideks, et ma ometi ajaloos läbi ei põruks, tu me manques, orgaanilise keemia algtõed, viirukid, mis on keelatud, välgumihklid, mille ostmiseks peab dokumenti näitama (püromaania maania) ja kirjad neilt, kes saavad mu nöörist kinni enne, kui õhupallina minema lendan, ja mängivad sootuks olulisemat rolli, kui uskuda tahaks või oskaks.

Sulud on enamasti ebavajalikud kujutelmad. Miks isegi mu arvuti mind somnambulistiks nimetab?

Kastanjettide tants

2009-01-07T00:29:00.003+02:00

Kui Walesis on miinus kaheksa kraadi, siis toob see jäine külm endaga kaasa hulga küsimusi Eesti talve kohta, et eksisteeriks vaikne hetk võrdluseks, ja vaba päeva õpilastele ületee koolist (Keelatud Mets). Meenub ammune aeg, kui seisin trollipeatuses, õues oli kuskil miinus kakskümmend seitse kraadi ja panin end vaimselt valmis kooli minema, sest ega ometi külm õppimist ei takista. Meie koolis, nagu direktor täna selgitas hommikusel aktusel, ei peeta õpilasi külmavaresteks ega ka rumalateks, nagu valitsus seda nähtavasti teeb, siltidega "kui on külm, siis muutuvad teed libedaks", "kui sa seisad tooli ääre peal ja ulatad käe pikalt ja laialt välja, võid sa kukkuda", "kui tahad nuga osta, näita dokument ette". Loogika- ja empaatiavõime pole täielikult kadunud.
Sisseelamine elab edasi. See meenutab veidike septembrit, see raske lahkumine kodumaalt, esimese õhtu kurbus, mis viib selleni, et mõtled ja mõtled viise, kuidas esimese lennuki peale tagasi saada, esimese ööga kaasaskäiv maharahunemine ja hommiku tõdemus, et siin ma olen ja mu kohus, vabadus, on nautida, õppida ja haarata sellest kogemusest kaasa nii palju kui võimalik. Kapitalistlik hing ehk. Seesama elajas ihkab kannatamatult ka kohvri järele, mis eilsetel andmetel kusagil Helsingis resideerus, kuid tänaseks kohale taas mu kätte jõudma. Siiamaani pole seda küll juhtunud ning seetõttu olen ma ilma mustast leivast, glögist ja kommidest. Koduigatsuse saab nii lihtsatesse asjadesse taandada vahel. Põhivajadused ennekõike.
Mul pole täna ilusaid sõnu ega enda lahtivõtmist ja uuesti kokkupanemist armastavaid mõtisklusi, vaid kõigest oludekirjeldused. Kõik pole veel kohal, kõik lennukid Pariisist jäeti eile ära, mu inglise kirjanduse essee kirjutamine on halvatud materjalide puudumise tõttu ja karge ilm võimaldab mul taas tegeleda väikese draakoni mänguga ehk puhuda suust suitsupahvakuid meenutavaid aurupilvi välja. Liigun vaikselt edasi, harjumusse. Lumi on takerdunud kuhugi kõrgele ja kaugele.

kokkuvõtted

2009-01-04T21:13:00.006+02:00

Eestis olek tähendas vabanemist. Ehk on ka see järjekordne kinnismõte, lahtritesse jagamine, kuid hetkel on see mu siiras usk ja rõõm. Nüüd olen valmis uuesti alustama.

liigun edasi elurajal või tuleb staatika

2009-01-02T10:29:00.009+02:00

Ja taas ongi ta tulnud. Uus aasta. Sümbolistlik, inimeste tekitatud, aga ometi nii võimas uus aasta. Number vahetus ja aeg on lubadusteks. Kuid lubadusi mul anda pole, kõigest ootusi olen täis. Nagu eelmiselgi aastal ootan ma midagi, mis ei tule ei aastanumbri vahetuse või sunnitud utsitamisega. Kui ta tuleb, siis ei ole see seotud ajaga, kui ta tuleb, on tegemist millegi ajatuga. See kandub kõigele, kõigile, ei ole ühtse tähendusega, kuid ometi nii ülima mõttega. Aga kuna kalender on hea viis enesekontrolliks, kokkuvõtete tegemiseks, justkui tuletamaks meelde, et nüüd on mured selja taha jäetud ja kõik on taas kui puhas leht, siis ma siiski saadan oma ootused lendu verinoorde aastasse ja loodan selle heatahtlikkusele. Järsku saabubki vabadus just nüüd.
Leidsin paar päeva tagasi postkastist kirja, mille olin iseendale kirjutanud möödunud aasta veebruaris. Sealne Britta kirjutas muutusest, siirusest, nautimisest. Praegune Britta luges seda muigega, iroonilise ja skeptilise muigega, ja õhkõrna kahetsusepiisaga. Mul on hea meel, et ma kirjutasin, mida ma kirjutasin, kogu oma naiivsuses, aga nüüd edasi minnes olen ma ehk veidi läinud edasi seda teed, aga samas on palju jäänud tulemata ja täitmata. "Sest just see on see, mida hetkel tunnen - et ma pole üleüldse see, kes uskusin, valetasin endale ja elasin kammitsais. Loodan, ei, teen nii, et aasta lõpuks ei ole mul enam vajadust nii öelda. Positiivsus ja elusära kogu oma siiruses, vabadus! Sinna ma sihin."
Aga tehislikult ei saagi midagi tekitada või kui, siis peab kasutama selle leiutise ees liidet "pseudo", sest tas on midagi muudu. Hing on justkui puudu, elu on puudu. Kuigi vahest on see lihtsalt minu ettekääne, et mu kokkuvõte kisub minema mustadesse toonidesse, et ma nautisin seda aastat otseselt selleta, mida ihkasin. Võib-olla on mu eneseanalüüsi mootor lihtsalt rikkis. Sest ometi oli see vist kõige parem aasta mu elus. Kõige üksikum ehk, kuid ometi kõige elamusterohkem (ja ma ei lahuta siinkohal teineteisest päriselamusi ja pseudoelamusi). Siirus peab veel tulema.

"Mina olen siin ja nüüd oled sina seal. Mina ja sina oleme üks, kuid ometi nii erinevad."

kas ma kunagi üldse muutun

2008-12-22T20:23:00.008+02:00

Ma ei oska midagi öelda, ma ei oska kuidagi käituda, lohutada, selgitada. Jääb üle vaid oodata. Kas kusagil on mõni raamat, mis seletaks, kuidas elada kaasaeg üle? Nii et poleks vaja iga sõna uuesti läbi mõelda, kõike hinges keerutada, nii et teada, kas või unustada.

kuulmispuudega inimesed
me oleme kuulamisvõimeta inimesed
kõrvad olemas, kuju olemas,
huvi puudu
kõrvaldame müra, kuid jätame välja
kõik muu
ja meie filtrid seadistuvad valesti
vääralt
kuni ühel hetkel on kõik
kuuleme ainult vaikuse kära
kuulame ainult iseennast
kui sedagi.

laula mulle

2008-12-21T23:43:00.001+02:00

"Hetkes elamine on keeruline, kui järgnevad nädalad mõtetes keerutavad. Võimalused, ideed, mured, taipamine, unistused, purunemine, täideminemine, teater, kirjandus, minu oma keel (siin on see tõesti mulle kuuluv, minu vabadus), ootus, kartus, õnn, kodu.
Astusin just hetkel välja, hingasin sisse värsket õhku, täidetud sõnnikulõhna ja niiskusega, jälgisin, kuidas vihm langeb nii kergelt, nii raskelt tumedale asfaldile. Detsember ongi käes, peaaegu et märkamatult."

Ja see oli enne, kui kõik algas. Enne kui mu ninasõõrmeid täitis sõnniku- või suure, vihase linna lõhna asemel kodulõhn, see karge mälestustest tulvil Eestimaa aroom. Pärast Londonit tahtsin ma rahu ja selle ma sain. Mitmekordselt, kiire puhkuse, mis ometi mäletab igal hetkel, et aeg jookseb ja et varsti peab taas minema. Vist ongi lihtsam tagasi tulla, harjuda taas emakeelega, kuigi see võtab kuskil paar päeva, kui jälle minna. Tundmatusse sai sukeldatud ja nüüd on kodu teinud pöörde, pahupidi väärtusi tähendav - täis uut, tundmatut, ettearvamatut. Ja mina pean lendama, sõna otseses mõttes, tagasi rutiini. Mitte et ma kurdaks, ei, see oli minu tahe, julgus ja napakus. Ja ma ju tõesti õpin ja näen palju. Aga samas olen ma hakanud mõistma, et veel suurem avastamispind on enda sees. Võib nimetada mind igavaks, ma vahel kasutaks seda sõna isegi, kui see nii mitmetähenduslik ja haavav poleks, aga mingi osa minust ei taha minna, tahab jääda. Leida see sütitav vägi taas üles, et ma jumala eest ei korrupeeruks seal kaugel maal. Et ma ei loobuks, et ma ei kaoks ära võõrkeelde, et ma ei unustaks eneseväljendust; ilu hallikalt lillas taevas, Kadrioru salaurgudes, vanalinna mõistatustes, inimestes. Ennast. Ennast ei tohi mitte kunagi unustada.
Seda tunnet, millest nii palju on räägitud, siiski ei tulnud. Aasta alguses sai midagi loodetud ja eks ta vist sisse tuligi, kuigi mul polnud võimalust seda jagada. Vähemalt hakkasin ma ühest asjast paremini aru saama. Ehk? Eneseanalüüs on üks pagana kohutav asi. Kord on "ei", järgmisel korral suur, paks "jaa". Nagu märgidki - vastavalt tujule, asukohale, tähtede seisule võib neid alati tõlgendada nii, et sobiks või et peletaks. Ja hetkel pole tõesti jõulu, sest pole seda, milles see tegelikult seisneks. Kaunis linn on, lumi on (vahelduva eduga küll, sest ilmas ei leidu enam püsivust), inimesed on, aga midagi puudub. Ehk ongi see kõigest üks lapsepõlve illusioon ja kuna vaikselt kaob ühendus pisikese Brittaga, kaob ka tunne või siis kas või seesama fiktiivne tundmus.
Eile Kadriorus põletasid mälu kuldsed, justkui olematutest niidikestest kuulid, mis andsid raagus puule uue mõtte, märkasin esimest korda taevast, oja vulises ja vanad elamused said taas hinge, hetkeks läks meelest ära, kuid peatselt kummitas alateadvust (miks mitte "üla-", kui ta meid ju nii palju kontrollib? või on vastand "üla"?) ikka tormakus ja igatsus. Kuid kui oravad ja pisikesed koerad, üks neist tänu kõrvadele lendava koera potentsiaaliga ehk Dumbo ja teine lihtsalt pisut kade, jooksid lossi ees lumel nii vabalt ja mänglevalt, siis oli jälle hea olla hetkes ja mitte mõelda vaid iseendale ja pseudomuredele.

Miks ma kirjutan nii poolikult ja ebaloomulikult? Või on see mu stiil, seesama kaootilisus, mis mu mõteteski on? Lugesin paar päeva tagasi vanas arvutis leiduvaid kirjutusi, luuletusi ja lõpetamata jutte, ja imelik oli olla. Nii palju algusi, aga seejärel unustus ja järjekordne uus dokumendifail. Kaos.

Küünlaid, glögi, ilusaid õhtaid ja päevi on olnud. Teatrit, mis ei raputa, kuid annab kerge tõuke ja suunab fookuse vahelduseks millelegi muule, mis on alati seal olnud, aga mida pole märganud, on samuti olnud. Tagasiminekuid ka, kuigi edasiminekutes ma olen sunnitud veidi kõhklema. Fragmente, mis ideaalis moodustavad terviku, on ka kogetud, aga kuigi nad on nii sarnased, siis on nad nii erinevad, seega on kerge unustada, kui vähe ma kodus olnud olen ja et igavik on tegelikult ajutine.

Hetkel ma armastan. Homme? Ülehomme? Kümne aasta pärast? Ettearvamatu pisike maa.

enne kui külmusin

2008-11-22T18:31:00.008+02:00

Igal aastal puurib meelt ja vallutab südame üks tunne, mis ei kao. Olgu parasjagu hilisnovember või varajane detsember, tuleb ta, just siis kui oled selle ootamise juba unustanud ja vaikselt pimedusse kadumas. Ja sellest samast pimedust kerkib üles talvetunne, raagus puude tagant hiilib vaikselt välja soojus, mis peagi suriseb terves kehas. Täna, kui me Aliciaga jalutasime üles meie uue kodu poole meie kõrvalisel tänaval, kus asetsevad vaid suured aiad ja hubased majad, tuli ta taas. Külmus näpistas pisut, me olime just paar hubast tundi veetnud linna kõige armsamas kohvikus kakao ja vahukommide seltsis ning kõnelesime parasjagu taskutest ning nende kasulikkusest, kuidas nad talletavad pealtnäha triviaalseid mälestusi, mis tegelikult lähevad sügavamale. Võtsin demonstreerimiseks oma taskusisu välja ning leidsime Annekese šokolaadiümbrise, mis aitas mul õhtuses Liverpoolis käpikute kaotusega kaasnenud kurbusest üle saada; WH Smithi tšeki, millega meenus vahvalt spontaanne vestlus kassapidajaga minust ja Eestist ja elust; Tate Liverpoolist kaasahaaratud lendlehe, mis on täis plaane ja tulevasi mälestusi; ühe mängueesli saba kontuur, mille ma sain Halloweeni peolt kaasa; WC paberi rulli, süüdlaseks samuti Halloween, "muuda üks inimene (meie puhul Erica) muumiaks" mäng. Ja selle kõneluse varjus oligi ta meie kõrvale hiilinud, see kauaoodatud tunne, valmis ründama, vastuväiteid polnud. Raagus puud, mõned tumedad lehed veel alles, olid tunnistajaks meie õnnele, nii lihtsale õnnele, mis unustab kõik laulvad teesklejad/jõuluvanad poodides, metsadest rebitud kuused, odavad ja nukrust täis nikerdused, mis kõigest kinnitavad meie vaikset hääbumist. Taevast hakkas sadama kujutletavaid valgest šokolaadist lumehelbeid ja meie põski paitas siiras rahu, siin, nende mägede vahel, vaikses muusikas. Nagu ma oleks ma taas kõige alguses, ootusärevil, valmis sukelduma lumekuhja. Ainult et nüüd ei kerki ilusatel hetkedel esile mälestused ja seosed ainult kodust, vaid ka viimast kolme kuud tõestavad hetked ja nopped.

Eilsel aktusel oli mul pisut teine postitsioon, justkui oleksin ma korraks astunud välja pildist ja seda kusagil muuseumis jälginud. Või vahest oli vastupidi, mina olin maal ja peaaegu kõik ülejäänud vaatajad, ei tea enam, kuidas vahet teha. Lugesime Sampada, Charlotte'i, Alicia ja Tinaga ette pisikesi lõike meie elust koolis. Mis hirmu ära kaotas, oli see, kui erinevad meie tekstid olid, kuidas meie nägemused olid sarnased, kuid väljendus teistsugune, tähelepanekud hoopis teistsuguses tähtsuse järjekorras. Fragmendid ühinesid tervikuks.

On one beautiful May Day, I went home, which is located in Estonia i.e a small country in northern Europe, and found out that in a matter of months my life is going to change completely and a new life, a new adventure is waiting for me in Wales, more precisely Ruthin, thanks to some assessment tests and a scholarship. So, on one beautiful September day, I jumped on a plane and flew here. In order to.. do what? Well, so far I have studied and learnt with such freedom unthinkable in my old school, noticed little things such as an eternal love for Tesco and big things such as an undying love for sheep, joddled along to some tunes in the school choir, laughed, met people who differ so greatly from each other but who all share the same kindness of heart, made clear that Estonians speak Estonian not Russian, joined St John's Ambulance and written this list. Life remains fairly beautiful, even on this cold November day.

Päevad vähenevad, ootus suureneb. Peatselt saab seda tunnet ka kodus tunda.

ähvardus tunnusjoones

2008-11-20T01:27:00.003+02:00

Le gigot d'agneau. Mind hämmastab nõnda, kuidas mõned sõnad jäävad mõtetesse kinni, kas või paariks tunniks, et siis ühe silmnähtavalt pisikese organi tahasoppi vajuda, pimedusse (kas ajus on pime või põleb tuli?). Need sõnad ei pea ilmtingimata lahendama eksistentsiaalseid mõistatusi või andma mingit ihaldatud tunnet edasi, vaid võivad lihtsalt hulkuda mõtetes need loetud minutid ja ehk kunagi hiljem muigama panna. Le gigot d'agneau. Lambajalg. Kuidas isegi see lihtne prantsuse keele õpikust mingil imelikul põhjusel silma jäänud, sealt edasi pähe rännanud sõnapaar võib tekitada sensatsiooni ja kujutlusvõime, mis nii läbiimbunud kõigest muust ja teiste muust - väike küla kusagil tähtede all, ammukadunud aegadest kellegi lapsepõlv, mis lõhnab küpsete avastuste ja vabaduse ja soojade talveõhtute ja külmade suvevihmade järgi.
Nõnda hea on olla, kui süles istub raamat, kaks, kolm, ja sõnad haaravad mu, seekord kellegi hingekehastus, mitte kehapaljastus. Voodil võib oma koha leida ka sõnaraamat, sest päris osav ma veel mõtete dešifreerimisel pole. Ajataju kaob, "kohe varsti lõpetan" muutub realistlikumaks "kunagi millalgi loobun". Ma ei uinu, kui mul on a) mõtetes midagi teha b) füüsiliselt midagi teha. Tegevust peab ju olema. Inspiratsioon kuulub sinna alla, kuigi ma ei oska seda veel päris hästi selgitada nende samade olevustega, mis on mind viimasel ajal nii palju haaranud, mis mind on loonud, mille võim on nii suur, kohati suurem kui füüsisel, miski, mille sisse saab alati põgeneda ja rännata. Sõnad. Aga veel ei saa ma neid täies kindluses usaldada, ega ka inspiratsiooni, sest püsib hirm, et nemad on ka kõigest minu leiutis, üks minu kinnismõtetest, kuni nad mu reedavad.

Üks samm oleks nagu läbitud, reedene eksam läks nii, nagu tahetud sai. Tulemus, mitte protsess. Protsess erineb alati, see ettearvamatu sõber või vahel vaenlane.

Vähem kui kolme nädala pärast, tunninärija, olen kodus.

portmanteau ehk tehistama

2008-11-09T00:18:00.008+02:00

Ma olen hakanud viimasel ajal mõtlema nendele paradoksidele ja vastuoludele, mida mu pidev eneseanalüüs jätab endast maha. Kuidas ma saan enda sisse vaadata, kui end väljastki ei tunne? Esimest korda panin ma tähele oma jalajälgi. Jah, arvatavasti on pilt sellest kummalisest, veidi poolikust jäljest, mis tekib märjal liival astudes või duši alt paljajalu taas ellu kõndides, mu peas juba olemas, kusagil tagasopis. Aga teadlikult vaadata, see on sootuks teine! Kui isegi millegi nii lihtsa märkamine võtab seitseteist aastat, siis hakkan ma mõistma irooniat.
Ja samal ajal keskendun ma hoopis muule, ruttan ajast ette ja pööran tähelepanu sellele, mis on tegelikult minu enda looming. Hingestan tehnoloogiat, esemeid, sündmusi, loon uut elu. See juhtus, et mulle öelda.. See on, et mult küsida.. See tegi, et mulle näidata.. Ma olen päike iseenda solaarsüsteemis, peaasi, et ma seda mõtet laiemaks ei püüa venitada. Millest selline tehislik hingestamine? Võib-olla sest iseenda sees on seda nii keeruline teha? Samas on kõik see endiselt ju siinsamas, ei kusagil mujal. Frankensteinlus minu sees, minust väljaspool oleva suunas. ma ei saa eeldada, et see kandub teisteni, mu enda veidrused. Ainult sõnade läbi ehk, kirjeldustena, kuid jõudes vastuvõtja mõistusesse on seegi juba sootuks teise vormi ja kuju omandanud. Tõlgendus. Sõna, mis on alla neelanud võtme ja milleta ust avada ei saa. Teistmoodi fantaasiasse astuda ei saa.

Kool algas taas mõtiskluse hooga. Mu enda tormakus pidurdas mind üleeelmise nädala lõpus ja tekitas natuke ebamugavust. On ikka muutus võimalik? Eelmisel nädalal oli rõõmu-uudiseid ja õnne kuulutavad trompetid. Ometi on miski minus ikka veel skeptiliselt meelestatud. Loodud on ainult muutus selleks, et me saaksime vajaliku muutuse läbi viia. Kiirustada ei maksa, seda olen õppinud.
See nädal on möödunud muretsedes, kuigi tean, et peaks selle nüüd selja taha jätma. Nüüd, kus olen suurem ja targem ja.. ah, kes seda ikka usub? Reedel on suulise inglise keele eksam, koosnedes mitmest osast, mille peamine eesmärk on näidata kriitilist meelt ja võrratut keelt. Esimene proovikivi on kõne südamelähedasel teemal, valisin eestlaste ja venelaste vaheline suhe, unustades, kui ohtlikult lihtne on stereotüüpidest rääkides stereotüüpiliseks ja üldistavaks muutuda. Teiseks ajaleheartikli analüüs ja arutluse juhtimine grupis, teemaks "climate change unbelievers", et natuke vastuolu ja skeptikat meie ellu tuua, aga samas on oht olla liiga vaikne, mitte haarata enda kätte juhi rolli. Kolmandaks kirjandusliku teksti või kõne kommenteerimine ja esitamine. Maya Angelou luuletus "Still I Rise" muutus Obama võidukõneks, mille ta esitas vähem kui nädala eest (tunninärija!). Ajalugu tegemisel või nii. Oht asi liiga suureks ajada. Ja nende hirmude ja kartuste vahel pean ma osavalt laveerima, sest seda eksamit näen ma ühena paljudest katsumustest, et jõuda lõpuks sinna, kuhu tahan. Aga miski pole kindel, kui inimmeel püsib muutlik.

Hetkel on vaja spontaansust, just siis, kui tulevik pressib oma ülevoolava massiga peale. Kartus ongi liiga ruttu täis saada. Plaanidest ja visioonidest ja lubadustest. Hetke on vaja.

kõrvits

2008-10-31T23:17:00.002+02:00

Liverpool röövis mult käpikud ning jättis hinge hõõguma lõpetamata tehingud, lahtised otsad ja salapärase jõu.

vajalik, kuidagi

2008-10-31T11:15:00.014+02:00

Põhjamaised puud oma klorofüllist tühjaks imetud lehtedega segamini palmidega. Itaalia motiivid Walesi mägede vahel. Buddha. Jaapani aed kohalikus võlumetsas. Eile olin ma mitmes riigis korraga. Peaasjalikult Portmeirioni looja riigis, tema fantaasiavilja sees, astudes ja istudes ja nautides viimaks ometi vaikust, mis tihti oli palistatud lastenaeru, linnulaulu ja ühel hetkel ka prantsuse keelega. Ja viimaks ka minu oma dimensioon, koht, kuhu minu süda kuulub, kus minu sammud on kõige rohkem märke jätnud. Minu loodud seosed, minu valikud..
Aastal 1925 otsustas üks arhitekt, Sir Clough William Ellis, ehitada küla, mis mingilgi määral kannaks Vahemere-äärsete külade meeleolu. Ta pühendas oma elu ilule, "that strange necessity" tema oma sõnul. Ta kogus fragmente juba unustatud ehitistest ja lõi ise. Ehitas oma maailma, värvilise, veidike absurdse, segase, kauni, mitmekülgse. Koha, mis hõõgub siirusest ja headusest ja mingist imelikust rahust.
Vahepeal unustasin ma seal ära hirmu. See oli imelik tunne ja kui mulle see taas meelde tuli, naeratasin ja unustasin taaskord karta. Nii mitmeid kordi. Puudus selline hirm, nagu on õhtuti linnatänavatel jalutades, kui iga majanurga taga luurab potentsiaalne oht (või miinus t?) ja samal ajal kutsub see salastatud ja mõistatus imetlema ning hingama sisse pimeduse õhku. Ei, sügaval metsa sees üksi jalutades kadus kartus, kuni üks orav selle tagasi tõi. Miks oleme me loodud kartma pisikesi asju, suunama oma tähelepanu sellele, mis võib hiljem osutuda meie päästjaks, ning jätma märkamata tõelise ohu? Karumõmin põõsa seest, ojavulin, minu kujutlusvõime projektsioonid, mis ei lasknud mind lahti enne, kui jõudsin tagasi omasuguste juurde. Inimeste juurde.
Ma jõudsin ka järeldusele, miks ma eelistan mitte piltidel olla. Sest tegelikult on ju võimalik kinnitada oma kohalolekut mitmel meetodil, mitte ainult visuaalselt. Ma eelistan sõnu, neid tähtedest ja adumisest koosnevaid relvi, mida on nii kerge manipuleerida, millega on kerge manipuleerida. Ma võin ilustada, ma võin luua iseenda atmosfääri, iseenda tõe. Nad on minu hinge peegeldus, minu oma värvides, samal ajal kui foto on lihtsalt ühe hetke tabamine, standartsetes toonides, kõigi jaoks sama. Või vahest siiski mitte? Vahel tahaks hirmsasti teise elusolendi nahka pugeda ja näha, kas tema jaoks on kõik sama. Kindlasti mitte, vastandid ja vasturääkivused.

Kõik tahavad, et neid mäletataks. John loves John 1997.

mässusässu

2008-10-30T10:31:00.005+02:00

Inspireerituna eilsest Alton Towersi külastuskäigust, mõtlesin, et peaks pisikese kokkuvõtte tegema. Järgmiste kordade nimel või vahest siis, kui otsustan, kas tasub või mitte. Mingil määral mõistsin taoliste kohtade fenomeni ja miks nad nii paljusid köidavad. Kerge on unustada kõik ning lihtsalt minna täielikult kaasa. Halb või hea? Ei saa vist nii enam lahterdada.

Kuidas külastada suuri lõbustusparke ja ise sealjuures ellu jääda:

varu vähemalt kaks päeva peaparanduseks (nii füüsiliselt kui vaimselt)
meelesta end juba enne sisenemist, loe luulet, düstoopilisi romaane, kuula rahustavat muusikat - seda sealt ei leia
sisenemisel ära kaota pead
unusta hetkekski oma väärikus, oma pindmine loomus, ja lase oma sisemine metsikus vabaks
jookse, mäsle, tee seda, mida mujal ei teeks
naerata
hoia kõvasti kinni ja ära vaata alla, isegi, kui tunned, et lendad kohe kaugele kosmosesse või langed sügavale hingepõhja
kummitusatraktsioonil vaata moonutatud teenrile silma sisse ja esita väljakutse
korruta endale, et nad ei haki sind tükkideks, nad ei haki sind tükkideks, nad ei..
naudi loodust ja ümbritsevat ilu, hinga sisse puhast õhku ja kuulata karjumisvabu loodushääli
kui tahad järgmist atraktsiooni leida, otsi karjeid
ära lase end heidutada faktist, et kauni, madala karjumise asemel pääseb su huulilt valla kile kriiskamine.. jätka
oma ainukese raha eest osta šokolaadi
väljumisel kuula head muusikat, loe märgikeelset kirjandust ja artikleid headest inimestest
unusta korrupeerumine, tee linnuke elamuste nimistusse
heida magama varakult ning hommikul on lihtsalt meeles üks imelik päev

omasoodu

2008-10-28T18:26:00.005+02:00

Esimesed lumed jäävad alati meelde. Mis riideid kandsid, kuidas oodatud paljaste puude asemel said nad endale valged rõivad selga, hinge haarav ülevoolav rõõm ja mingi kerge lootus, et nii jääbki. Ja nõnda igal aastal. Mõned mälestused liiguvad aastatega kaugematesse mälusoppidesse, kuid ei kao kunagi päriseks, päriselt. Selles valges olluses on midagi nii maagilist, kuidas ta tasakesi sätendab südamesse, puhastab ja katab kogu kurbuse, kehastub me muredeks ja siis kustutav need. Kuni talv täielikult võimust võtab ja me sellega ära harjume. Kuni tuhanded tulukesed kitsastel tänavatel kustuvad ja lumememmed sulavad. Abrakadabra.
Täna oli esimese lume päev. Veeresin parasjagu ühe viktooriaaegse mõista poole, lugesin ja kui ma korraks aknast välja vaatasin, oli vihmane lörts muundunud lumeks. Kõikjalt mu ümber kostus imestushüüdeid, esimene lumi, esimene lumi! Päris mitmele inimesele esimene kõigist. Esimene lumepall, minu jaoks esimene sel aastal, mõnele (peaks vist ütlema paljudele, kuna juba kogenud lumemaniakid olid vähemuses) esimene kõigist. Käed krabavad lund, alguses natuke arglikult, kartes, et järsku hammustab, ja seejärel juba julgemalt, kuni see kaarega kellegi poole lendab. Filmid, sõnad, unistused saavad reaalsuseks. "Kas see oli su esimene lumepall?" küsin. "Jah," kuulen vastusteks, mis öeldud siira uhkuse ja uskumatusega. Vähemalt seda loen mina välja, sest nii ma kujutaks seda ette. Nii vähe on õnneks vaja... kuni me unustame.
Kui ma kõndisin sellessamuses viktooriaaegses mõisas, nimeks Erddig, siis tundsin selgelt, kuidas aeg mulle pidevalt seljale koputas. Väärikal sammul uurisin, püüdsin mõista, talletada, lennelda. Kõndisin ajaloo peal, rajasin teed ajalukku. Mingil määral osa mu unistusest, kõndida nendel kammitsetud ja trimmitud valdustel. Lumi oli muutunud vihmaks, milline mitmekülgne maa, ja ma korjasin maast õuna. Puhtam kui poes, looduslik. Lehed langesid aegluubis ja minu aeg jäi seisma. Või vahest sel hetkel õnnestus mul tõepoolest minna tagasi. Ei tea. Hoolikas ja viisakas vestlus ühe vanema härrasmehega, mis oma lihtsuses ja soojuses tundub juba praegu olevat ääretult oluline mu tulevikus. Identiteet. Siin. Praegu. Mälestustes.

Istun nüüd oma hubases kodus (millalgi pean ma seda sõna ju kasutama hakkama, näitama, et olen sisseelanud?) villastes sokkides sõnatu, kuid paljuütleva muusikaga. Oriental meal läks hästi ja liha ei pidanud puutuma. Inimesed on arvestavad, kuigi nad alati ei pruugi mõista. Vähemalt nad püüavad. Peaks ehk isegi proovima? Või jään lihtsalt kummitama.

Täna nägin teeviita kirjaga "World's End". Maailmalõpuni 5 miili.

they call me "quiet girl", but I am a riot

2008-10-21T17:19:00.008+02:00

Tänasel aktusel räägiti meile enesedistsipliinist. Loeti ette paar väidet, mis pidid meid mõtlema panema, kas meie oleme piisavalt distsiplineeritud, kammitsetud, manitsetud ja seda eelkõige iseenda poolt. Ja mul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et ma olen siin päris palju oma vaoshoitud piirangutest kaotanud. Ja samas on need tekkinud muudes kohtades, teistes aspektides. Kõik see viis selleni, et ma kirjutasin endale uue päevaplaani, aga juba praegu rikun ma seda veidi. Põhjuseks mu pidevad sisemised dilemmad ja vastuolud. Iga päev ei saa, ei tohigi olla ju samasugune, nii et kuidas ma saan seda järgida lõpmatult, lõpmatult, lõputult. Või vahest lihtsalt kaks aastat. Aga teisalt - ma võin ju oma piirangute sees lubada endale naudingut või nautida seda, mis juba selles plaanis kirjas. Palju lugemist, kordamist ja õppimist. Vähem mõttetut ringitõttamist. Vabade tundide ajal tukkumist. Äratuskella edasilükkamist. Esimese ärkveloldud tunni jooksul zombina teatamist, et täna pole mu päev. Haaran taas ohjad enda kätte. Mitte et ma päris hästi teaks, mida see tähendab. Aga vahest vähendab see deklaratsioon segadust, millest annab tunnistust ka raamatute hulk, mis mu toas lihtsalt vedeleb, sest ma ei oska enam ühte raamatut lugeda. Selle asemel loen ma natuke siit ja natuke sealt ja lõpuks ei leia ma ennastki üles.
Eile sain oma hinded teada. Kõige meeldivam selle paberilehel, mille peal ilutses suurelt sõna "Ratings", oli kastike õpetajate kommentaaridega. Minule, ainult minule. Mitte enam need üldised sõnad, et jah, teie klass on kõige parem koolis, nii vahva, aga ärge puuduge nii palju, eks, ja olge veidi aktiivsemad. Ei, siin on lähenemine individuaalne. Focusing on the individual, eksole. Kollektiivsuse puudumine on vahest veidi kurb, kuid ma usun, et pikemas perspektiivis on teistsugune lähenemine parem. Ja sixth form'i õigused kehtivad ju ikka kõigile meist! Natuke nagu gümnaasiumgi, kuigi vähem on suhtumist, et "mina olen nüüd suur ja tean kõike kõige paremini". Väikese kooli asi ehk. Ja järsku olen mina lihtsalt oma üldistuses julm. Teooriat on kerge kirja panna, tegutseda vastavalt sellele, mis kirjutad, on keerulisem.
Ma igatsen jalutada pikalt ja hoolimata sellest, mis kell ma tagasi pean olema. Rääkida ilma selleta, et inimesed mulle sõnu suhu paneksid, mõistmisega, et vahest ma lihtsalt kaalun, ei soovi pillata sõnu mõtlemata neid läbi. Kirjutada nii, et iga väiksemgi tunne saaks osavalt väljendatud, aga samas mitte liiga läbinähtavalt, aga samas mitte liialt paljude tehislike sümbolitega, aga samas jääda endaks, aga samas...

"One on one, he has a crisp and effortless conversational style; his answers are thoughtful, but you rarely glimpse the thought process itself, the internal calibrations that every politician is constantly making. The only outward sign that Obama is labouring over his formulations is the way he will often elongate the word "and" for several seconds, a processing hitch that enables him to preview in his own head what he is about to tell you."
Obama: Face to face with white America, Matt Boi, The Independent, 21.10.2008

See on see, mida ma teen, kui ma oma reegleid ei riku, vaid nende ääremaadel vaikselt ja rutuga kiigun. Ja aeg-ajalt leiab ka sealt sobivaid sõnumeid. Tuleb vaid osata kohandada ja omastada.

Ma olen hetkeks kaitsepositsioonil. Unustatud lihtmälestuste maalt saabub mu reaalsusesse taas üks heli. Nii ammu pole ma kuulnud seda vibratsiooni, mis tekib, kui punane, ajast kriimustatud, surmahaigustest lehkav elukas, puulaual ringiratast keerleb. Hääletult, ainuüksi tema liikumine ajab südame kiiremini verd pumpama ja mõtted peas keerlema. Kes on selle vaikuse lõhkumise taga? Tundmatu number, mõtlen mõned sekundid, alati on võimalus, et helistaja loobub enne, kui mina otsusele jõuan. Selles hirmus võtan kõne vastu ja ütlen väriseval häälel "hello". Järsku peaks "tere" ütlema? Mina ka ei tea enam. Eksisin, järgneb emakeel. Vahepeal on pimedaks läinud. Ma siiralt armastan neid pimedaid öid ja ma veelgi siiramalt kahetsen, et ma pean loobuma nendest hilissügisõhtutest täis emotsioone, inimesi ja kunsti, mida ma eelmisel aastal nii väga enda lähedal hoidsin. Sai ta mu aktsendist aru? Mina ka enam ei tea. Mul pole õrna aimugi, milline see inimene teiselpool (magneti)merd olla võib, aga hääl oli ilus. Selle situatsiooni situatsiooniline sürreaalsus paneb mu pea keerlema ja hinge rõõmu tundma. Kurbus on nagu veidike lahendatud, mind on meeles peetud, ma olen endiselt olemas ka mujal kui siin. Paberite peal, nimekirjades, käsivartel.

Naeratused on nii õrnad, nii ajutised, nii hääbuvad - isegi soojas valguses, roosade pilvede taustal, kodulõhnas. Aga teate mis? Nad unustavad kiiresti oma pettumuse.

an alluring land

2008-10-19T19:05:00.005+02:00

Iga kord, kui ma mööda Walesi künklikuid teid juba armsaks saanud minibussis veeren, tunnen ma koormavat väsimust, aga samal ajal ka aukartust ja hirmu mööda lasta endast kogu see ilu. Need punase-, rohelise-, sinisekirjud lambad (selleks et karjad sassi ei läheks). Need sügistuultes õõtsuvad puud, pisikesed kivimajad. Muinasjutulised paigad, mida pea igal hetkel kohtab.
Mõnes kohas tekib selline tunne, peaaegu et teadmine, et siin on maailmalõpp. Enam edasi minna ei saa. See ei ole selline melanhoolne akopalüpsise kujutelm, vaid lihtsalt looduse poolt loodud piir. Pärast seda tuleb lõpmatus. Tundsin seda nii mõnigi kord Eestis, teatud hetkedel, kui oli hea olla. Walesis on vastupidi. Siin kohtan ma pidevalt maailmaalgust. Selline suursugune loodus, mida ma mitte kusagil pole varem näinud, aga samas pole see priiskav. Kuidagi tagasihoidlik kogu oma võimsuses. Täna viibisin ma järjekordses maailmaalguses. Tuul viis peaaegu et ära ("fly, baby, fly-y-y"), nii et looduse imetlemine muutus hetketi loodusega võitlemiseks. Palun ära vii mult ära tasakaalu. Meeletu, lihtsalt meeletu. Järjest rohkem tunnen, et olen õiges kohas. Kohtades, kus poleks varem ehk kujutlenud. Haldjakoobastes, miljonite aastate vanustel kividel, draakonite peidikus.
Reedel astusin olulise sammu. Õigemini oli kõik hoolikalt plaaniks viimistletud ning seetõttu pidid kolm inimest nädalavahetuse jooksul kolima. Mina tuppa number 12A (olla ju 13 halva õnne sümbol), Zoe minu vanasse tuppa, minu armsasse voodisse ning Christina Zoe tuppa. Natuke äkiline, ma ei saanud oma armsale vaatele õigesti headaega öeldagi, kõik pidi sündima ruttu ja valutult. Reede õhtul avastasin, et ma pole oma üksiku toa ainus asukas. Nimelt elasid/elavad siin sajad pisikesed kärbsed, asutasid kõiki kardinaid ja aknalaudu. Peatselt leidis aset massimõrv, mida ma endiselt kahetsen. Mõnda kohtab endiselt lendamas, aga üldiselt on aknalauad putukalaipu täis. Prügikasti pole veel. Vähemalt andis see mulle inspiratsiooni ja õppetunni.
Ma ootan juba veidi Eestit. Glögi, piparkooke, lõhnaküünlaid. Jõululaata Raekoja platsil. Lund (ehk sel aastal on ilmataat veidi armulisem?). Kalleid inimesi. Ja loomi. Eesti keelt. Uudiseid. Sumedaid ja tumedaid õhtuid. Aga ma ei keskendu sellele liiga palju, sest mul on siin ka ilusaid ja õdusaid hetki kogeda. Vaheaeg on kõigest ühe nädala pärast, mis tõotab mitmeid ekskursioone ja elamusi. Oh ootust ja rõõmu.

Minu uue toa aknast saab näha lehelund ja hommikul kuulda vaikset linnulaulu. Tuulelõhn torkab silma. Lähimast korstnast kerkib tumesinisesse taevasse suitsu. Hübriidsügis on viimaks ka siia saabunud.

Pisike tants

2008-10-16T23:18:00.006+02:00

Ma olen veel alles. Natuke rohkemgi kui enne ehk. See nädal on möödunud kiirelt, ma ei pane enam tähelegi, kuidas ühest päevast saab järgmine, kuidas ma silmad sulgen ja järgmisesse hommikusse kandun. Killud jäävad meelde. Kui harvadel juhtudel saan öösel pimedust ja vaikust nautides minna aknani ja välja vaadata, siis näen ma taas oma kalleid mägesid. Ja mulle meeldib mõelda, et kodu on kõigest nende mägede taga, käeulatuses ja nii lähedal, aga samas kaugel. Pean plaani varsti nende mägede tippi jõuda.
Täna on kusjuures Eesti päev. See tuli mulle üllatusena, kui Katriin Eestimaalt mulle seda teatas. President Ilves viibib samal mullal kus minagi ja ma tunnen, nagu kodu oleks minuni tulnud, mitte vastupidi. Lendas mäe tagant korraks välja. Päris uhke tunne on. Võtan varsti oma öölaulupeol maad ja ilma ja head näinud Eesti lipu ja lähen seda lehvitama elutuppa. Homme aga laulan Walesi (walesi keeles!) ja Briti hümne. Nagu mitu identiteeti oleks. Riigisümbolite omaks võtmine tähendab minu jaoks sammu edasi ja see on enam kui positiivne. Aga selle tähendus! Jah, nõnda.
Kui juba päevade loetlemiseks läks ja põgusale kirjeldusele on samuti luba antud, minu enda poolt, nagu ikka, siis eile olid katsed kooli muusikali. Ühes Vietnami tüdrukuga nimega Trang, kes nii lahkelt lubas laulda poisi osa ja mulle andis voli laulda tüdruku ridu( kuigi mu enda moodi ja palju madalamalt, kui noot ette näis), harjutasime öösel ja hommikul nii palju, et lõpuks pidin lürpima Merilini ja Marise poolt kaasa antud rammumett, et häälepaelad veidigi maha rahustada. Aga kui katsed algasid, oli kõik juba hea ja muretsemine unustatud. Siin on üldse lihtne oma hirmud hetkeks unustada. Ja siis me laulsime. Pilkude vahetus, vahest ekslik, taaskord, olen harjunud juba valesti tõlgendama. Ma ei tea, mis sellest tuleb, aga eks ma varsti saan teada. Peaasi et elu oleks huvitav, eksole? Mulle meeldib nii mõelda, isegi kui ma kõigest baaridaami mängima pean. Kergemaks läheb ja kõik tulevikuplaanid hakkavad kuidagi ühinema ja ühinduma, mõistatusetükid lendlevad tasapisi oma kohale. Aga kunagi mitte päris, sest siis poleks elu enam elu.
Vahepeal kaotasin eesmärgi, aga nüüd tuli see tagasi ja töötama tuleb hakata. Aga mõte sellest ei hirmuta mind, sest üha enam naudin ma uusi teadmisi ja tunnet, et ma hakkan rohkem oskama. Kas tõesti on võimalik lahti saada sellest ebakindlusest, mis mind kaua piinanud on? Mitte täielikult, aga mingil määral. Või kasvan ma lihtsalt suureks. Karta pole vaja, sest sisse jääb siis mänglema ja hõljuma üks pisike tüdruk. Lihtsalt suuremate mõtetega, plaanidega unistuseks reaalsuseks muuta.

Elu veereb, rullub, avaneb, lendleb, tolmleb, ulatab käe. Kirjandus on mu uus ja ammune armastus. Keeled lähevad sassi, kuigi ma üritan neid suletud uste taga hoida, et nad kokku ei puutuks. Ja tulevik, see lehvitab kõikjalt. Nagu ma jookseks rongiperroonil sellele järele, et haarata ta käest kinni, kuniks veel saab. Mul on väledad jalad.

Kerge maitse mu lemmikainest. Aitäh, Grace Nichols.

Afterword
The fat black woman
will come out of the forest
brushing vegetations
from the shorn of her hair

flaunting waterpearls
in the bush of her thighs
blushing wet in the morning
sunlight

the fat black woman will sigh
there will be immense joy
in the full of her eye
as she beholds

behold now the fat black woman
who will come out of the forest

when the last of her race
is finally and utterly extinguished

when the wind pushes back the last curtain
of male white blindness

the fat black woman will emerge
and tremblingly fearlessly

stake her claim again

Imelikud leiud

2008-10-08T20:06:00.003+02:00

Olles siin kaugel-kaugel Walesis, võrdlemisi pisikeses kohas, ei ootaks eriti, et leiad Eestiga seotud asju või veel vähem - eestlasi. Ometi on kahe päeva jooksul kaks pisikest, kuid minu jaoks siiski märkimisväärset kokkusattumust aset leidnud.
Nimelt sain ma paar päeva tagasi teada, et algkoolis (võiks ka nimetada lasteaiaks, sest lapsed hakkavad seal sageli juba 3-aastaselt käima) on üks pisike nelja-aastane poiss nimega Georg, kes juhtub olema eestlane. Mu rõõm seda kuuldes oli ilmatu suur, sest vaikselt tunnen ma, kuidas mu suhtlemisoskus hääbub, ja seega otsustasin ma minna eilehommikusel vahetunnil Georgiga rääkima. Niisiis, astusin ma algkooli värvilisse ja rõõmsasse paleesse sisse ja ootasin, kuni onu politseinik oli lõpetanud lastega rääkimise. Seejärel võttis mind vastu üks algkooliõpetaja ja palus ühel ääretult armsal väiksel poisil jääda sinna, et ta saaks oma rahvuskaaslasega vestelda. Istusin maha ühele tillukesele rohelisele toolile, samal ajal pidevalt mõttes korrutades, et see ei murdu mu raskuse all, see ei murdu mu raskuse all. Kui õpetaja oli seal, rääkisime rohkem inglise keeles, vahepeal aga natuke eesti keeles ka. Eks natuke hirmuäratav oli ka, tuleb üks suur tüdruk keskkoolist ja räägib sinuga taas selles naljakas keeles. Sain teada, et Georgi parim sõber elab Eestis ja samuti on sini-must-valgel maal ka tema vanavanemad. Ja et lund sajab, jehuu! Lõpetuseks kirjutasin valgele pappkaardile üles "tere tulemast", et õpetaja saaks selle koos teiste võõrkeelsete tervituslausetega seinale panna ja andsin lubaduse algkooli ikka aeg-ajalt külastada, et Georg minuga harjuda saaks.
Lugu number kaks pärineb tänasest päevast. Kõndisin täna jälle selle vahva tee ülesmäkke, et jõuda panka ja anda üle kiri, mis kinnitab, et jah, ma elan siin hetkel, ja et ei, ma ei tea midagi musta raha pesust. Tagasiteel astusin läbi kohalikust heategevuspoest, mis on põhimõtteliselt nagu kaltsukas, ainult et seal müüakse kõike ja hinnad on väga head ja paljud kaubad on täiesti uued ja raha läheb heategevusse. Leidsin kitarrikeeled, mida olin lubanud Miss Morley'le internaadist osta, sest eile õhtul tuli välja, et ta mängib vahelduva eduga kitarri. Sealt samast leidsin raamatu "Random Acts of Kindness", mis sisaldab 365 viisi, kuidas maailma vahvamaks teha, ja jutukesi, kuidas tavalised inimesed on seda suutnud pisikeste heategudega teha. Nüüd, just äsja avasin selle suvalisest kohast ja mu silmade ees oli järgnev jutt:

"Spoil an ambassador"
Me and my friend Dan met the Estonian ambassador recently, and, because ambassadors are always spoiling other people, we gave her some Ferrero Rocher. She seemed very pleased, but I think that, as she was Estonian, she may not have got the reference. Still - free chocolates!

Richard, London

Pisike muie on näol. Muie kõlab nagu muistne, järsku muinasajal inimesid muigasid pidevalt? Ilmselged Atwoodi mõjutused. Eile õhkasin Kalamaja ja selle laternavalguses puitmajade ja pööningute ja inimeste järgi.

one look was all it took

2008-10-07T23:05:00.007+02:00

Pärast nelja nädalat muutub ajaarvamine võimatuks. Õigemini ei pööra sellele enam tähelepanu, nii palju muud on mõtetes kui kuupäev. Ma tean, et on 7.oktoober ainult sellele, et ma seda minut tagasi kontrollisin ja kuna täna oli viktoriiniõhtu, kus meil läks võrdlemisi halvasti, tänan väga, sest me ei tea Briti sportlasi ja lastesaateid. Ja suvalisi ja humoorikaid vastuseid ei tulnud ka meelde, kahju. Ma arvan, et ajataju kadumine on tingitud sellest, et ma olen juba harjunud Suurbritannias olema. Vaikselt on turistitunne juba kadumas.
Istusin rahulikult common room'is, kuni sisse tuli mu toakaaslane (peaks hakkama teda ta nime järgi kutsuma, liiga anonüümne ja võõras pilt tekib tast vastasel korral) ja küsis, kas mul niimoodi igav ei ole, niimoodi üksinduses mõtiskledes. Lihtsade sõnadega, aga mõte oli selline. Oleksin tahtnud vastata, et sellised üksinduse hetked kusagil mujal ongi mulle ainsana jäänud. Mitte et temaga oleks halb elada, aga lihtsalt vahel tahab inimene olla endaga, ainult endaga. Ja kui ennast kusagil seltskonnas sulgeda ja enese sisse sukelduda, et lihtsalt mõelda ja nautida, siis jääb ju maha külm mulje ja seda me ju ei taha. Täna kerkis taas üles ruumivahetuse teema, kuna jõulude paiku tuleb Wynne House'i uus tüdruk. Nii et mul on jälle valik, tuba number 13 või juba armsaks saanud kauneid hommikusi hetki pakkuv "üheksa". Õhtuid ka, aga nüüd on tavaliselt kardinad ees, nii et see on ka natuke kadunud. Pisiasjad on need, millele ma oma energiat kipun kulutama.
Üldiselt on meeldiv, kaasa arvates hetked, mil mul tuleb kodu meelde. Mitte väljaarvates, nagu ma algselt tahtsin kirjutada, vaid tegelikult on ka need osake elust siin. Lihtsalt mõned igapäevategevused ja tavalised laused meenutavad erinevaid kohti, inimesi ja sündmusi minevikust, olles olnud tavaliselt mitte väga kandva tähendusega. Aga siin, omamoodi nad kannavad mind edasi.
Täna oli üks huvitav kokkusattumus. Ma igatsesin oma punast kitarri ja kui ma vabade tundide ajal panka kinnitama läksin, et ma ei ole Suurbritannias sooviga raha pesta ja et ma tõepoolest resideerun nüüd siin, otsustasin ühest suurest igasugust kilakola täis ruumist läbi põigata (inglisekeelne vaste "attic sale") ja seal ta oli, täiesti juhuslikult, justkui saatuse poolt sinna puidust lauale asetatud - kitarr! Hinnaks uskumatud 7 naela ja 50 penni, pisike, armas ja kollakaspruun, nagu vanad kitarrid ikka on. Nüüd lebab ta minu kõrval diivanil ja aitab mul harjutada, kuni ma taas kohtun oma punase iludusega. Kõik paluvad mul midagi mängida, aga läheb veel aega, kuni ma nende soovidega nõustun, pealegi on ta praegu kohutavalt häälest ära. Aga aura, mis tast hoovab välja, on hea.

Uneaeg. Ei tea, kas ma muutun lähedasemaks või kaugemaks. Mõlemat ehk?

Emotsioonid

2008-10-01T23:39:00.005+02:00

Ma ei tea, kas neid pidevaid külmavärinaid põhjustab see, et vaikselt hakkab tõepoolest külmaks minema või mingisugune siin koolimajas pesitsev uskumatu ja võimas jõud. Hinges on igatahes endiselt soe.

Tina võitis kooli talendiõhtu. Must klaver, mustad juuksed ja järjekordne külmavärin.
Sixth Form esitas laulu "I'm Gonna Be" või "500 miles", nagu me seda kutsusime. Vahva tunne oli massiga laval lihtsalt sõnu karjuda.
Ma hakkan juba vaikselt hiina keelt kõnelema. Õigemini, mu mõistus hakkab opereerima selles keeles. Järsku ma olen liiga jonnakas?
Üks kuu, hõisakem rõõmust!

endiselt hea, väikeste kõrvalekalletega

2008-09-30T19:24:00.003+02:00

Alates reedest on kõik kerges nihkes olnud. Tavalise koolipäeva asemel oli CCF-i inspektsioon, mis tähendas päev läbi vormis ringi müttamist, palju marsisamme ja sõdurile kohast enesedistsipliini, seda eelkõige 15-minutilise paigalseismise ja ühte kohta jõllitamise kujul. Kell 15.15 sain teada, et ma lähen 15 minuti pärast kolmeks päevaks mägedesse "Self-Reliance"-le, mis nagu nimi vihjab, tähendab iseseisvalt hakkama saamist. Või olgu, mingil määral iseseisvalt hakkama saamist, kuna mina polnud matkadel kaardilugeja, vaid rohkem lihtsalt kaasamüttaja. 11. klassi kadetid tegid Silver Duke of Edinburgh auhinna ekspeditsiooni, uued kadetid nagu mina lihtsalt harjutasid ja imetlesid Walesi ilu. Ja ilus on Snowdonia küll! Mäed, mäed, mäed, millest meie ka üles-alla käisime. Olles jõudnud just esimest mäest üles ja näinud vanu kividest rajatisi, mida mulle meeldis keltide nahka ajada, kuigi arvatavasti on seal alles sealse kaevanduse aegadest, istusin lihtsalt maha, sidusin oma võimaste armeesaabaste paelad kinni ja kuulatasin. Oli ainult vaikus. Oli rahu. Head inimesed. Murdsin end natuke hiinakeelsest seltskonnast lahti, mitte nii väga närvide kui kiiruse tõttu, ja olingi ainuke välismaalane seltskonnas. Mul on nii hea meel, et ma just nende inimeste nendel ohtlikel küngastel kiikusin ja pisikeste külade parkides lõunasöögiks küpsiseid nosisin. Ja ma ei saa mainimata jätta, et Walesi metsad on ideaalsed haldjate pelgupaigad! Nagu see mets Shakespeare'i "Suveöö unenäos"... ühes neist hüppas Simon kaljult alla. Ei, mitte enesetapusooritus, vaid rohkem hulljulge vettehüpe. Millegi pärast kiilusid mitmed hetked mu pähe kinni. Külmad ööd Tina ja Aliciaga kahele inimesele mõeldud telgis, pappkarbid, kus olid kuumakindlates pakkides kokkupressitud eined, mida tuli valmistada keevas vees miniatuursete ahjude peal. Ja kui ma ütlen miniatuurne, siis ma tõesti mõtlen seda. Meeletult tähti, eriti kella 10 ja 11 vahel! Hommikune udu ning kuidas tasakesi see haihtub. Lambaid on Snowdonias veel rohkem kui siinkandis. Kallid inimesed, inimesed, inimesed.
Igatahes pühapäeva õhtul tagasi jõudes olin ma kergelt väsinud. Tõeline väsimus, sellise matka vaimne koormus hakkas rõhuma eile. Ühel hetkel ma lihtsalt ei teadnud, mida öelda ja mida teha. Kas naerda või lihtsalt olla. Unustasin hetkeks naeratamise ära. Elasin end välja Notepad-i kirjutades. Peaaegu nagu sahtlisse kirjutamine, ainult et ühte peidetud arvutikausta. Täna oli kohati sama lugu, aga rohkem oli võitlus keeltevaheline. Kas eesti keel või inglise keel? Mu inglise kirjanduse õpetaja küsis täna, mida inglise keel minu jaoks tähendab. Kui keel mind defineerib, siis ma ei tea enam, kes ma olen. Mul on nüüd kaks keelt, kaks identiteeti. Ma püüan hoiduda nende segunemisest, aga samas ei taha ma, et kumbki neist kaoks. Eesti keel ei tohi hääbuda, inglise keel peab arenema. Mõtteid organiseerida on keeruline, sest nad on erinevates keeltes või hoopiski määramatud. Nüüd aga on kõik hea. Sain oma naeratuse tagasi ja selle tohutu rõõmu, et ma siin olen! Mul on tunne, nagu nii peakski olema.
Koolitunnid on endiselt head, ma naudin neid. Täna vaatasime geograafias videot Suurbritannias viimastel aastatel asetleidnud upustustes ja laulsime valjult laulu "Chasing Cars". Ajaloos oli Interim test, 35 minuti jooksul on raske USA olukorrast 1900. aastal kirjutada. Pikk arutelu inglise kirjanduse õpetajaga raamatutest, palju lugemismaterjali taas kord. Alates eilsest seadin endale eesmärgiks õppida iga päev mingi arv uusi sõnu inglise keeles, et arendada oma sõnavara. Indelible, awry, coy, blight, abdicate, strident, expedient, vigilant, incessant, evasive. Et ma ei peaks tundma, nagu ma ei suudaks end vabalt väljendada. Ma loodan, et mul seda varsti eesti keeles tarvis pole teha. Kooris laulsime täna jõululaule, üks neist, "Sir Christèmas" kõlas justkui mingisugune muusikalihitt. Endiselt on koor ülevoolavalt positiivne ja optimismiga nakatav. Nüüdsest olen kooli "netball"-i meeskonnas, korvpallilaadne mäng, ainult et sisaldab vähem füüsilist kontakti, rohkem paigalseismist ja on spetsiaalselt tüdrukutele. Miss Morley pakkus mulle tööd spordihoones, asetäitja, siis kui päris töötajatel pole võimalik valves olla. Mõtlen hetkel, kas võtan selle vastu või mitte. Tore, et nad mind vastutustundlikuks peavad, vahel on küll tunne, et kaotan iseendagi ära. Ja detsembris lähen ma Londonisse kooliga ehk mind ootab kaks teatrietendust, üks mitmekülgselt mitmekülgne linn ja palju avastamist! Tahaks hirmsalt tantsida ja majast välja saada, värsket Ruthini õhku hingata. Homme saab kuu minu saabumisest siia maale.

If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me and just forget the world?

Stars are about to fall

2008-09-20T10:53:00.005+02:00

Vaikne susinalaadne heli, kui mu toakaaslane hiina keeles kirjutades sõnu ette sosistab. Alguses veidike üllatav, hiljem juba rahustav. Nagu keegi lausuks ussisõnu, nõiasõnu. Ei, ma ei ole ära kolinud. Mitme põhjuse taha jäi see asukoha muutus, eelkõige selle, et ma olen juba harjunud valgust täis toaga ja oma nurgakesega, tuba number 13 muutus viimasel ajal kuidagi hirmutavaks ja liialt eraldatuks. Aga võimalus veel siiski püsib, nii et kui ma otsustan ümber, siis saan ma alati sinna liikuda. Loominguliselt tunnen ma, et siin on ka hea olla. Saan kirjutada keerulisi lauseid ja saan mõelda sellest, kuidas ja miks mul on ajuti keskendumisraskused. Järsku saangi neist vabaneda nüüd?

Taaskord võpatan, kui kõlab vali "Aa, I missss you" huvitava aasiapärase aktsendiga. Mitte et ma nende sõnade esitajat teaks. Mu toakaaslase telefonihelin. Järgneb palju sõnu, millest mina aru ei saa ja mis kõlavad nagu häälitsused. Ilusad häälitsused, lisan. Nagu pots ja pots ning ah ja jah. Huvitav, kas tema märkab minu harjumustes ja tegemistes ka asju, mis vahel häirivad ja vahel on toredad, aga alati tähelepanu kõrvale juhivad? Märkamine hakkab vaikselt juba kinnisideeks muutuma.

Mu toakaaslane küsib ääretult valjult, kuidas rand oli. Käisime nimelt täna väikeses mereäärses Llandudnos. Alicia ütles hiljem, et tal on nutuklomp kurgus, sest see reisike oli liiga hea ja reaalsusest väljas. Ta ei oodanud nii palju laupäeva pärastlõunasest retkest. Ega minagi oodanud. Aga oh üllatust, Llandudno oli Brightoni ja Haapsalu ristsugutis tugeva Walesi elemendiga, eelkõige just ümbritseva looduse osas. Majad klassikalised ja ilusate nikerdustega, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus? Ühel pool vett ammutava elevandi kujuline kalju, nagu üks lahke mees meile tutvustas, ja teisel pool lihtsalt üks suur roheline mägi. Ja meri! Kaugeleulatuv "pier", kus leidus kõiksuguseid atraktsioone ja inimesi ja poekesi. Juhuse tahtel sattusime jalutades Happy Valley parki, mis tegi meele tõesti rõõmsaks. Kõikjal olid pingid, mis olid mälestused neist, kes juba lahkunud. Aga see polnud kurb, vaid pigem jõudu andev edasi liikumiseks. Lilled kõikjal, puidust käbikujulised pingid, naervad inimesed. Nautisin, kuigi oleksin võinud ka koju jääda (sest vaikselt hakkan ma juba kasutama sõna "kodu" rohkem) ja õppida nagu üks kohusetundlik õpilane kunagi. Kuid kui on võimalus ühe koha erinevaid külgi avastada ja leida uusi mõtteid ning tunnetada, siis miks mitte?
Eile oli stipendiumiõpilastel veidike teistsugune lõuna. Tavalise "fish and chips"-i asemel oli meil kohtumine kooli "kuberneridega", inimesed tänu kellele ma siin olen. Kunstiklass muutus täiskasvanute pärusmaaks, kus vesteldi ja ampsati pisikesi pirukaid ja koogikesi. Mul oli alguses kergelt ebameeldiv tunne, justkui võidaks mind tagasi saata, kui ma piisavalt seltsiv ja naeratav pole. Kuna vahepeal paistis, nagu kedagi tegelikult stipendiumiõpilased ei huvitakski, siis suhtlesime omavahel ja liikusime tagasi viisakale vestlustasandile küsimustega "mis aineid sina võtad" ja "kui suur su kool kodumaal oli", need esimese nädala küsimused. Ühe väga imeliku tunni lõpuks oli aga meel juba parem, paari kuberneriga vesteldud eestlaste ja venelaste teemal ning inglise keele õppimise osas, kuigi suuremas osas toimus siiski naeratamine ja "Tere, mina olen Eestist, õpin seda ja toda ja seda ja toda." Selline väljapeetus kadus CCF-i treeningul, kus täies vormis (välja arvatud saapad, sest neid mul veel pole, aga üks kooliõde lubas mulle enda juba enda vanad saapad, kui ta uued hangib) sai drillitud. Marss parem-vasak, parem-vasak. Muidu on asi vaikselt käpas, aga ma pean 15 minutit paigalseismist harjutama ning mitte iga pisidetaili peale naerma hakkama. Millegi pärast tundub just kadetina kõik naljakas.
Ainult tähed ei tundu naljakad. Nemad on puhtad ja ilusad, puhtalt ilusad. Istusime paar päeva tagasi Aliciaga pimedal väljal ja jälgisime neid. Mulle meenus mõte, et just samal hetkel vaatab keegi veel neid tähti. Ja siis rääkisime me inimeste potentsiaalist ja kuidas nad seda kasutavad, kuhu nad liiguvad, soojenemisest, ka globaalsest, ja sellega seotud müütidest, kuid siiski hoolisime vajadusest, elust. Šokolaadipiim oli ka oluline osa, andis jõudu ja õiget tunnet. Langevaid tähti mina ei näinud, kuid Alicia nägi kahte. Eile mängisime Romeot ja Juliat ehk karjusime akende all. Uskumatu, millise põõsastiku sees mu aken väljaspoolt on. Ääretult ilus ja peaaegu ronimiskõlblik.

Kui on raske, siis tee elu lihtsaks. Ilusaks, see tähendab. Tahaks kõikjale pisikesi naerunägusid toppida. Nohu ja pidev aevastamine võiksid ära minna küll. Täna oli terve päev laulmise tuju, seda süvendas veelgi "X-Factor" (Suurbritannias ülipopulaarne talendijaht, veidike nagu"Eesti otsib superstaari", aga palju mõjuvam ja rohkem inimestele ning nende unistustele keskenduv). Ja nii ma laulsingi. Kitarri tahaks hirmsasti, pärast jõule hakkab pihta. Paar ilusat sõna olen oma hääle osas ka saanud. Viimased laused on alati pisut seosetud.

Tasa sõidab üle silla

2008-09-14T11:46:00.003+02:00

Seisan hetkel ilmatu suure dilemma ees. Kas kolida teise ruumi, kus saan vabalt oma individualismi edasi arendada, õppida täies vaikuses, mõtiskleda üksinduses, olla endaga, või jääda vähemalt aastaks tuba jagama oma hiinlasest toakaaslasega, kellega ma kahjuks väga hästi suhelda ei saa keelebarjääri tõttu ning kellele meeldib minna kella kaheksa-üheksa paiku magama, mis on aeg, mil mina võin ainult mõelda õppimisele ja lugemisele? Hind: mitte nii hea vaade ja vahest kergelt kuri mulje, aga kindlasti parem keskendumisvõime, sest common room'is "õppida" ei ole kohe üldse hea. Ma ei tea, kohe üldse ei tea. Võib tunduda pisike, aga ka see mingil määral defineerib mu veedetud aja siin. Hetkel kaldun selles üksildase Britta suunas, kuna tõenäoliselt on siis rohkem suhtlemist kui praegu, kus on juba nädal aega olnud vaikus, viisakusväljendid ja pimedus.

Eile jõudsime omadega ka Chesterisse, kus liikus palju ilusalt riietatud inimesi, sest oli hobuste võidujooks ja kombed ning traditsioonid on ikka vahvad. Kuna mu jalanõud läksid ootamatult selles linnas jalutades täiesti pooleks ja leidsid oma tee prügikasti, siis polnud muud teha kui hankida endale uus paar kingi ning kaasa juhtus tulema ka üks lilleline seelik. Õnneks on siin hetkel pisike allahindlusaeg. Enne Chesterit, seda kindluslinna, mis on nii-öelda värav Inglismaalt Walesi oli aga üks rahulik ja päiksepaisteline hommikupoolik. Istusin lehmade juures põllu peal, lugesin, nautisin valgust, lehmade rohusöömise häält ja kaarnate kraaksumist. Kirjutasin veidi ja tundsin kogu situatiooni veidrust. Seda uskumatust selles, et ma siin olen. Kusagil põllul kusagil Walesis mägede vahel, mina, eestlane! Aasta tagasi poleks ma seda arvanud. Aga üllatus ja ettearvamatus ongi see, mis mulle elu juures meeldib. Sa arvad, et sa tead, aga lõpuks võib kõik ikka teisiti minna, suunas, mida pole enne ettegi kujutanud.

Kuninglik lind.

Salapära ja natuke võimatu hääldusega walesi keelt.

Peaväljak.

Walesi prügikast (samalaadses puhkavad nüüd mu armsad kingad!) ja tahtmatult maailma naljakaim nepaalanna Sampada.

Wrexham ja "ma-ei-tea-mis-nägu-nüüd-teha"

Teise riigi viljad on punasemad, magusamad?

Sest see vaade lihtsalt meeldib mulle nii.

Rhuthun vs Mold ehk kuidas oleks pisikese (ja mudase) rugbimatšiga?

Koolikell, koolikell.. (mis juhtub olema väga vanamoodne plirin, mis justkui tahaks kõrvakilesid purustada)

Eeskujulikkus kutsub. Miks kartsid inimesed demokraatiat ja Gileadi Vabariik.

Mu südames, kaks riiki on seal

2008-09-11T19:27:00.006+02:00

Oh, milline vikerkaarte maa! Ja veel millised vikerkaared siin on.. kõik värvid on nii selged ja puhtad. Ja kui need juhtuvadki kaduma, siis poole tunni pärast välja vaadates on taas vikerkaar tagasi. Mulle hakkab Wales üha rohkem meeldima. Maana, ma mõtlen. Rahvusena, ma mõtlen. Paradiisina, ma mõtlen. Täna jalutasime Williga, kes on see tore koolivend, kes mulle oma aiast peeti tõi (peedipirukas, siit ma tulen!), põllu ääres, tervitasime lehmi ja siis.. leidsin ma mõnusa hunniku põldmarju! Jah, mu korralik hall pintsakulaadne olevus takerdus peaaegu okastesse, aga nii oli hea lihtsalt korjata marju vabast (või peaaegu vabast) loodusest. Pisike suvetunne tuli peale, sest päike paistis ja meel oli hea. Ja siis me sõime igasugust rohtu ja lilli, mis on vürtsika maitsega, ning rääkisime keltidest ja koolisüsteemist. Miks ma alati koolisüsteemist satun rääkima? Igatahes, elu on ilus. Õhtud common room'is on ilusad. Šokolaadised käed ja jahused juuksed ehk küpsiste valmistamine heade inimestega on ilus. Nepaali jakipiimast valmistatud "kivikeste" söömine on ilus. Nii-öelda Eesti saadik olla on ilus ("the Estonian ambassador", nagu Sampada mind nimetab). Venekeelsete sõnakeste ütlemine Valeriale on ilus. See, et ma ennast juba peaaegu vabalt tunnen, on ilus. Mitte päris vabana küll, aga ka see muutub varsti. Ma tunnen seda. Lisaks sellele arvan ma või tegelikult tean ma, et mul on siit nii palju saada. Peaasi et ma ise oleks valmis seda kõike vastu võtma. Mis on "seda kõike"? Uut riiki, inimesi, kultuure (mitmuses!), põhimõtete mõistmist, selgust, ajalugu, informatsiooni, keeli, teistsugust toitu, sõbralikkust, viisakust, headust, lambaid, nimekirju, raamatuid, eemalolekut, muutust..
Inglise kirjanduses on endiselt Iirimaa teemas. Uued raamatud ja uued teemad. Mind hakkab see rahvus, see riik üha rohkem huvitama. Samas on tekkinud ka kõrvalliin või õigemini sama oluline teema ehk distoopiline (ühendus: utoopia - distoopia) Gilead ja Margaret Atwoodi "The Handmaid's Tale". AS-taseme esseed tulevad põnevad. See protsess tuleb midagi põnevat. Oh, ja ajalugu! Nagu ma lootsingi, siis Ameerika ajaloo õppimine on tegelikult hädavajalik, miks on praegu nii ja naa. Kuidas peaaegu algusest, alguse all mõistes immigrantide ehk eurooplaste, aasialaste, aafriklaste saabumist Uude Maailma, on seal domineerinud juhtmõte, et indiviid omab kõige suuremat tähtsust ja kontinent on selleks, et seda asustada ("The individual was thought to be of supreme importance and a continent was there to be settled."). Prantsuse keeles tuleb sõnavara iga päevaga juurde, loodetavasti kerget julgust ka. Geograafia on lihtsalt huvitav ja ma tunnen, nagu midagi jääb sellest kõigest kõrvade taha ka. Midagi uut, midagi skandaalset!

Vaikselt on kohanemine läbi, kuigi tegelikult kohanen ma pidevalt. Siiski, nüüd algab mõtlemise aeg. Nägemise aeg.

Vaata, kuidas vihm pritsib katuseid,
peksab neid.
Neidsamu kauge riigi katuseid,
mille all ka mina pea leian end.
Vaata, kuidas udu mägesid
embab.
Seal, kus rohulible oma kasvutee, elutee
lammaste läbi lõpetab.
Kuula, kuidas keelest saab üks ese,
mis on valmis.
Siis kui müürid on maas ja
kõhklused puru.

Kuula mind, mu vaalamaa.

Muide, Joe kinkis mulle uue hüüdnime: Brainiac Britta. Ta väidab, et see riimub. Ma väidan, et ta on kõige hullem poeet maailmas. Või olgu, minu tutvusringkonnas. Vähemalt ta sai sellest Brita filtri naljast üle. :)
brain·i·ac (brn-k)

n. Slang

A highly intelligent person: "These companies are not hot Silicon Valley startups swarming with Gen-X brainiacs" Ronald Henkoff.

[Probably from Brainiac, a highly intelligent villain in DC Comics, blend of brain and maniac.]

Postkaardid on käes. Täna saabusid ka margid. Oh, armastust ja rõõmu teile!

We have umbrellas and we're not afraid to use them!

2008-09-06T12:35:00.007+02:00

Eile sai lõpuks mu suur unistus teoks ja ma sain jalutada õhtuses Ruthinis. Ja mitte ainult Tescosse, sinna kohutavasse supermarketisse, sest kuidagi jama tundus juba kolmandat korda kuhugi poodi tarbima minna ja mitte jalutada rahulikult, vaid päris linna. Lambivalges keskväljakuni jõudes liikusime kolmekesi edasi ja jõudsime kirikuni, mida olime juba kaugelt imetlenud. Ilus gooti kirik, kergelt valgustatud, ajaloohõng puha küljes. Väravad olid lahti ning kiriku seest kostis sellist muusikat, mida võib tavaliselt õudusfilmis kuulda. Mõtlesime, kuni mõtlesime välja, ning astusime hoovi sisse. Kõndides edasi mööda pimedat teed, jõudsime kitsa käiguni, mis oli ühelt poolt müüriga piiratud ja teiselt poolt müüriga piiratud. Kas minna edasi või mitte? Taas kord sai uudishimu argusest ja küsimusest "Kas ikka peaks?" võitu ning avastasime end liikuvat edasi mööda inimtühja Ruthinit, kuskil veidras kohas, mille lõpp-punktist meil polnud aimugi. Oh kui hea! Seadsime vihmavarjud rünnakuvalmis, sest ohutusnõuded ennekõige, kuni avastasime end täitsa tavaliselt äärelinna tänavalt. Meie armsas pisikeses kodulinnas on nimelt nii, et sa jõuad tavaliselt kahe kuni viie minutiga äärelinnast kesklinna. Lasime intuitsioonil meid juhtida tagasi Tesco poole, sest hea kompass on see pood siiski ning mul oli sel hetkel väga mõnus olla. Ma loodan, et see tunne ei kao.
Eelmisest aruandest on möödunud paar päeva ja paistab, et kool muutub paremaks samuti iga päevaga. Endiselt armastan ma enim inglise kirjandust, kus nüüd on juba üks proosaraamat lugeda ning AS-leveli kaks ülesannet käes, mis juba kuulutab ette palju unetuid öid ja uniseid päevi ning vajadust omada väga head oskust sõnu ritta seada, head analüüsivõimet ning kuhjades loomingulisust. Tulevik tõotab tulla tume. Või järsku siiski helge? Tunnid igatahes on siiamaani lõbusad olnud, lisaks informatiivsed. Jah, lõbu ja õppimine käsikäes on täitsa võimalik. Silme ette kerkib Guyaana aktsendiga luuletust lugev õpetaja, sest just nõnda loeb seda luuletust ka luuletaja ise. Või see, kui testi asemel leidis aset hoopis viktoriin Iiri ajaloo kohta Zoe versus Eleanor versus Britta, kõigil osalejatel oma signaal ja auhinnaks kuldses paberis šokolaad. Mulle meeldib see sõbralikkus ja lähedus õpilaste ja õpetajate vahel. Lisaks kuhjab mu üks inglise kirjanduse õpetaja mind raamatutega üle, nii et nii pea, kui ma ühe neist lõpetan, saan ma kohe uue, ja see on nõnda tore. Huvitav on lugeda iirlastest, nende püüdlusest identiteeti mõista ja samal ajal luua paralleele Eesti ja eestlastega. Näiteks kuidas paljud lahkuvad Iirimaalt, et minna tööle Inglismaale. Mitte et nad oma kodumaad ei armastaks, aga nad kardavad lihtsalt surra lihtsalt igavusest ja rahapuudusest. Ja samal ajal on ka päris palju erinevat.. meil on oma keel kenasti kasutuses (veel?), õnneks, aga iirlastel on see vaikselt hääbumas, kuna juhuse tahtel, ei, ajaloo tahtel, on seal üks teine keel domineerivam. Nii et idaeurooplase ja põhjaeurooplase dimensiooni tundi tuua on huvitav. Teistest ainetest on omamoodi kogemus ka prantsuse keel, kus ma olen enda vanusest ainuke õpilane ning kuna mu aasta nooremal klassikaaslasel olid parasjagu eksamid, oli mul justkui privaattund õpetajaga. Palju on õppida, järgi õppida, suhtlusel on vaja julgust, aga ometi meeldib mulle väga. Ma usun, et õppida võõrkeelt võõrkeeles on enam kui arendav, vähemalt praegu paistab nii. Tu es d'accord, non?
Mida veel? Eile sain oma sõjaväeriided kätte, nimelt osalen aines nagu CCF, mis peaks tõotama palju mudas rullumist ja rullimist, relvade käsitlemist, pikki mitmepäevaseid matku vapustavas looduses ja head märget CV-l. Aga eelkõige tähendab see minu jaoks siiski õppida midagi uut ja olla sõjas ilma sõjas olemata. Teada, mis see siis on, mille vastu mina sõdin.

Postkaardid hakkavad üsna pea lendama! Sellele aitavad kaasa siinsed pisikesed ja ääretult armsad poed.

Esimesed fragmendid

2008-09-03T13:12:00.006+02:00

-Okay, this is Zoe, this is Erica and you? Wait, don't tell me. You are Britta! Now ask me how did I know.
-How did you know?
-Easy. You're from Estonia. They are from Hong Kong, they are from Columbia and they are male. Welcome!

Esimene päev

Päevake
Tühi tuba, aeg-ajalt kostuvad hääled ja mõistmine, et ma ei saa jäädagi vaikima. Vähemalt on minu nurk juba natuke kodune võrreldes esmamuljega, kus kõik oli nii elutu, valge ja igav. Nüüd
on kohe teine tunne. Abilisteks on Renoir' poster, mõned kaardid, lahkumiskingitused ja raamatud. Pole veel Eesti lipule ainult kohta leidnud. Üks algkooli õpetaja ütles, et varsti tuleb kooli üks viieaastane poiss, kelle ema on eestlane. Võrdlemisi tore kokkusattumus, sest kui palju eestlasi ikka siia Põhja-Walesi lammaste, lehmade ja notsudega kaetud mägede vahele oma tee leiab. Ma hakkan vaikselt juba oma keelt unustama, olgugi et olen enda sees olnud ja mitte väga palju inglise keeles veel kõnelenud. Aga olla hoopis teises keelelises ümbruskonnas tekitab ka vahepeal identiteediunustamise hetkeid. Teel siia kuulasin Björki laulu "Declare Independence" ja mõistsin, et oma keelt ma hoian. Samal ajal muidugi arendades ka teist keelt. Sest siis võib hüüe "An Estonian with an English accent, well done!" tunduda mulle endalegi õige (inglise keele mõttes, see tähendab, eesti keelt tahaks siiski aktsendita rääkida).
Uskumatu või vahest isegi mitte nii uskumatu, kui raske oli lahkuda. Ärkasin kell 3.23 ja ma ei tahtnud minna. Ma ei tahtnud heita viimast pilku (enne talve) oma kassile, emale ega Merkale, kes oli rattaga vändanud mind ära saatma (aitäh sulle selle eest). Aga siiski pidi. Ja kõige raskem oli heita viimast pilku Eestile, sellele
maale, mis paratamatult on seotud selle kõigega, millega mul tuli hüvasti jätta. Olla viimast hetke Eesti pinnal ja siis tõusta õhku ning lahkuda. Võib mind melanhoolseks nimetada küll, aga lõpp see mingil määral siiski oli. Sest ühe või kahe aasta pärast võin ma olla sootuks teine inimene, võivad minule kallid inimesed olla sootuks erinevad ja kõik võib olla teistsugune. Ja selle pärast selline liigutatus ja pisike kurbus. Samas, kui ma juba Helsingisse jõudsin, haaras mind ootusärevus ning astusin julgelt edasi, oma suurele seiklusele vastu.

Hiljem päeval
Wynne House's, kus mina elan, on kolm ühisruumi, nn tšillimisnurka. Käisin piilumas ka ja ühe leidsin suisa üles. Kaks mõnusat tugitooli ja minu suureks rõõmuks raamaturiiul. Kavatsen lähiajal sinna uuesti maanduda ning sealt mõne raamatu krabada ja seda veidi lugeda. Oh mind antisotsiaalset a-sotsiaali küll.
Järsku teeajaks läheb käiku reegel "alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama." Tavaliselt on mu puhul nii. Ja kui mitte täna, siis homme. Homme algab ju kool, algab uus elu, algab 10 tunniga igapäevarutiin, kuigi ma usun, et see mind siin vaevama ei hakka. Liialt palju on avastada, et rutiiniga maadelda.

Vaade mu aknast

Veel vaadet (kui hoolikalt vaadata, näeb ka mägesid)

Veidi enne magamaminekut
Tasapisi on päev veerenud õhtusse. Vaatasin kahe tüdrukuga Hong Kongist "Moulin Rouge'i", nüüd istun üksi pimedas toas ja rüüpan nende kingitud Hiina teed.
Leidsin ka põhilise tšillimisnurga üles, milleks on üks suur sinine tuba, kus on köök ja telekas ja head videod ja mõnusad inimesed. Kohalikud on sõbralikud, minulaadsed välismaalased on sõbralikud ja ma tunnen isegi ennast üles sulamas. Nagu ma lootsin, oli teeaeg tõesti avardas mind veidi. Ja kusjuures, siinmail on tegelikult "tea time" õhtusöögi tähis. Toit on siin hea, üks parimaid koolitoite, mida olen maitsnud. Taimetoitlastele on eraldi toit ja kõik on väga tervislik, vähemalt siiamaani. Ja kui ei sobi, võib endale kööginurgas ise ka süüa teha, juhul kui just pliiti põlema ei pane. Peas vasardab endiselt küsimus, kus on mu toakaaslane? Mitte et mul midagi ääretult üksi olemise vastu oleks, aga tühja voodit pole ka mõnus vaadata. Kui juba nii, siis olgu ikka nii. Aga järsku ilmub ta homme välja. Kui ei, saan talvel rahus oma kitarriõpingutega tegeleda.

Teine päev
Minu esimesel koolipäeval siin võõral maal ei olnud küll treppe, mis vahetavad asukohta, ega öökulle, kes kirju toovad, ega muid võlumaailma elemente, oli aga palju võõrast keelt, olgugi et ma saan sellest ju ometi aru, uusi nägusid, häid inimesi, mõtlemapanevaid vestlusi ülikooli teemadel (sest siin on ülikool ja eksamid tegelikult ääretult tähtsad!) ja rõõmu, et inimesed Eestit ikka teavad, seda enamasti tänu kaks aastat tagasi siinsamas koolis olnud eesti poisile. Siiamaani olen käinud geograafias ja inglise kirjanduses. Geograafia oli täis armsaid jooniseid ja palju termineid, mida ma kindlasti eesti keeles tean, aga lihtsalt inglise keeles on linki natuke keeruline luua. Inglise kirjandus meeldis mulle meeletult, esiteks see võrdlemisi eraldatud kohas klassiruum, mis asub kooli vanas osas ja on täis igasuguseid mõnusaid kirjanduspostreid ja infot. Rääkisime täna Iirimaast ja identiteedi otsimisest. Sellest, kuidas Britid Iirimaad näevad ja vastupidi. Keltidest ja anglosaksadest (?). Lugesime veidi ühte näidendit, iiri aktsent ei tule mul veel välja. Esimene lugemisülesanne on käes.

Kolmas päev
No nii, eile õhtul jõudis tubadesse kohale Internet. Oh seda rõõmu! Selle tõttu juhtus muidugi nõnda, et ajataju kadus ära ja taaskord ei jõudnud õhtupoole linna jalutama. Olen kaks päeva juba ühel alal olnud, nõnda veider. Üleüldse on siin kõik kergelt imelik. Võrreldes eelmise aasta esimeste päevadega on siin kõik palju soojemad. Näiteks kui sa koridoris kedagi näed, siis sa teretad, olgugi et sa ei pruugi inimest tunda. Või karjutakse sulle üle koridori rõõmsalt "Estonia!", nagu ühele poisile väga meeldib teha, ja sasitakse su juukseid ja ollakse üldse teistsugused. Võib-olla on asi väikeses koolis, aga võib-olla selles, et kogu juhtkond on õpilastega sina peal ja vastupidi. Soojuses, kuigi pidevalt sajab vihma? Hingelises soojuses. Tahes-tahtmatult tunnen ennastki julgemalt ja sõbralikumalt, sootuks teisiti kui üks aasta tagasi. Igatahes mulle see meeldib, väga meeldib. Vaikselt läheb kergemaks ka, kuigi õppimist hakkab juba vaikselt kogunema. Aga praegu on asi lihtsalt mõistmises. Sest sa võid ju arvata, et sa oskad keelt, aga kui sa päriselt õpid selles keeles, siis on asi teistsugune. Kui sa päriselt pead pidevalt suhtlema selles keeles, siis on kõik erinev. Aga ma loodan, et ma harjun. Sest päris vinge oleks ju vabaneda keelebarjäärist, keelelisest rõhutusest, ja lihtsalt rääkida vabalt, nagu on eesti keele puhul.

Kirjutada pikki kirju ja vahvaid postkaarte võib saata aadressile:
Ms Britta Tarvis
Ruthin School
Mold Road
Ruthin
Denbighshire
North Wales, UK
LL15 1EE

Armastan.

Viimased sõnad enne..

2008-08-31T21:52:00.001+02:00

Ma pole kunagi nii palju viimaseid pilke saatnud. Ma pole kunagi nii palju viimaseid pilke saanud. Inimestelt, loomadelt, esemetelt, kohtadelt, isegi natuke tunnetelt. Ma loodan, ma tean, ma usun, et päris viimasteks need ei jää.

Sõginas

2008-08-30T00:52:00.004+02:00

Toores. Ma tunnen, et ma olen veel pisut toores, roheline, küpsemata. Nagu siis, kui sa suvel mõne õuna puu otsast napsad, sest ta näeb juba nii ilus ja kutsuv välja, aga nii pea, kui sa oma hambad õuna mahlasesse koorde lööd, tunned sa seda, kui valmimata ta veel on. Aga sa sööd ta ikka ära, sest ega ta ju nõnda halb ka polnud. Ikkagi otse loodusest tulnud. Igatahes selline tunne mul on. Minul, sellel isekal ja veel veidi segaduses, veel veidi valmimata, veel veidi arusaamiseta minul. Miks ma endast nii palju räägin, kui ometi on ju veel nii palju muud, millest rääkida? Miks ma endast nii palju mõtlen, kui ma võiksin mõelda nii paljule muule? Ei, see pole mingi nooruki tüüpiline depressiivne maailmavaade, ma mõtlen seda päris siiralt ja päris rõõmsalt. Sest nii vähe, kui me seda ka tahaks, ikka jõuame kuidagi ringini endani. Enda eksisteerimiseni. Aga see on ju hea, sest mis muu meid ikka rohkem huvitaks! Kes muu aitaks meil huvituda ka muust, luua seoseid vastavalt iseendale. Aga samal ajal ajab see kõik nii kohutavalt keeruliseks. Nii õpibki mitte kuulama, vaid ainult neidsamu seoseid pidevalt luues. Vastavalt iseendale.

Ülehomme lähen ära. Või õigemini, lähen, sest te ju usute, et ma tulen tagasi. Eks?
Sest mina usun.

"Armastan sind, sest su silmis on laevad.."

2008-08-22T00:52:00.018+03:00

Oh seda aega. Mõtlesin kauni muusika helisedes selginenud taeva all ja vaatasin ühe väikese poisi nõnda siiraid ja ennastunustavaid tantsusamme, kui ta üritas läbi akna ka Jäääärt kaema tulla. Kuidas tema jaoks on kõik hoopis teises tempos ja kuidas ta tajub maailma hoopis teisiti ja kuidas teda ei puuduta teiste arvamus, aga samas mõjutab see kõik tema pisikest, vaikselt avarduvat maailma nii väga. See kõik tuletas mulle eelmist aastat meelde. Siis kuulasin ma küll neid ilusaid viise vanas paadikuuris tolmukübemete lenneldes ja olin väheke teises tempos (või õigemini sattusin sinna teises rütmis, sest tegelikult kontsert haarab su täielikult, nii siis kui ka praegu), aga siiski juhtusin ma märkama, et juba teist suve järjest on need hääled ja laulud mulle justkui pisikeseks hingetõmbe- ja mõttepausiks. Järsku see saabki mingisuguseks traditsiooniks? Et igal suvel on üks koht ja kontsert, kus ma saan sulgeda silmad ja näha paiku ning olukordi, kus olen olnud ja kus on veel olemata. Tuttav ja tundmatu kõrvuti.
Ma tahtsin ühtlasi ka juubeldada, et teater tuli tagasi.. mu hinge, ma mõtlen. Hetkeks neil kuudel oli ta justkui alla andnud ja ära läinud. Ja siis mõnel momendil ta oli nagu jälle seal. Ma arvan, et ta võttis lihtsalt väikese puhkuse, et mul oleks lihtsam enda peas asju läbi mõelda. Vahest kasvada? Ma ei usu, et ma nüüd suureks kasvasin, aga suuremaks kasvasin kindlasti. Mingil määral on eelnev aeg selline tume aeg, mil ma ei mõelnud, ja nüüd ma natuke mõtlen, et ma ikka veidike mõtlen küll. Jah, just nõnda. Ja kes teab, võib-olla paari kuu või aasta pärast naeran ma nende sõnade üle? Aga hea on siiski see, et teater tagasi tuli. Teisel kujul ehk, teise tunnetusega ja kindlasti ka teise jõuga. Ja praegu mõtlen, et äkki ta varem ei olnudki. Ebamäärane ja isepäine kuju selline.
Ma pole siia kirjutanud juba kuskil poolteist kuud ja mõneti on selline tunne, nagu ma oleks jätnud nõnda palju enda sisse, et ma olen selle juba pidanud kaugele ja kõrgele riiulile pressima, et ikka uuele ka ruumi jääks. Poolteist kuud pole ma saanud enda tundeid välja kirjutada saanud, sest kui kusagil on arvuti, siis pole tuju, ja kui ääretult kirjutada tahaks, pole jällegi võimalust. Nii jäigi kirjutamata malevast ja Portugalist ja pisikestest asjadest, mis selle suve nii heaks teinud on. Aga pole hullu, sest nüüd tuleb edasi liikuda. Imelik, ma hakkasin mõtlema täna, et ma lähen ära. Ja tuli selline tunne, nagu lõpetaks ma oma lapsepõlve kaks aastat varem. Nagu ma läheksin - andestage võrdlus - kusagile pommivarjendisse või koonduslaagrisse kauaks ajaks või igaveseks. Ära. Kas ma peaksingi tundma, et pärast seda pole miski enam sama? Suve jooksul ma selle peale suurt ei mõelnudki, lihtsalt nautisin ja kogusin mälestusi ning ilusaid hetki. Aga miski pole enam sama.. aga nii on ju ausalt öeldes iga päev? Sa ei saa astuda ühte jõkke kaks korda. Jah, tõsi, kulla mees Heraklit. Aga siis ei maksa mul muretseda. Ja kes teab.. järsku jääb aeg kaheks aastaks Eestis seisma. Või jään mina seal seisma, aga nii pole ka väga hea. Eks aeg näitab. Praegu naudin ma aga seda vaikselt tulevat tundmust, mida ma olen tunnetanud, aga mida mul veel kunagi varem pole olnud. Selline soe, sügiselõhnaline, Vennaskonna laulude hõnguline, Kalamaja-näoline ja teistsuguse armastuse maitseline. Hea, see tähendab.

Mõtteaine ja atraktiivsuse mõttes minu sünnipäeva kutse:
Faas 1. Hei, *tralala*! Lihtsalt tahtsin öelda, et 23. august on minu sünnipäevapidu (ja õrnalt ka lahkumispidu) ja sa oled sinna endiselt ning jätkuvalt vägagi oodatud. Koht ja kellaaeg veel saladuskatte all. Cheerios! (:

Faas 2. Ja kate langeb saladuselt nüüd! Nagu teada, toimub mu sünnipäevapidu (ja endiselt kergelt ka lahkumispidu) laupäeval. Mida sa veel ei tea, on see, et selle asetleidmispaigaks on üks armas roheline Kalamaja maja. Sinna saad nt Balti jaamast jalutades Salme kultuurikeskuse poole ja jälgides hoolega tänavanimesid, kuni torkab silma silt "Graniidi tn". Edasi on vaja kõndida veidi edasi, kuni leiad üles maja nr *see*. Selle maja taga on üks ilus hoov, kus ongi see armas hütike. Kui sa oleksid selles paigas kell viis õhtul, oleks mul väga hea meel. Otsi igaks juhuks Graniidi *too* üles ka kaardilt ja jäta meelde mu number *lala*. Eks? Ja palun võta vihmavari igaks juhuks kaasa. :)

Ja veel üks pisike asi: kui sul on suur soov mulle midagi sünnipäevaks kinkida, siis.. kingi raha. Nii veider, kui seda nüüd ka öelda polnuks, aga see on mu jaoks natuke palju oluline, sest nii aitad mul soetada kitarri. Muidugi ei takista see sul mulle lahkumiskingituseks midagi tähenduslikumat ja sümbolistlikumat teha (;

Näeme!
Britta

Ja üks lause.. mäletad veel?
"Ja kui ma ihkan, et minust hoovaks väge, pole muud seks tarvis kui pelgast tahet./ And if I wish to beam of power, nothing more is needed than pure desire."

Ja sõbrad, on veel nii, et...
"Merka lendas orki, sest ta armus ühte orki (Sõrmuste isandast oli see mees)."

ma tahan tunda elu

2008-06-29T23:33:00.001+03:00

Oh, nõnda-nõnda ilus on kõik. Inimesed ja nende teod ja kõiksugu sündmused ja loodus ja suvi ja pisikesed asjad nagu näiteks postkaardid ja aeg ja see, et pole hullu midagi, kui sul pole alati aega, et siia kirjutada ja ellujäämismatkad ja naljad ja seiklused.
Just lõppes SINA suvekool Vodja mõisas ja ma mõistsin kuivõrd on mul selle ühe aasta jooksul vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad. Ma tõepoolest ei suudagi enam ette kujutada oma elu ilma selle aastata. Ma olen nii palju kasvanud, õppinud ja arenenud. Mingil määral hakanud mõistma iseenda vigu ja aru saama, et tegelikult on vead vajalikud, et õppida ja liikuda edasi. Kirjutan sellest kunagi millalgi veel, sest praegu oma tormakuses minna Eestit nautima ei jõua siin väga klõbistada. Aga ma tean, et ma tahan kirjutada SINA-st ja nendest inimestest veel. Sest nemad on üks tähtis osa minust.

Aitäh!

Suvele (poole peale vastu) minev Britta

Maailma teisel poolel

2008-06-05T00:24:00.005+03:00

Oma väikesest põlvest (sest lapsepõlv pole ju ometi veel läbi!) ei mäleta ma just palju. Pigem on märksõnad ja pisikesed "videolõigud", mis on säilinud ja mida ma aeg-ajalt muudkui ühes ja teises suunas kerin. Sellest ajast, kui ma olin üheteistaastane, mäletan ma oma unistust. Mul oli suur soov saada ühel päeval ümbrik võlurite koolist, parimal juhul koju poetatud ehtsa öökulli poolt. Ilmselged Harry Potteri mõjutused, kuna just sel ajal olin ma hakanud armastama sealset võlumaailma. Sellega kaasnes ka mõte reisist rüütlibussis, selles kihutavas sõidukis, mis võtab su peale, kui parasjagu just vaja on, ja potsatab su maha seal, kus iganes soovid. Ja tunne, selline imelik, aga samas mõnus tunne. Ja kiirus, mis jätab mälestuse, nagu oleks reis kestnud vaid sekundi murdosa. Ja nüüd, kus ma sain kirja, natuke küll muutunud viisil ja ilma teateta, et olen nõid, tuli ka rüütlibuss. Täna oli mu elu kõige imelikum trollisõit. Astusin peale, troll ei teinud peatusi, inimesi eriti polnud, peas keris üks laul. Kui minu peatus hakkas lähenema, astusin veidi varem ukse ette kui tavaliselt, et trollijuht ikka märkaks järgmises peatuses uksed avada. Aga selle asemel jäi troll keset kitsast, esmapilgul veidi kummitusliku tänavat seisma ja tegi lihtsalt uksed lahti. Läksin siis välja ja kui üllatusest olin üle saanud, oli troll juba ammu silmapiirilt kadunud.

See trollilugu oli ilusa päeva lõpetuseks. Kiire nädala vahepeal oli täna ka Heateo Sihtasutuse 5. sünnipäev või siis täpsemalt öeldes selle tähistamine, sest sünnipäev oli ametlikult mais. Istusin siis Kumu auditooriumi mustal toolil, vaatasin musta saali ja see tunne, mis siis sees oli, oli vistvisti imetlus. Selline puhas ja siiras imetlus, aga samal ajal mitte "langen pikali maha põlvitama teie ette, oo käskijad" stiilis, vaid rohkem rõõm selle üle, et taolisi inimesi eksisteerib. Mitte ainult need head inimesed, keda sai näha suurel ekraanil, vaid neid, keda olen juba mõnda aega teadnud päris elus, keda rohkem, keda vähem. Samal ajal mõtlesin ka sellele, mida mina olen selle ühe aasta jooksul teinud, kui ma olen Heateos olnud omal pisikesel määral. Paralleelselt keerlesid mu ümber ka küsimused mu olemuse (kes ma olen? kas ma tahan selline olla? kas on, mida paremaks muuta?) ja tuleviku (mida ma teha tahan? kuidas ma teha tahan?) kohta. Jõudsin mingisuguste sõnadeni, mis vahest pole alati kohal olnud tegutsemise juures. See, et mõtestatus peaks käima tegudega käsikäes, vähemalt selleks, et tulemusteni jõuda. Praegu olen ma enamasti nautinud, aga mõelnud nii väga pole. Ja kui palju on veel teha! Peaks kõik kirja panema, kuidas võiks paremaks muuta ja samas ka ise muutuda. Ja siis peaks veel tähele panema, et jällegi ei muutuks asi niisama tegutsemiseks ilma õige mõtteta ja et mõte ei muudaks ise ka kõiki asju probleemideks, mida on vaja lahendada. Üks suur põhjus, miks ma Eestisse jääksin, ongi tegelikult Heategu, mis võimaldab mulle kõiki neid mõtisklusi või õigemini lihtsalt aitab sellel eneseotsingu teel, mis lõpuks peaks minu arvates tooma kasu ka teistele. Aga samas mõistan ma nüüd, et Walesi minnes ei lõpe mul see tee, mida olen aasta käinud, vaid saan seda levitada. Tegutseda saab alati. Koos mõttega.

Mul jäi puuder mandrile.

PS! Kas ma ütlesin, kui hea on olla rõõmus?

Ma maksan, ma

2008-05-28T22:14:00.005+03:00

Un ananas
Là à la nage
Revient vers moi
Dans l’orage
Mon petit chat s’endort
Ananas aux yeux d’or

Mida päevad edasi, seda rohkem poevad ilusad tunded meie põue ja tulevad välja kergete, kuid ääretult ilusate sõnadena. Ja nii kerge on olla, kui mõtled, et tervelt kolm kuud vabadust on ees. Samas on see vabadus juba praegu täidetud kõiksuguste plaanidega, et spontaansusele on ruumi samuti kindlate piiride sees. Kuid kes sellest varem hoolinud on! Kõike saab kenaks teha, kui vaid soov on.
Eelmisel suvel ütlesin ma, et naudin ja ei mõtle sellele, et kooli vahetan. Ei tulnud suurt välja. Seega ütlesin ma, et drastilisi muutusi järgmisel kolmel aastal enam ei tule. Et sama ei korduks, kus suvi läks tuleviku pärast ette muretsemisele. Mitte suurel määral, kuid piisavalt, et jäid mõned teised kasulikumad vestlused ära. Kuid ennäe, pean oma sõnu sööma, kuna pühapäeval selgus ootamatult, täiesti ettevalmistamata, et Wales ja mina ja kaks aastat on märksõnad, mis mu mõtteid nüüd kummitama on määratud jääma. Kui üritangi hetkel lihtsalt põgeneda ja elada hetkes, poeb ikka pähe, et pean ökoseepi, häid filme ja eesti muusikat kaasa võtma ning enne oma teatritassi Eestis täis kallama, et oleks midagi septembris ja oktoobris ja novembris ja detsembris rüübata. Ning siis mu pere, mu kass, mu sõbrad! Aga mõnes mõttes ongi hea, kui saan eemale, et õppida neid palju rohkem väärtustama, hoidma ja armastama. Viimastel päevadel olen aru saanud, kui kohutavalt mul siiski vedanud on. Nõnda on tore märgata või vähemalt arvata, et märkan. Sest ka see on samm edasi. Pisike, kuid siiski. Närvipundar hakkab ka vaikselt, kuid sihikindlalt muutuma rahupallikeseks.
On küllaltki veider mõelda, et alles aasta tagasi seisin samuti teadmatuse ja tundmatuse eest, kui otsustasin pärast üheksa aastat kardinaalselt (olgu, mitte nii kardinaalselt siiski) teisele rajale pöörata. Nüüd on õppeaasta peaaegu et läbi, kaasõpilastel ja õpetajatel on mõtted ammu valgest/beežist koolimajast eemal ja sellepärast ongi nii mõnus otsi kokku tõmmata ning lihtsalt... tunda rõõmu. Täitsa naljakas kohe, kuidas tegelikult mul polegi meeles, mitu korda ma sinna majja astusin ja lahkusin ning üleüldse oleks natuke tühi tunne, kuigi samas õppisin ma palju. Lähedale väga ei astunud, suuri jälgi ei jõudnud jätta ning mõistsin, et tegelikult huvitab kõiki natuke miski, kui vaid rääkida. Oh, ja nõnda palju erinevalt andekaid inimesi eksisteerib! Peaasi et seda potentsiaali ära ei nüristata mõttetute reeglitega ja läbimõtlemata tegevustega. Aga seda ma ei usu.

Pisikesed uitmõtted on selles kevadsuvises virvarris tekkinud nagu näiteks see, kui imelik sell aeg on ja kuidas ühel hetkel olen ma ühes kohas ja teisel teises või siis jälle samas kohas ning et sellest võiks lausa filmi teha, kuidas ma kõnnin ja olen näiliselt sama, kuid taust muutub ja veel see, kuidas kultuuriinimesed peavad kogu aeg istuma ning see on ju suisa kurb, aga äkki on aktiivne mõttetöö veelgi parem trenn ning kulutab neid õudseid kaloreid rohkem kui vati närimine ja november ning "November" onnii head ja ma peaksin tegelikult vabanema oma sissekulunud õilsatest lausetest ning mõtlema edasi ja.. päris kaunis.

Kuid nüüd Eesti meri kümne aasta pärast. Või vahest siiski põrandaalused natsionalistlikute patriootidest ja dissidentidest ratturite ühingud? Nepaal sai vabariigiks.

Haribol hari haribol

2008-05-15T23:06:00.003+03:00

Je ferai un domaine
Où l'amour sera roi
Où l'amour sera loi

Ma mõtlen, kui hea oleks, on olla hea. Ma tean, et see mõte on varemgi mu peast läbi käinud, vahest lausa realiseeritud kirjutamise teel, kuid seekord tunnen ma, et see ka sünnib nii, et see ei ole vaid ühepäevaliblikas, mis järgmisel päeval kaob taas kõige selle hulka, mis meid ümbritseb, muutub osaks mürast. Sest just nii sünnibki olukord, kus jätkub mahti vaid keskenduda välisele ja öelda "oi, küll on mu käed alles paksud" ning järgmisel hetkel krahmata lohutuseks šokolaaditüki järele. Unustada sootuks oma vajadused ja lihtsalt... teha. Aga nii ei saa, millalgi saabub arusaam, et nii ei saa. Viimasel ajal olengi ma vaadanud ennast ja mõelnud, et tegelikult ma ju ei ole selline. Ma ei taha olla selline. Iga lausega, iga mõttega on mul võimalus valida, kas olla hea või olla kuri, end kaitsta, rünnata, tormata. Sest kui palju on olnud kordi, kus olen midagi öelnud või teinud ja siis olen aru saanud, et tegelikult just selle samaga ma just ründasin teisi? Või ei saa ma ise arugi, et võin haiget teha, haavata. Ja siis on inimesed, kes on täis armastust, ja ma mõtlen, et ka mina ei pea olema täidetud kurjusega või lihtsalt passiivsuse või ükskõiksusega. Ka mina võin olla hea. Ma olen juba mõnda aega midagi otsinud, midagi kindlat, aga samas täiesti seletamatut, aga alles nüüd mõistan, et ega ma seda enne ei leia, kui olen selle enda seest leidnud. Kui ma ise taipan, siis näevad ka teised. Armasta ennast, siis armastavad teised sind. Samas ei tohi see armastus muutuda eneseimetluseks, egoismiks, isekuseks. Pigem pean ma silmas oma südamehääle kuulamist, enda sees olevate koodide märkamist ning nende kaotamist, rahu hinges. Siis... siis saabub ka kõik see muu. Kõik tuleb omal ajal, õigel ajal.
Kuulsin täna väljendit "the art of living". Elamisekunst. Kaks väga tugevat ja kauni tähendusega sõna ühenduses. Kõik seosed, mis tekivad: saal täis maale, värvid, vikerkaar, erinevad voolud, inimesed, Montmartre, päike, kuu, ilu ja nii ääretult palju muud. Ja nagu ka kunstiga, peab oskama elada. Nautima. Võtta hetkest kõike. Tunnetada. Kas sa jood tassi teed ühe sõõmuga või sa naudid, tunnetad, võtad vastu?

Viimane nädal või lihtsalt see ajaperiood on olnud täis nii palju muutusi ja mõttekesi, mille võtab kokku tänane õhtu. Võib-olla sai midagi läbi ja kindlasti sai midagi uut alguse. Õhtu ja öö Tartus, mis algas eneseületamisega kolmel toolil ja rambivalguses puhudes hinge teiste inimeste sõnadesse, mis muutus porgandiks Toomemäe nõlval, ja leidis kauni lõppu/keskpaiga linna purskkaevudes, kus sai joosta ja oma riided märjaks teha ja unustada ja mitte hoolida ja vaadata teisi ja olla. See omakorda viis taipamiseni, et vahest ei peagi kogu aeg peas vasardama mõte, et kui ma nii teen, kui ma sinna lähen, siis saan ma selleks või tolleks, vaid midagi võib nautida ka pideva tagamõtteta (kui rääkida teatrist või tegelikult üleüldse kõigest). Ja siis see kena hommik, see valgus, see hea tunne, maasikad ja jõekallas koos nii ruttu, ruttu roheliseks muutunud puudega, ajatunnetuse kadumine! Tuleb meelde, kuidas pool aastat tagasi või rohkemgi veel kujutasin ma ette suve täis enese sisse vaatamist keerdus puu juures murul ja rõõmsaid lillepärgi. Nüüd, kus kõik on nii täispakitud, et vahepeal oli suisa kurb, mõtlen, et ega see ei peagi vaid unistuseks jääma, ainult et olemus ja koht on veidi muutunud. Aga hea tuleb ikkagi, hea on alati.

Aitäh.

Keski tuli kuskilt, andis miskit suskit

2008-05-01T20:51:00.003+03:00

Ühel päeval kadus inspiratsioon ära. Ühes endaga haaras ta kaasa motivatsiooni ja miskisuguse imeliku tegelase, keda võiks oskuseks nimetada. Kadus vaikselt, ilma suure kärata. Ei tea, miks või kuhu või mida, kuid võib spekuleerida. Näiteks peesitas ta mõnel soojal saarel, kus on kolm palmipuud ja helesinine vesi, mida juua ei tohi, sest see on nii ääretult soolane ja üldse mitte nagu Läänemeri, mida võib ahmida sisse nii kuis hing lustib, väikene allikas ja pisikesed delfiinid. Või istus pisikeses kambrikeses, pole vahet kus, ja mõtles järele. Istus vanas, kopitanud lõhnaga tugitoolis küünlavalgel ja mõtles, aga ei tegutsenud. Kulges tasa oma vaikses toas. Või tegutses nii palju, et enam mahti polnud paberile kanda oma mõttekesi. Aga nüüd tuli ta miskit viisi tagasi, pärast tuhandeid kutseid mitmetelt kutsujatelt ja mõtisklusi. Võimalik, et tegelikult jäigi ta ära, aga suur soov manas esile uue, vahest parema, vahest halvema inspiratsiooni. Aga keegi tuli. Keegi igatahes tuli.

Mul on uus lemmikkoht, lemmiklinn, lemmik, lemmik, lemmik. Tegelikult see lahterdamine ja ütlemine, kuulutamine lemmikuks ei anna ju midagi juurde, aga samas see on nii võimas sõna. Ja täna kuulub see sõna Viljandile. Lossivaremetele. Eeslinnuse esitornidele. Kõikuvale sillale. Kaladele. Küünaldele oruveergudel. Külakiigele (oh, kui palju aega on möödunud viimasest korrast!). Lahketele inimestele, kes eksinud tüdruku õigesse paika aitavad jõuda ning hiljem võivad oma kasvandikus näha tõeliselt kogenud orienteerujat. Aidale ja selle lavale, mis mind üleüldse sinna kohta tõi. Sellele salatile, mis oma õilsuses majoneesiga mu koti põhja üleujutas ja pärast vabandust ka ei palunud ning sai seetõttu sööduks. Nunnudele inimestele. Suurtele maasikatele. Väikestele jalanõudele ja ilusatele sokkidele. Pikkadele loeteludele. Pehmele madratsile, mille sinist pinda ilustab roheline muster ja üks magav tütarlaps. Vaiksetele tänavatele. Ilusatele kellalöökidele. Ööle. Hommikule.

Ärge jumala pärast siia vaadake, palun.

tõde ma ei tea, aga midagi nagu otsiks

2008-04-05T12:33:00.001+02:00

Ma ei tea, mitu korda olen ma sel nädalal avaldanud soovi puhata ja ärgata ilma äratuskellata. Ja kui lõpuks see juhtub, kui ääretult mõnus on tunne! Avad silmad, unenäost veel päris toibumata, kella ei tea, keerad külje ja paned silmad taas kinni. Kui lõpuks tunned, et on hetk, ootab sind armas kiisu ja pannil tehtud hommikusöök (le petit dejeuner, et oma prantsuse keele oskust ka näidata). Nii ütlemata hea ja kerge olla. Vahest loed veel mõnda raamatut, mis võib, aga ei pruugi rääkida teatrist, näitlemisest, aga tegelikult elust kui sellisest üldiselt või konkreetselt. Vannitoas harjutad näo pesemist ilma veeta ja mõtled asjadele, millest varem lihtsalt mööda jooksid. Oled õnnelik, et miski jälle tühja koha täidab või vana asendab ja samas tead, et kunagi võib ka selle uue mõttekese koht asenduda, kuid praegu on ta kohal ja praegu loeb. Või mis "oled" ja "tead", ainsuse esimene vorm on ju, ehk siis mina olen ja mina tean, sest ma räägin hetkel endast. Ma loodan, et ka kirjutaja olen mina, sest vahel, kui olen midagi eriti head lugenud või näinud, siis võin ma omandada ma kellegi teise jooni. Vahel kordub sama ka rääkides. Rääkija olen mina, aga toonis ja hoiakus tunnen ka kellegi teise kohalolekut. Ma ei oska seda hetkel veel seletada, seda nähtust, aga eriti on see olnud viimasel ajal. Kontrollida ma seda siiski hetkel veel ei taha, sest mõneti aitab just see mõista end ja oma alateadvust ning kuidas pealtnäha lihtsad juhtumid ja kokkupuuted võivad mõjutada.
Hirmus veider on vahel. Ühel hetkel, jalutades pimedas pargis, kus iga puu taga võib varitseda potentsiaalne oht, mõtlen, et mida ma üritan, kui miinuseid on nõnda palju ja plussidele pole mõelnudki. Kui loodus pole mulle andnud seda, siis järelikult peaksin valima ka teise raja. Kui aga sammun mõistatuslikul tänaval, endisel kodutänaval, ja mõtlen, et kunagi elan jälle seal, ja järgmisel hetkel kostuvad prügikastide tagant sosinad ja sellest samast majast jookseb välja väike poiss, kelle jaoks on see maja samuti lapsepõlve tähiseks nagu mulle, naeran enda üle ja mõtlen, kuidas ma pidevalt ikka muutun ja end parandan. Olgu kas või alateadvuslikult, sest nii on paremgi veel. Ja ma tean, et kui ta on juba hinge pugenud, siis pole mõtet teda ka summutada, vaid proovida just välja tuua. Mõte mateeriaks muuta. Uskuda iseendasse. Ja kui ei lähegi nii, nagu tahan, siis miskit moodi kindlasti. Ära ta ei kao ja oma sõnu ma sel puhul süüa ei taha. Trr, jah, just sina.
Aeglaselt ja vaikselt saab aeg läbi. Kuidagi kiiresti läks täna. Polegi nüüd kindel, kas ma saan päris hästi isegi aru nendest sõnadest, mis kirja said, kuid samas on jälle hea. Nagu oleks millegi saanud heita peast esikohalt välja ja nüüd lasta uutel asjadel asemele tulla.

for noticing, mushroom

2008-03-29T17:32:00.002+02:00

Lendan kosmoses. Õhkõrnad ja lumised tähed jõuavad aina lähemale, kuni maanduvad kas minu kõrval maas või ninal, suul ja silmadel. Tähti sajab üha suuremal kiirusel, nad muutuvad üha suuremaks, neid on üha suurem hulk. Aeg-ajalt on kosmosesõidul näha ka mõne kaasreisija pead või saba. Kolm tüdrukut ja üks kass lebavad keset lumist metsavaheteed. Ainsaks valguseks on tänavalambi rüüsse peidetud kuu. Nii paremal kui vasakul asetseb pime mets, mis oma lõputus vaikuses näib justkui elutu. On parim ilm lendamiseks, eriti kui juhtud olema juba kogenud piloot.
Veidi hiljem, kui suus on sulanud šokolaad ja mantel lumest puhas, vaatan metsa. Või õigemini lumehelbeid ja emtsa korraga. Fokusseerimata pilku, jookseb silme eest läbi traagelniidist linte, vanade filmide kombel kujutatud sadu, kus on veidi kaldus jooned, mis aina sajavad ja sajavad ja sajavad. Ma pole üksi. Kolm tüdrukut ja üks kass vaatavad lumehelbeid.
Lumi talletab. Mis lugu võiks olla taga kahel erinevatest jälgedest koosneval rajal? Kuhu nad läksid, miks on jäljed vaid ühesuunalised? Või: kes olid need kolm tegelast, kes läksid kahe teise järel, tulid ja läksid ja tee peal nägid? Kuidas liitus nendega kass?
Kõigile nendele küsimustele peitub kusagil vastus, aga vahest on paremgi veel mõelda ise võimalikke stsenaariume ja mängida need oma peas läbi. Sest vahel on täitsa tore mõelda, et varasemalt pole üldse nii palju mõeldud, kui võiks, võinuks ja oleks võinud, ja nüüd on mõtlemine ja tõeliselt olemine mõnus vaheldus lihtsalt eksistentsile.

Ilus on olla, kui on sääraseid pisikesi momente, mis paistavad tegevat kõike heaks. Ja neid
tekib üha enam ja enam, kui neid vaid tähele panna. Juba ainuüksi täna jäädvustasin kaks hetke. Esimene, kui maailma ilusaimas pargis olevas tiigis peegeldusid maailma ilusaima vana linna majad ning selle kõige juures tõusis lendu lind. Teine, kui lõin oma selle aasta esimese pisikese lumememme, mis nüüd vaatab helesinisesse pilvitusse lõpmatusse taevasse, usku ja valgesse. Hoolimata oma väikesest kasvust on ta hingelt suur ja jäi silma torkama pikemalt kui teised pargis kohatud lumest tegelased, mille strateegilised piirkonnad suuruselt minu lumememme ületasid.

Varsti jänesekostüümid, porgandid ja kildudeks purunenud kevadväsimus.

Lightness in a light package

2008-03-15T00:14:00.002+02:00

Uuh, ma olen väsinud. Aga selliselt rõõmsalt. Täna oli üle pika aja üks ilusamaid päevi. Nii hommik, päevavalge osa kui ka õhtu. Kuna ma ei ole hetkel just literaalselt oma parimas seisus (sõber väsimus on külas, tuletan meelde), siis piirdun kõigest kõige viimase osa kirjeldamisega. Õhtu või lausa varaöö. Pärast Katriini debüüti moekunstnikuna ning minu ärajäänud modellikarjääri - selle eest oli mul au olla preili fotograaf - sõitsime trolliga, mille number oli viis, kuid oleks idee poolest väga hästi ka number üks olla, Šnelli tiigi juurde või äärde või ümbrusesse. Seal veetsime veidi aega otsides seltskonda hõbedase jalgpalliga, kuid kui olime nad leidnud, võis õhtune ja pimedane jalgpalliturniir alata. Enne seda veel paar rasvast pirukat ja pannkooki sisse ning täisvarustuses vutistaarid justkui võluväel olemas. Meie meeskonnal oli üksainus kindel ja selge strateegia: "võidame". Ning kuigi skoor seda motot ei toetanud, siis vähemalt entusiasmilt ja naerukoguselt tegime me ära. Ilusaid, kuid veidi möödalöödud väravaid oli palju, šedöövreid ja manöövreid lausa iga puu taga ja üleüldse... hihihi. Tõtt öelda pole mul ammu nii tore ja vaba olla olnud. Puhkuseaeg on käes ja puhkus paistabki tulevat säärastest spontaansetest sündmustest. Head inimesed ja head mõttelained, tänan teid.

Filosoofiat seekord mitte. Aga see ei tähenda, et mõtete kvantiteet vähenenud oleks, ja omavahel öeldes mulle paistab, et ka kvaliteet on tõusuteel.

I just love to lallutada

2008-03-05T21:53:00.001+02:00

Ma olen talle kümme hane võlgu. Need on tegelikult minu haned, mille ma talle müüsin, aga sa võid need mult kuue krooni eest ära osta. Kõik kokku kuue krooni eest. Ja on möödunud juba pea nädal, kui ma käisin teatris "Haned võlgu" vaatamas, ning sain aru, et pole sellest veel suurt miskit pajatanud. Küll aga mõistan ma üha rohkem, et see on selline etendus, mis jääb pähe kummitama. Esmalt tuleb meelde mingisugune situatsioon, mõni pilt, ning esmalt ei saa arugi, kas oli see päriselt ja endaga või unes või hoopis teatris. Hea etendus jääbki pähe kinni ja lahti ei lase. Samas luua sul omaenda seoseid ning muuta see mõneti ka enda eluks. Sest ometi mina käisin ju seda vaatamas! Näitlejad avasid enda hinge, et mulle näidata midagi, mis neile endale hinge puges! Pärast etendust on tunne, nagu oleksid neid inimesi teadnud juba ilmatu kaua aega. See oli tõepoolest selline etendus.
Tunnistan, lguses oli mul pisike kõhklus sees. Ehk hakkavad mu kõrvad punkmuusikast valutama või silmad vett jooksma väsimusest või kinni vajuma? Õnneks see polnud võimalik. Mind hämmastas, kui loomulikud need noored teatritudengid olid. Ma ei tea, kas see oli mu eelarvamus, mis pani nad minu jaoks alguses veidi puiselt mängima, või mis, kuid etenduse lõpuks oli tuju laes, sotsiaalmeeter põhjani ja muusika südames. Tahaks ka oma toa lakke kiike.
Tegin paar pilti ka etendusel. Viimastel päevadel olen seda palju teinud. Päriskaamera puudumine ei takista midagi. Teen kätest fotoaparaadi, vaatan tekkinud august läbi ja vajutan. Klikat-klõkat. Talletan mällu. Igapäevased olukorrad, mis ometi nii ilusad näivad oma lihtsuses või raskuses, nagu näiteks langeva lumme tekitatud piiskade helkimine asfaldil või pendliülesanded füüsikatunnis või mokki limpsiv kiisu. Kui soovin pilti näha, siis sobran mälus ja vaatan. Arvuti on vähem koormatud, patareide pärast ei pea suuresti üldse muretsema ning üleüldse on vahvam.

kkkkkkkkkkkkkkkkkkk

Je chante sous la neige

2008-03-02T17:49:00.002+02:00

Lumesadu on nagu ühiskonna miniatuurne mudel. Miljonid helbed, mis eksisteerivad, liiguvad, lendlevad üheaegselt, kuid ometi märkad neist vaid mõnda. Silm sunnib sind jälgima ühte, kahte, täpselt nagu tõsiasi, et pole võimalik teada kõiki. See on valikuline ning sinu elu kulgeb koos ning vastavalt valitutele. Miks just nemad, seda on keeruline öelda. Täpsemalt sama keeruline kui mõelda, miks just mõned helbed torkavad silma ning paistavad olevat valgemad ja helgemad ja säravamad kui teised. Ja niimoodi lumi sajab ja aeg läheb.
Seda mõtlesime eile Katriiniga. Enne ja pärast sai veel palju mõtiskletud, eelkõige iseenda üle. Minu suhtumine endasse ja teistesse ning kuidas iga mu lause ütleb midagi mu olemuse kohta, kuigi ma isegi ei pruugi seda aduda. Hetkestaadiumi kohta sobiks vast kõige paremini sõna "otsin". Sõna, mida ennastki olen pikka aega otsinud ning nüüd mõistnud. Sest mida muud ma siis teen? Ma otsin end, otsin teed. Mingisuguseidki vastuseid, suurtele küsimustele minu jaoks, vahest kellegi teise jaoks jällegi väikeseid. Ja samas ma ei tahagi saada teada täielikku tõde, sest seda ei eksisteeri. Olles pidevas muutumises ei saagi ma kuidagi päris hästi teada, kes ma siis ikkagi olen, kuid kas või kobada üldpilti oleks hea. Täiust ma ei püüdle, see oleks igav.
Vahel on mul oma otsingute juures siiski hirm, nagu ma kiirustaks kõigele liialt takka ning seetõttu ei oska nautida ka protsessi osasid ennast täielikult. Pigem käitun nendega kui üheöösuhtega, külastan korra ja siis lahkun taas, jooksusammul. Sama tunne oli mul hetketi ka filmi "Le scaphandre et le papillon" vaadates ja pärast seda. Ei, ma olen siiski küllaltki kindel, et ma olin filmi sees, kuid vahepeal tõmbasid mind välja triviaalsed ja kohati sobimatud ideed, mis sündisid selle kurva, kuid keeruliselt ilusa filmi vahepeal, nagu näiteks see, et ma pean prantsuse keele ära õppima ja oskama nüüd kohe ja kohe ja kohe või lugema Jean-Dominique Bauby samanimelise raamatu läbi nüüd kohe ja kohe ja kohe või Prantsusmaal rändama nüüd kohe ja kohe ja kohe. Kuid lisaks sellele sain mõlgutada mõtteid pisaratest ning sellest, miks on inimlikkuse näitamine vahel peetud nii halvaks. Kuidas sageli mõistad liiga hilja, kui hea on elu, ning milline õnn on elada. Ja kuigi peategelane ei saanudki lõpuks oma tuukrikellast välja, siis siiski jäi talle ta liblikas. Seetõttu ütleks ma, et tegelikult oli Bauby lugu ilus. Kurvalt ilus, ilusalt kurb. "Ma tahan surra"-st sai "ma elan", nii nägin seda mina. Paistis, nagu film poleks lasknud ka pärast lõputiitreid käest, tahtis veel näidata meile, mis tunne on näha välismaailma, kuid olla suletud. Uks oli kinni ning välja ei saanud. Nagu meie oma "locked-in" sündroom.

