Sunday 28 March 2010 @ 12:12
tomber dans les pommes
Vahel on siin ka ilus. Nendel harvadel päevadel, kui ilmateade lubab vihma ja sa valmistud halvimaks, aga tegelikkuses soojendab hommikupäike lambaid ja maanteeäärseid nartsissivälju. Ja hiljem lisada oma pikka nimekirja tehtud asjadest, et tere, olen Liverpooli kesklinnas juhtinud paati, sõitnud sildade alt läbi ja lasknud signaali. Olen olnud mereväelane üheks päevaks. Olen näinud ühte oma lemmiklinna tavalise halli rüü asemel päikesepaistes säramas, tema torne ja tema purjelaevu ja tema inimesi.
0 comments
Hiljem võin jalutada ja korjata kollaseid lilli, panna neid vaasi ja seega hetkeks ilu ära märkida (kuigi kõik närtsib hiljem). Siis võin taguda tennisepalli vastu seina ja olla rõõmus, et mul on järjekordne hetkearmastus. Sellistel päevadel on kõik päriselt ka ilus. See ongi see saladus, mida vahel reaalsusest leida võib (découvrir le pot aux roses) - et vahel on hea, sest midagi pole halvasti. Peab ainult veidike oma tähelepanu vaid sellele suunama, et sa ei sõidaks vastu sedasinast seina ja upuks nagu Titanic, ja et sa ei läheks mitte vooluga, vaid kasutaksid seda vastavalt enda tahtele. Päris pärise keskel töötab vahel paremini kui ideaal. Ideaale luuakse kõikjal ja see on sageli dekonstrueeriv. Olen viimastel päevadel koolitööna lugenud armastusluuletusi ja kõige tabavam on siiani olnud see, kus öeldud: We've made a great mess of love Põgenesin täna unes majja, mille lumisel teel oli eestikeelne kollane-must koopia raamatust "Ökobioloogia võhikutele" ja ma kallistan eestlasi, kes selle mulle kohale tõid. Nad teadsid kõiki, kes kodust lahkunud on, ja rääkisid mulle väljarännanute liikidest. Mina olen vist see, kes aina igatseb. Thursday 11 March 2010 @ 17:33
kui üks hingetõmme kestab tund
Tean, et seda on palju kuuldud, aga mina leidsin järgneva lõigu alles täna, ajal, mil peaksin töötama ajalookirjandi kallal. Aga vahel - ja praegu on üks sellistest hetkedest - näen ma maailma ja oma kodu selles maailmas peaaegu niimoodi, nagu Viiding seda kujutab, siis kui hetkeks saavutatud kõige raskem unustus, isekuse ja argipäeva sünnitatud muremõtted.
1 comments
Võib-olla ma ei edastaks seda nõnda brutaalselt, kui ma hetkel Eestis oleksin. Wednesday 10 March 2010 @ 00:11
hoian peos tuksuvat kivi
Sõitsime eile Snowdoniasse kaljuronima ja kevadevalgus tuletas mulle meelde, miks mulle see maa meeldib. Ilu on siin tasane ja mitte palju nõudev. See ei väsita, vaid eksisteerib rahulikult sinu kõrval. Ilu võrdub siin lõpmatute mahepruunikas-roheliste väljade ja küngastega, mida ilmestamas lehestikuta põõsad, kiviaiad, mis tuletavad meelde ammuläinud inimesi, ja lambad. Pisut nagu kodus, kuid mitte päris. See maa siin on üksik, suur ja tühi. Ja paradoks on see, et just selles tühjuses peitub sisu. Ahaa, varandus! Ja kui ma vaatan suurel ekraanil filmi kauge maa natsionalismist ja auväärsest verest, siis tuleb mulle meelde, et igas kohas saab ise midagi ära teha. Alustasime viimaks kauaunistatud ja -räägitud filmiklubi ja ainuke kahetsus on see, et me seda varem ei teinud. Lõpunoot olgu kodune. Olen viimasel ajal vaadanud tantsu- ja laulupeo videosid ning mul on hea nii olla. Miks? Sest ma tean, et kusagil põues on mul alati üks tuba, kus on ussiaasad ja lillemetsad, ja võti sinna tuppa on peidus õõnsas puutüves vana koolimaja ees. Thursday 4 March 2010 @ 12:42
lendav laev
We all wear masks, and the time comes when we cannot remove them without removing some of our own skin. -Andre Berthiaume Mu alateadvus viibib hetkel ühel teisel maal, kus varahommikune päike paistab läbi lumekaetud okste ja olla saab vaid õnnelik. Isegi kui unenäod tõeks ei saa, muudavad nad reaalsuse kas või mõneks minutiks hommikuti ilusaks. Nendel hetkedel paistab, et kõik on võimalik, et kohe ei pea end pressima musta ülikonda ja mängima järjekordselt läbi tavapäraseks muutunud rituaale nagu trepist alla minek ja ametlik "tere" teistele, hommikusöök ilma liigse jututa, lugemine, kuni on aeg kooli suunduda ja sealsed viisakused, teesklemised ja õppimised. Me ütleme, et see on ajutine, meie elu ei jää igavesti selliseks, aga kui me liiga kaua selle keskel oleme, siis saab ajutisest alatine ning soovitud alatisest ajutine, mis esineb vaid unes. Ma igatsen lund ja puhastust. Igatsen ka midagi, mida mul pole kunagi olnud, kuid ma tean, ma tean, et kunagi ärkan ma üles sealsamas, et näha päikesepaistet läbi härmas puude. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |