Monday 27 July 2009 @ 10:11
viplala
Eemalolekud ja äraminekud - varsti räägime jälle. Mingil põhjusel ei saa tõelisi hetki kunagi loomutruult kirja panna. Ja kui saakski, on see moment juba möödunud ja elu ootab edasi minemist. Ärme takerdume, palun.
0 comments
Monday 13 July 2009 @ 01:07
vahepala
Aeg liigub liiga kiiresti, mul on tunne. Samas tajub seda ainult siis, kui kella vaadata. Muidu on oma tempo ja kõigeks paistab aega olevat - lugemiseks, mõtlemiseks, kitarriõpinguteks, keelteks, inimesteks, ilusateks hetkedeks. Seetõttu saab seda alati edasi lükata. Ma kardangi, et suvi saab enne läbi, kui minu mullis aeg otsa saab. Ja siis enam ei jõua, sest peab tagasi süsteemi lülituma.
0 comments
Eile kuulsin kahte juttu teistmoodi olemisest/elamisest. Juttu rääkisid kaks noormeest, kes olid nii mõnusalt erinevad, kuigi nende sihtpunkt oli sama - Austraalia. Ometi paistis mulle, et nad läksid otsima erinevaid maid, mõlemad küll hingemaid, kuid siiski erinevaid seiklusi ja hetki. Vahest teen neile nüüd liiga, aga nii mulle paistis. Ja eks mõlemad leidsid vastuse ka, mis tegi mulle väga head meelt. Mina aga istusin sealt, kuulasin tummalt, sest millegi pärast mulle küsida ei meeldi, kui inimesi ei tea ja mulle piisab ka teiste mõttekäikudest, ja sain aru, et tahaksin ka minna. Olin küll aasta eemal, aga see pole samaväärne sellise eluga, kus tõesti seisad iseenda eest. Sellise eluga, kus ühistranspordi kasutamine pole kõige suurem oht, kuid samas hirmud peavad kaduma, ja kus keegi sind ei keela, vahest ainult enda piirangud, mis vahel niigi kaduma peavad. Küsisin endalt, kaua ma luban endale elada, kui tegelikult võiks ju nüüd, kohe ja praegu. Kuid ka see mõte on ootejärjekorras. Las kängurud veel kutsuvad, üks kool on veel lõpetada. Kass räägib, kui inimesed poolunes juba teistel maastikel rändavad. Järsku me siis kohtumegi kui lihtsalt ööolendid, mitte kui liigid. Sunday 12 July 2009 @ 13:53
like none of it ever was real
Kuskil üheteistkümne kuu eest heitsin ma viimaseid pilke oma kodule, kuigi teadsin, et ma tulen tagasi. Seekord heitsin neidsamu pilke hoopis teisele maale, teadmata, kas naasen. Vahest sellepärast läkski nii kaua aega, et sellest kirjutada, sest nüüd on see kuidagi tõelisem, isegi isiklikum. Ühte ma tean - see aasta oli vajalik. Ta ei olnud muinasjutuline, nagu ma alguses naiivselt uskusin, aga õpetas mulle nii palju. Kasvatas, kahandas.
0 comments
Tegelikult jookseb elu nii naljakalt mööda. Ma tean, et mingid väärtushinnangud on nüüdseks purustatud, ainult õrnad killud perfektsionismist on veel alles ja piiravad mind. Olen justkui mingitest saatanatest jagu saanud ja uued enda kaela võtnud. Millised nad on, seda ma veel ei tea. Võib-olla on nad kavalamad, lausa eluohtlikud. Võib-olla süütud. Võib-olla samad deemonid, ainult kavalas maskeeringus (meenutab õhtuseid Veneetsia tänavaid, kus aeg-ajalt sattus maskis olendite otsa). Olen täna pisut katkendlik, sellepärast ei suuda ka mõtteid ära siduda. Vene kultuur hakkas taas huvitama, õigemini on see alati olnud see pisike matrjoška, mis kõigi suurte all peidus on. Sahtlite põhjast leidsin isegi tunamullu ostetud vene keele õpiku üles. Tuli ka meelde mõne kuu vanune uitmõte õppida vene keelt ülikoolis. Üleüldse on ülikooli osas kahtlusi. Vahepeal tundus, et leidsin õige tee, samas püsib küsimus, kas see on õige. Kuidas üldse sellest aru saada? Kas on võimalik milleski hea olla, kui anne puudub? Mis on anne? Nendest asjadest on vaja aru saada enne, kui see suur samm astuda. Ja seda kõike ümbritseb see hirm, et kui tõlgendan ennast valesti, siis tuleb elada valede tekitatud klaustrofoobias. Ometi peab edasi liikuma. Mul on tunne, et seda rongi enam ei peata, kui just ise maha ei hüppa ja ei riski teadmatusega. Eestis on hea olla. Siin on mingisuguse väikese koha spontaansus, vabadus, mida mujal olles õpib hindama ja armastama. Või et kui ma ütlen sõbrale, et tahaks täna mingeid kokkusattumusi, uusi inimesi, siis kuidas juhtubki nii, et vihmalõhnases trollipeatuses tervitab üks võhivõõras ja hiljem räägib trammis teine, kuidas on häbiväärne, et ta elab meie riigis, aga ei räägi meie keelt, samal ajal, kui teine sikutab mu kleiti ja ma ei saagi aru, kas olukord on vaenulik või lihtsalt sürreaalne? Või ma lihtsalt idealiseerin ühte riiki, vahest on see lihtsalt elu võlu. Siiamaani on suve kõige suurem tragöödia olnud aga on see, et me kümneaastane sulge imiteeriv pastakas ei kirjuta enam. Kõigest ei saa rääkida. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |