Tuesday 24 March 2009 @ 19:57
saagu valgus
Mulle ei jää kuupäevad enam meelde ja pole vajagi, sest jätan pigem hetked alles. Praegu on kolm hetke, mida tahaks nagu üles täheldada, lahti kirjutada ja ehk isegi jagada nendega, kes kuulata tahavad.

Esiteks JNCO laager, mis tähendas seda, et poolteist nädalat tagasi kadusin ma kolmeks päevaks ära, vandusin loodusele alla ja jooksin põõsast põõsasse. Natuke unustasin iseend ära, samas õppisin päris palju teiste inimeste kohta. Või vähemalt nii mulle paistis, see metsik pingeseisund lähendas hetkeks, kuigi vahest ainult näiliselt. Eks ikka, kui ekselda sohus ja peituda kujutletava vaenlase eest (kes lõpuks meid siiski tabas, kuid lubas lagedale põllule põgeneda), minna saabastes magama, sest meid võidakse iga hetk rünnata, hiilida nagu hiired ilma jäetud ainsastki valgusekiirest. Tagasi tulles on muidugi kõik paari päevaga unustatud, kõik on jälle lahku, ainult et mälestusi on jälle juurde tekkinud, mida pärast saab siis ilustada või unustada või püüda objektiivselt lahti mõtiskleda.

Millegi pärast on mõned päevad ilusamad kui teised ja kuigi ma võtan oma õpikud harvemini kui tavaliselt, õpib sageli rohkemgi. Iseenda kohta näiteks või teiste kohta või meie maailma kohta. Laupäev oli jälle üks selline päev, kus üks hetk liikus teise ja kõik justkui sobis kokku vajaduseta midagi ära kustutada või lisada. Nii oli hommikune jalutuskäik päiksepaistelises linnas värskendav kui ka külm ja tuuline matk mäetippu, mis siiski päädis tühjade põldude ja lammastega. Õhtu poole pääsesin teatrisse üle pika aja ja nägin seda päris õiget moderntantsu. Sellist, mis ise loob liigutuse, mitte ei lase reeglitel ennast luua. Siinkohal on muidugi kahepalgeline midagi õigeks ja valeks jagada, aga see lihtsalt paistis.. päris. Rambert stuudio Londonist, koorilaul, luule vermitud üheks. Ja igihaljad, lausa paljad teemad nagu meie koht looduses, kaotuse valu, sest kusagil peab ta ju ikka veel eksisteerima, elu protsessid, mis paratamatult kattuvad kõigil ja kõigel. Tegelikult võttis sõnatuks, oli see ju tegelikult isegi vaikusetants olgugi et saatis muusika ja vahel ka teiste sõnad.

Eile astusin lähemale ja käisin Oxbridge'i konverentsil, et aru saada, et ma olen oma sihid veidi valesti sõnastanud, aga soov on endiselt sama. Keskenduma peab, märgata võiks. Sära silmis oli hea näha, samas see ülistamine, mis mu peas viimasel ajal on toimunud, võtab mult endalt tähelepanu ära. Mitte et ei peaks väljapoole nägema ja tunnistama, et jah, on inimesi, kes suudavad palju rohkem kui mina, aga tasakaal on oluline. Ja nüüd mõtlen ma, et järsku need pöörded mu hariduseteel on toimunud mitte niisama, vaid annavad edasi mingit sõnumit, kas või kogemust iseend. "Haridus ja inglise keel" - kõlab päris hästi? Nende silmad säravad, nende hääl on hell ja mul on elav kujutlusvõime.

Mis ma siis poole aastaga õppinud olen? Küsima peab, nii saab ka vastuseid. Muidugi on mul vaja seda veel natuke harjutada, õppima ka vastust kuulama, mitte iseenda sõnastuse pärast paanitseda. Uskuma peab - usuta ei jõua isegi mitte algusesse. Tegutsema peab, kas või iseenda mõtetes, vastasel korral tabab nüristus.

Vähem kui kahe kuu pärast on alguse lõpp peaaegu käes ja selle saan vermida ainult mina. Päris kiireks läheb, kui mõelda, et sinna sisse läheb veel Eesti ja kooli ajalehe toimetamine (juhul kui me kontseptuaalsetest küsimusteni lõpuks jõuame ning tähenärimise esialgu lõpetame) ja kogu prantsuse keele kursuse materjali läbivõtmine. Aga elama peab, muidu ei saa. Lõpetame selle arusaamaga.

Meie igapäeva elust ja sellest, mis seda tihtipeale sisustab, annab aimu see väike lõik homsest etendusest Mr Belfieldile tähistamaks tervet kuud ilma internetita. Järsku see mõjub. Inspireeritud "Ooperifantoomist", sealt ka meloodia.

WYNNE HOUSE GIRLS awaken for the grande finale and join into a line together with COMMONROOM DOOR and PHANTOM.

ALL: Angel of Internet, you deceived me
Picked up your wings and flew
For two fortnights
my life was a living hell,
you were my life and soul
Now I understand better
Promise not to exploit you
You hold the key to my future
Only top A-s, that is!

Angel of Internet, delicate blossom
Please save me now!

(jazz fingers)
0 comments


Thursday 12 March 2009 @ 22:55
vahepala
Tulevik ei tule kunagi lähemale, vaid jääb alati teatud distantsi hoidma. Ometi tahab osa minust seda kinni püüda, olgugi et keerulised valemid ja loodusseadused seda tõkestavad. Nagu süsinikdioksiidi vaip, mis vangistab päikesekiired atmosfääri - sama saatus võiks ja peaks tabama seda abstraktset olendit. Või mis?
0 comments


Wednesday 4 March 2009 @ 15:02
Souris, s’il te plaît, karupoeg Puhh
Märkamatult on märts kätte jõudnud ja kuigi viimase paari päeva jooksul on sadanud nii vihm kui näpistanud külm, siis on tunne, nagu midagi oleks justkui muutunud, ülessoojenenud. Vahest on see lihtsalt mõistmine, kui vähe selle õppeaasta lõpuni on jäänud, või vajadus murda lahti külmusest ja kurbusest, milles talve nii kerge süüdistada on. Vähemalt mina olen otsustanud nüüd jälle naeratada ja seda ka tõsiselt mõelda ning retoorilistele „kuidas läheb?” küsimustele, mida siin maal igast nurgast kaela sajab, anda vastuseks „hästi” ja ise sellesse uskuda. Lilled on tärganud, nii lumikellukesed, mida tegelikult juba veebruari algusest lume sees silmata võis, kui ka nartsissid, mis minu mäletamist mööda põhjamaades veidi hiljem ärkavad ja seega mind üllatasid, ning ma pigistan silma kinni ignorantsile, suutmatusele usaldada ja puhtale lollusele, kuigi näiteid võiks tuua nii palju, palju. Praegu olen valinud jätta oma vaimu puhtaks ja kas või mõned hetked nautida.

Eile käisime prantsuse keele konverentsil. Je suis convaincu que on vajalik vahel tavapärasest keskkonnast välja saada ning midagi teistsugust kogeda. Selle alla läheb en gros ka möödunud päev, mis oli meeldejääv, unustades hetkeks ta head ja vead. Üpris meeldiv oli millestki aru saada ja mõelda, et ehk on mul isegi alust kõrvale heita oma kahtlused suulise eksami osas ja uskuda õpetaja lubadust, et kõik on kontrolli all, kuigi kindlasti ei ole nii incontestablement. Konverents toimus Manchesteri lähistel Salfordi ülikooli linnakus ja ma pole ammu nii palju noori inimesi ühes kohas näinud, nii et mõju oli üpriski värskendav. Tagasiteel otsustasime Ingridiga, et see ongi väikese kooli viga: elukaugus ja distants teistest noortest. Taaskord sündisid lubadused, mille kohaselt peame ise oma elu huvitavaks tegema ning et see unistus saab peagi teoks, kuid ometi oli huvitav kuulda, et sama mure vaevab ka teisi. Üleüldse tuletasin eile endale meelde, et ainus paik, où je serai reine, on minu enda kujutlusvõime, sest tegelikult on inimesed ikka küllaltki sarnased. Jah, raske tunnistada, raske aktsepteerida, aga vahel on hea reaalsusest läbi põigata. See imelik tulevik on iga nurga peal, kuid loodetavasti saabub päev, mil il est manifeste que ma ei ole segaduses ning ei sätista end pidevalt kellaaegade ja aastaarvude järgi. Plaane tuleb igast nurgast ja 2010, 2011, 2012... 2050 ootavad ettepanekuid, et kõik oleks juba enne teada. Et põnevus oleks organiseeritud. Sest millestki ilma jääda vaid juhuse järgi talitades oleks ju bien dommage. Muide, paar prantsuse muusikut tekitasid konverentsil ühe sellise hetke, kus ma päriselt vist tundsin, sõnadega je l’aime à mourir, kui kentsakas see maailm on, kui palju võib kusagil peidus olla. Au niveau de minu osa selles elus - ma keeldun uskumast, et ma olen, nagu Mrs Van Daan ja Albert Dussel Anne Franki hoiatasid, keegi, kes vanemaks saades ei suuda midagi nautida, sest kõik osutub lõpuks ikkagi pettumuseks. Teooriast praktikasse, ma ei ole nagu Eesti koolisüsteem (mu lühimälu hakkab siin hääbuma, kuigi tõesti, il faut d’améliorer ja seda mitte ainult väitlustel ja paberil). Või kui, siis juba selle tunnistamine on samm lähemale põgenemisteeni.

Vaikselt oskan jälle pilvedes kujundeid näha ja ehk kunagi nad ka ellu äratada.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise