Pole viimasel ajal kirjutamisega eriti tubli olnud, tundub justkui viimasel ajal (aeg tähendab siinkohal nädalat, kuud, aastat?) faktide ja armastusluuletuste taha... sest sellega ma tegelen ilma väga palju m6tlemata. Oh kaunid eksamid! üleüldine aggressioon - yritan hetkel mõtteid alla suruda, eriti seda, et praegu on mu elu üks määravamaid perioode. Paar tundi umbses ruumis kirjutamist ja paanitsemist ja sahkendamist, mis otsustab, kas lähen sinna või lähen tänna, minevikku või tulevikku, ühte suunda või teise. Kõlab pisut nagu üks alaline kõhklus, aga kui ma oleksin endas kindlam, siis on ka suurem võimalus vastupidise korral haiget saada. Seega valu tema iseenda poolt loodud mõttes on pelgalt kaitsemehhanism. Siis unustab ehk ära, et mu vaimusilmas on taanilinna tänavad asendunud ühe teise linna omadega, kus on majadel Henry VIII figuurid ja aedades gravitatsiooniseadusi näidanud 6unapuud. Aga niipea, kui ma m88da neid paljulubavaid tänavaid ja jõeäärseid käin, tuleb mul meelde lootus loovutada pragmaatilisusele. Võib-olla on parim viis lihtsalt asjaga kaasa minna? Nii igaks juhuks.

Täpselt nädala eest lasime 6hupallidel ja unistustel hetkeks lennata, unustades, et me oleme nii lähedal sellele, kus nad pole enam pelgalt unistused, vaid reaalsus, kus meil on uued mõtted ja uued suunad. Tavaliselt tähendab viimane koolipäev siin maal (koolis) lihtsalt seda, et terve klass tuleb viimast korda yhte majja, käib oma viimastes tundides ja läheb siis niisama lihtsalt laiali. Ei mingit punkti, koma ega sidekriipsugi mitte. Vahest on nii ka hea, aga paistab siiski, et keegi ei pane m88dunut 12 aastat tähele. Otsustasime seega pisut traditsiooni ehk traditsiooni puudumist muuta ning seet6ttu oli terve reede täis siirast vabadust. Kõige selgem n2ide: Sampada ja Charlotte istumas murul punumas lillepärgi. Justkui enneaegne suvi. Kostyymidraamat sai ka pisut - koolis liikus ringi ninjasid, hippisid, 'black eyed peas'-e, yks kuninganna, mõned lapsed kaisukarude ja mullitajatega kaasa arvatud mina ja -ohohoo- inimsuuruses peerukotte ('whoopey bag' kõlab pisut paremini kyll). Lisaks m6ned pain au chocolat koolimaja ees piknikul, mängud, väsimatud puhkepausid ja veest tilkuvad riided.
Ei tea, kas sellel videol, mida me eelnevalt terve n2dala valmistasime, oli mingi m6ju v6i oli selleks ka paras aeg, aga yheks p2evaks olin ma tõepoolest rõõmus, et ma otsustasin kahe aasta eest Walesi tulla ja et vaatamata sellele, et mu Harry Potteri unistus päris täpselt tõeks ei saanud (oh naiivitar, kuigi tundub, et paljudel on just taoline kujutelm enne saabumist peas), olen yhes aastaryhmas just nende inimestega. Yks on kindel - see on mind kasvatanud. Pisut rohkem sallima ehk? Või yritama mõistma? Seetõttu pole kahetustel nagu 'me oleksime võinud terve aasta niimoodi olla' siin kohta. Loomulik protsess tahtis teisiti ja oli omamoodi vajalik. Ning vähemalt oli meil yks päev, kus polnud oluline, kust me tuleme ja kuhu läheme. Omamoodi kontrollpunkt, et teada saada, kes me praegu, just sel hetkel, oleme.

Ma ei taha hästi uskuda, et vhem kui kuu pärast olen ma kodus ja ei saa enam kunagi sellesse olekuvormi naaseda. Seda pani mind eile Kelli m6istma (merci postkaartide eest!). Jah, meil on plaanid nagu virmalised Lapimaa pakases ja Lõuna-Ameerika nii viie aasta pärast, aga siis on k6ik muutunud. Mida ma peaksid mõtlema, mida ytlema? Kas ma peaksid kokkuvõtteid tegema? Jalutama, hingama, avaldama, ahastama, rõõmustama, nutma, tõdema, et ehk tõesti ja kui oleks vaid..? Varsti on aeg jälle viimaseid pilke heitma hakata. Vabandust, ma elan oma kontrollpunktides.

Naasen nyyd sõber Elizabeth I juurde. Ole mu vastu helde, siis saan ehk päriselt astuda m88da yhe teise linna tänavaid.