Kajakas punasel vaibal.

Boycotting myself

2008-02-24T14:12:00.003+02:00

Oh appi! Juba üle aasta olen oma mõtteid siia kirjutanud. Kooki ja torti polnudki see aasta. Lastešampust ammugi mitte. Selle asemel:
Olen mõelnud. Mõelnud Eesti peale ning hakanud rohkem mõistma oma riiki. Samal ajal olen ka aru saanud, et kõik ei ole hästi, et fookus on suunatud valedele asjadele, nagu näiteks mõningane õõvastav vabaduserist, millest, paistab, ei saa üle ega ümber, et me ei peaks laskma enda "esindajatel" nahka üle kõrvade tõmmata. Meie rahvus ei peaks langema võitluses raha ja muu materiaalse pärast, sellepärast ei peaks mitte kedagi põrmuks tallama. Ja need sõnad, mis ma hetkel kirjutan, ei ole sugugi nii suured, kui need näivad. Või siis lihtsalt mulle endale näib. Mina olen lihtsalt üks noor eestlane, kes armastab enda riiki ning seetõttu püüab hoiduda selle mandumisest. Ja kui heita ette, et ma ei suuda miskit ära teha, siis andkem mulle andeks, aga ma raputan pead ja ütlen, et suudan küll. Olen ka endast mõtelnud ja pidanud palju vestlusi, mis algavad sõnaga "tahaks", mis peagi muutub sõnaks "tahan", kuni leiab tee sõnani "saan". Unelmad, endakeskesed unelmad, kuhu on alati segatud ka muid inimesi, kes neist veel miskit ei tea. Olen mõtisklenud teiste eludest. Pannud kõrva vastu seina ja kuulatanud. Nii veider on mõelda, et selles samas majas kulgeb veel nii palju elusid, mis käivad hoopis teistel radadel, vahest küll astuvad samal kõnniteel, kus minagi, kuid ometi suundudes kuskile mujale! Vaadanud kõrgelt alla ning jälginud pisikest inimkogu jooksmas nõiduslikus pargis, mõistatuslikul jooksurajal. Missugune lugu (lood) oleks rääkida sellel samal täpil, nagu ka kõigil teistel. Elu on nii ääretult ilus, kui selliselt mõelda. Ja samas on ise olla nii keeruline, kui oma isekuses mõelda vaid endale, mitte üldse avada silmi ja kuulatada igal sammul teisi ja teistsugust.
Olen lugenud. Näidendiraamatukesi pärastlõuna ja õhtu ampsamiseks, luuleraamatuid omaette mõtisklemiseks (kas raamatut üldse saab teisiti lugeda?). Jan Kausi "Tema" näitas inimese kasvamist läbi valu ja läbimõtlematust oma tegudes, inimlikku nõrkust ja segadust. Mati Undi "Via Regia" pakkus mõtteainet, vahest isegi liiga palju, mille ma aga siiski lahkelt oma võimekuse piirides vastu võtsin, ning seda kõigest kuuekümne napi leheküljega. Nappus on vist viimane asi, mida selle raamatu kohta öelda. Kui vaid oskaks mina niimoodi kirjutada, kui suudaks vähesega nii palju öelda! Kaks erinevat maailma, üks lugu. Ilusad pildid - inimeste pildid, väikelinna pildid, teatripildid. Uhkustunne, kui olin mõne mainitud teoreetiku või kirjaniku nime varem kuulnud. Ma võin olla nii labane ja üldistav oma kirjeldustes, et ma parem ei hakkagi midagi enamat praegu kirjutama.
Olen tantsinud või vähemalt üritanud. Harilik kosmos kummitab peas ja hea tunne, mis saabus pärast lavalaudadelt või õigemini valgelt presentkattelt lahkumist, jääb meelde.

Need mõtted on mul täna. Homme võin ma tagasi vaadata ja mõelda sootuks teist. See ongi progressi võlu ja õud.

Much ado about nothing

2008-02-16T21:11:00.001+02:00

Vaikselt hakkan rahunema. Või õigemini on lausa veider, kui rahulik ma kõike arvestades olen. Järjekordselt on tunne, nagu oleks nädalaga tohutult kaugele hüpanud ning ei suuda ettegi kujutada nädalatagust Brittat. Ääretult, ääretult veider.
Viimasel ajal naudin puhkust ja mõtisklusi. Üle pika aja on jälle aega kodus olla, hingata ja olla. Neljapäeval ja reedel ärkasin pool tundi varem, et vaikuses õppida, ning hetkel kaalun, kas peaksingi selle muutma harjumuseks. Ilma kiirustamata kulgeda, ilma tormamiseta ärgata. Sõbrapäev ei kujunedki nii sihituks jooksmiseks kui uskusin ning koolimajas ringi jooksvad kallijänkud/notsud tegid südame soojaks juba varajastel hommikutundidel. Maleva lauluvõistlusel võitsime kolmanda koha ja väidetavalt kostus kõlarist vaid minu häält. Naljaninad. Aivar Haller aitas mul mõista, et tegelikult on parem olla mina ise ning mitte toimida nii, et teistele meeldiks. Nüüd peab sellest kombest vaid lahti saama. Sõbrad on mul armsad. Reedel, eile ja täna täitis südant päike ja palavalt rõõmus tunne, olgugi et otsest põhjust ei olnudki (veel). Lühidalt öeldes, polegi otseselt soovigi olnud end haletseda.

Kapsauss on kapsa sees ja mina olen sõiduvees.

sinister-friendly euphemism

2008-02-11T19:26:00.001+02:00

Ootan endiselt, et keegi ütleks, et tegelikult oli tegu eksitusega. Et ma olen seda väärt ja midagi lihtsalt läks sassi. Et terve eelmine nädal oli unenägu. Vähemalt olen ma tänaseks sellest ääretust kurbusest lahti saanud. See on asendunud pigem õhkõrna lootusega, et ehk kuidagi veel.. teen vaikselt juba otsingutööd, kuidas leida endale toetaja, kes sooviks maksta pool miljonit krooni minu hariduse eest. Nii mõeldes ei tundugi ebareaalne. Aga tõepoolest, kui ma ei saanud sellepärast oma unistust täide viia, et ma olen eestlane ja elan Tallinnas ja käin kesklinna koolis ja olen niigi omadega mäel (haha), siis on see küll diskrimineerimine. Kui mul on liialt halvad hinded või olen ma väheselt aktiivne, siis sooviks ma neid võitjaist triksusid näha. Kui põhjus on mu iseloomus ja närvide puudulikkuses, siis on tegu mõistetava asjaoluga. Eks varsti fillin rohkem inni ka. Ja pärast seda ei sega enam eesti keele sisse inglise keelt, isegi siis, kui nii oleks lihtsam. Lubadused sünnivad viimasel ajal kuidagi lihtsalt.
Oma segases selguses avastasin ühe hea bändi ka. Või siis õigemini korjasin nad üles teiste avastuste pealt. 12 Stone Toddler. Iroonia, iroonia - nad on Brightonist. Aga see on tegelikult ju pigem hea ja armas ja nende laulud on ka head ja armsad. Tunne, nagu mõni õela näoga klounipoiss või frakis tsirkuseetenduse õhtujuht vaataks otsa ja laulaks melodramaatilist õõvastavat, kuid lummavat viit. Nemad võiksid mulle küll pimedas pargis vastu jalutada.

dot

2008-02-09T19:54:00.001+02:00

Ei saanud.
Peaks mitte enam nii palju unistama ja hakkama imejõmpsikaks.

Fluctuating confusion

2008-02-05T16:34:00.001+02:00

"Ma ei läinud võistlema, ma läksin võitma," korrutas endale üks ummikus tüdruk, tehes vanalinnas tiire, et end enne tähtsat sündmust rahustada. Eile oli siis see päev. Mingil määral sai kahe aasta ootus, igatsus, pingutus läbi, samas võib see kõik alles alata. Või vastasel juhul järsult lõppeda. Vestlus Briti Nõukogus.
Ma ei tea, kas ma ei kartnud piisavalt või oli lihtsalt mu aju puhkeasendis, aga miskipärast jäi nii palju ütlemata ja välja näitamata, kui väga ma siiski igatsen Suurbritannias õppida. Minu unelm alates kaheksandast klassist ja nüüd võib see kõik purustatud saada, sest ma ei taibanud targemalt argumenteerida või korralikumalt istuda või ilusamalt rääkida! Olgugi et ma sain Shakespeare'i, Marlowe'd ja Potterit mainida, siiski tean, et oleks suutnud rohkem. Pärast saatuslikust toast väljumist ei tundnudki ma õieti veel, nagu ma oleks midagi suurel määral vussi keeranud. Pigem oli tunne hea, kuna intervjueerijad olid oodatust hulga sõbralikumad ja armsamad ning nelikümmend viis minutit olid möödunud välgukiirusel. Olnud ära saatnud ühe kandidaadi bussijaama, kes oli kusjuures meeletult sõbralik ja muuhulgas ka pianist(!), hakkasin kahtlema. Koolis süvenes see veelgi. Õhtul rääkisid ema ja isa, et ma masendusse ei langeks, kui ma ei juhtu stipendiumit saama. Ja täna - tänane päev oli lausa väljakannatamatu! Kõik, mida oleks võinud paremini või lisaks öelda, kõik, mis tegemata jäi. Ja siis see ootusärevus, ootusärevus, ootusärevus. Palun, Universum, võta vastu mu signaale ja mõista, et ma tõepoolest tahan seda. Täida mu unistus, kel iganes selleks võim on. Siis ma olen tõepoolest rõõmus.

two centuries and how old is the earth

2008-01-31T17:43:00.002+02:00

Ajast ja niiskusest krobeline lagi, lillelaadsete ja lõvitaoliste mustritega vaip ja Led Zeppelin. Põrnitsesin täna maas lebades lakke ja lage ning mõtlesin, et kas ma varem üldse elasin. Või kas ma tegelikult üldse süvenesid varem ümbritsevasse maailma või olin liialt sulgunud rutiini läbi püüdluse olla rutiinist väljas. Ausalt, ma olen selles kohas veetnud viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem aega ja ma polnud kunagi varem sellisel viisil lage vaadanud. Vahest ainult siis, kui tuli taas kinnismõte teha kõhulihaseid, mis peatselt samuti kadus, või mõnel muul eesmärgil. Aga täna oli see kuidagi teistmoodi: eesmärgita lebamine, mis ometi tegi kõik palju selgemaks. Sageli ongi spontaansus kõikse parem viis, mulle näib. Ja nii ma seal lebasin, mõtlesin veel tundmatutest tunnetest, segastest tantsuliigutustest, ilmast. Aeg jäi kuidagi seisma või kaotas lihtsalt oma tähtsuse. Kiiruse lõksu mõistad alles siis, kui oled sügaval selle küüsis. Ehk sellepärast ma varem ei märganudki?
Täna nägin sööklas, kuidas ühel tüdrukul kukkus solgiämbrisse lusikas ja üks poiss sõi seitset saiaviilu korraga. Täna nägin, kuidas üks lilla mantlis lilla mütsiga lillaks võõbatud suuga vana naine lonkis õnnetul (või vahest just õnnelikul) ilmel vastassuunas. Täna nägin veidigi rohkem sisse.
Katriin helistas just ja ütles, et ta jalutab siiapoole. Vahetult enne, kui mu biitleid armastav telefon helisema hakkab, muutub üks kriips punaseks ja nii ma tean murdosa sekund enne, et keegi võtab minuga taas ühendust. Kas keegi saab üldse aru, et ma praegu nimme venitan? Katriin on kiire.

keset suurt linna seisab üks
võrdlemisi massiivne mägi
mille peal veidi rohukatet ja ei ühtki puud
neli väikest inimlooma seisavad
ja kardavad allakukkumist
äkitselt avastab üks trepilaadse tee
alustab hüplemislaadset konda
hüüdes pidevalt opposum

Lõpumärkus: ma pääsesin vestlusele edasi. Ja nõnda ka kolmkümmend teist inimest. Kirjutasin äärepealt, et verine või(s)tlus tuleb, aga siis mulle meenus, et ma ei lähe sinna lahingusse. Ma lähen endast parimat andma, mina olema ja end endale tõestama. Räägi veel endakesksusest.

Everlasting

2008-01-24T16:33:00.001+02:00

You'd be like Heaven to touch.
I wanna hold you so much.
At long last love has arrived
And I thank God I'm alive.
You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.

Kuidas on võimalik, et ühe noore filmistaari ootamatu surm paneb sind mõistma seda, mis varem kõigest kusagil kaugustes võbeles? Ausalt öeldes ma ei tea, küll aga tean ma seda, et eile paotas ust aja ja ruumi mõiste, täna joonistasin ma märkmikusse leinalilli ning üritasin tõrjuda üht pidevat häirivat pilti. Aga üks on kindel: mitte keegi pole tegelikult kõigest nimi paberil või nägu ekraanil. Kõige selle taga on pärisinimesed, kes hingavad ja sammuvad ja mõtlevad. Samal ajal minuga. Ja kui keegi midagi ütleb, siis igal juhul tuleb välja mingigi emotsioon. Ja kui keegi neist kukub, siis igal juhul kostab hääl, kukkumisehääl. Ja kui keegi neist sureb, siis igal juhul läheb ka tükike minust. Sest tegelikult me oleme kõik ühenduses. Just praegusel hetkel käib veidi vähem kui seitse miljardi inimese peas mõttejooks. Ja miks mitte asja laiemaks viia? Parasjagu käib elu ka kodupaiga lähedal olevas metsas, olgu tegu siis ükskõik mis looma või muu elusolendiga. Tegelikult on maailm ilus paik, kui sellele mõelda. Ka kõik need paratamatused, mille üle meil kontrolli pole ning mis mõneti ongi sellepärast just nii hirmsad. Aga pigem lühike ja armastust täis kui igavene elu. Ma ei mõista, kuidas ma kõike seda juba varem ei tunnetanud. Teadsin, aga ei tunnetanud.

Veider. Veider. Veider. Mul on vaja nüüd natuke aega taas tasakaal saavutada.

Olemiskõndija

Hetked.

muulukad

lihtne (hetke)tõde

üks lugu

Kukun läbi kuu nagu kägu

Gather ye rosebuds while ye may

cute little sheep on the big screen

Demain déjà?

sur les échasses

tomber dans les pommes

kui üks hingetõmme kestab tund

Ma vaatanJuhan Viiding

hoian peos tuksuvat kivi

lendav laev

spiegel im spiegel

vabandust

šarik, mitte šarikov

enne veel

Asturiase prints sammub mööda

se(e)ga, kulla terapeut

shhh

amuu

from the village of Wall

dripping roses/ weeping roses, and more roses

eklektiline

a glimpse into the eternal

semiootika

jäljend

wassup?

the three ravens

ving

mõrkjad noodid

väike hamster jätab hüvasti

shhaladus

MRP Garaaž

ruttan tuttu, monsieur Snape

viplala

vahepala

like none of it ever was real

in my craft or sullen art

pimedus kuuleb

he's still young. he doesn't understand

tähendusi jagub. tarbigem rõõmuks!

hingeoopium

hoia mind lähedal, vist

sedapuhku

saagu valgus

vahepala

Souris, s’il te plaît, karupoeg Puhh

Ööd on nii tulised, nii tulised ja valged ja see teeb nii rahutuks, nii haigeks

ei, ma ei ütle teile midagi

laimipuu kookospähklis

tänamatu

esimene katsetus

parzival läks

mrs maker

kaalut(l)us

Kastanjettide tants

kokkuvõtted

liigun edasi elurajal või tuleb staatika

kas ma kunagi üldse muutun

laula mulle

enne kui külmusin

ähvardus tunnusjoones

portmanteau ehk tehistama

kõrvits

vajalik, kuidagi

mässusässu

omasoodu

they call me "quiet girl", but I am a riot

an alluring land

Pisike tants

Imelikud leiud

one look was all it took

Emotsioonid

endiselt hea, väikeste kõrvalekalletega

Stars are about to fall

Tasa sõidab üle silla

Mu südames, kaks riiki on seal

Ma vaatan
Juhan Viiding