Sunday 28 March 2010 @ 12:12
tomber dans les pommes
Vahel on siin ka ilus. Nendel harvadel päevadel, kui ilmateade lubab vihma ja sa valmistud halvimaks, aga tegelikkuses soojendab hommikupäike lambaid ja maanteeäärseid nartsissivälju. Ja hiljem lisada oma pikka nimekirja tehtud asjadest, et tere, olen Liverpooli kesklinnas juhtinud paati, sõitnud sildade alt läbi ja lasknud signaali. Olen olnud mereväelane üheks päevaks. Olen näinud ühte oma lemmiklinna tavalise halli rüü asemel päikesepaistes säramas, tema torne ja tema purjelaevu ja tema inimesi.
Hiljem võin jalutada ja korjata kollaseid lilli, panna neid vaasi ja seega hetkeks ilu ära märkida (kuigi kõik närtsib hiljem). Siis võin taguda tennisepalli vastu seina ja olla rõõmus, et mul on järjekordne hetkearmastus.
Sellistel päevadel on kõik päriselt ka ilus. See ongi see saladus, mida vahel reaalsusest leida võib (découvrir le pot aux roses) - et vahel on hea, sest midagi pole halvasti. Peab ainult veidike oma tähelepanu vaid sellele suunama, et sa ei sõidaks vastu sedasinast seina ja upuks nagu Titanic, ja et sa ei läheks mitte vooluga, vaid kasutaksid seda vastavalt enda tahtele. Päris pärise keskel töötab vahel paremini kui ideaal.

Ideaale luuakse kõikjal ja see on sageli dekonstrueeriv. Olen viimastel päevadel koolitööna lugenud armastusluuletusi ja kõige tabavam on siiani olnud see, kus öeldud:
We've made a great mess of love
since we made an ideal of it.

- D.H.Lawrence


Põgenesin täna unes majja, mille lumisel teel oli eestikeelne kollane-must koopia raamatust "Ökobioloogia võhikutele" ja ma kallistan eestlasi, kes selle mulle kohale tõid. Nad teadsid kõiki, kes kodust lahkunud on, ja rääkisid mulle väljarännanute liikidest. Mina olen vist see, kes aina igatseb.




0 comments


Thursday 11 March 2010 @ 17:33
kui üks hingetõmme kestab tund
Tean, et seda on palju kuuldud, aga mina leidsin järgneva lõigu alles täna, ajal, mil peaksin töötama ajalookirjandi kallal. Aga vahel - ja praegu on üks sellistest hetkedest - näen ma maailma ja oma kodu selles maailmas peaaegu niimoodi, nagu Viiding seda kujutab, siis kui hetkeks saavutatud kõige raskem unustus, isekuse ja argipäeva sünnitatud muremõtted.

Ma vaatan
Juhan Viiding

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"



Võib-olla ma ei edastaks seda nõnda brutaalselt, kui ma hetkel Eestis oleksin.
1 comments


Wednesday 10 March 2010 @ 00:11
hoian peos tuksuvat kivi
Sõitsime eile Snowdoniasse kaljuronima ja kevadevalgus tuletas mulle meelde, miks mulle see maa meeldib. Ilu on siin tasane ja mitte palju nõudev. See ei väsita, vaid eksisteerib rahulikult sinu kõrval. Ilu võrdub siin lõpmatute mahepruunikas-roheliste väljade ja küngastega, mida ilmestamas lehestikuta põõsad, kiviaiad, mis tuletavad meelde ammuläinud inimesi, ja lambad. Pisut nagu kodus, kuid mitte päris. See maa siin on üksik, suur ja tühi. Ja paradoks on see, et just selles tühjuses peitub sisu. Ahaa, varandus!
Ja kui ma vaatan suurel ekraanil filmi kauge maa natsionalismist ja auväärsest verest, siis tuleb mulle meelde, et igas kohas saab ise midagi ära teha. Alustasime viimaks kauaunistatud ja -räägitud filmiklubi ja ainuke kahetsus on see, et me seda varem ei teinud.

Lõpunoot olgu kodune. Olen viimasel ajal vaadanud tantsu- ja laulupeo videosid ning mul on hea nii olla. Miks? Sest ma tean, et kusagil põues on mul alati üks tuba, kus on ussiaasad ja lillemetsad, ja võti sinna tuppa on peidus õõnsas puutüves vana koolimaja ees.
0 comments


Thursday 4 March 2010 @ 12:42
lendav laev
We all wear masks, and the time comes when we cannot remove them without removing some of our own skin. -Andre Berthiaume

Mu alateadvus viibib hetkel ühel teisel maal, kus varahommikune päike paistab läbi lumekaetud okste ja olla saab vaid õnnelik. Isegi kui unenäod tõeks ei saa, muudavad nad reaalsuse kas või mõneks minutiks hommikuti ilusaks. Nendel hetkedel paistab, et kõik on võimalik, et kohe ei pea end pressima musta ülikonda ja mängima järjekordselt läbi tavapäraseks muutunud rituaale nagu trepist alla minek ja ametlik "tere" teistele, hommikusöök ilma liigse jututa, lugemine, kuni on aeg kooli suunduda ja sealsed viisakused, teesklemised ja õppimised. Me ütleme, et see on ajutine, meie elu ei jää igavesti selliseks, aga kui me liiga kaua selle keskel oleme, siis saab ajutisest alatine ning soovitud alatisest ajutine, mis esineb vaid unes.
Ma igatsen lund ja puhastust. Igatsen ka midagi, mida mul pole kunagi olnud, kuid ma tean, ma tean, et kunagi ärkan ma üles sealsamas, et näha päikesepaistet läbi härmas puude.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise