Tuesday 24 March 2009 @ 19:57
saagu valgus
Mulle ei jää kuupäevad enam meelde ja pole vajagi, sest jätan pigem hetked alles. Praegu on kolm hetke, mida tahaks nagu üles täheldada, lahti kirjutada ja ehk isegi jagada nendega, kes kuulata tahavad.
0 comments
Esiteks JNCO laager, mis tähendas seda, et poolteist nädalat tagasi kadusin ma kolmeks päevaks ära, vandusin loodusele alla ja jooksin põõsast põõsasse. Natuke unustasin iseend ära, samas õppisin päris palju teiste inimeste kohta. Või vähemalt nii mulle paistis, see metsik pingeseisund lähendas hetkeks, kuigi vahest ainult näiliselt. Eks ikka, kui ekselda sohus ja peituda kujutletava vaenlase eest (kes lõpuks meid siiski tabas, kuid lubas lagedale põllule põgeneda), minna saabastes magama, sest meid võidakse iga hetk rünnata, hiilida nagu hiired ilma jäetud ainsastki valgusekiirest. Tagasi tulles on muidugi kõik paari päevaga unustatud, kõik on jälle lahku, ainult et mälestusi on jälle juurde tekkinud, mida pärast saab siis ilustada või unustada või püüda objektiivselt lahti mõtiskleda. Millegi pärast on mõned päevad ilusamad kui teised ja kuigi ma võtan oma õpikud harvemini kui tavaliselt, õpib sageli rohkemgi. Iseenda kohta näiteks või teiste kohta või meie maailma kohta. Laupäev oli jälle üks selline päev, kus üks hetk liikus teise ja kõik justkui sobis kokku vajaduseta midagi ära kustutada või lisada. Nii oli hommikune jalutuskäik päiksepaistelises linnas värskendav kui ka külm ja tuuline matk mäetippu, mis siiski päädis tühjade põldude ja lammastega. Õhtu poole pääsesin teatrisse üle pika aja ja nägin seda päris õiget moderntantsu. Sellist, mis ise loob liigutuse, mitte ei lase reeglitel ennast luua. Siinkohal on muidugi kahepalgeline midagi õigeks ja valeks jagada, aga see lihtsalt paistis.. päris. Rambert stuudio Londonist, koorilaul, luule vermitud üheks. Ja igihaljad, lausa paljad teemad nagu meie koht looduses, kaotuse valu, sest kusagil peab ta ju ikka veel eksisteerima, elu protsessid, mis paratamatult kattuvad kõigil ja kõigel. Tegelikult võttis sõnatuks, oli see ju tegelikult isegi vaikusetants olgugi et saatis muusika ja vahel ka teiste sõnad. Eile astusin lähemale ja käisin Oxbridge'i konverentsil, et aru saada, et ma olen oma sihid veidi valesti sõnastanud, aga soov on endiselt sama. Keskenduma peab, märgata võiks. Sära silmis oli hea näha, samas see ülistamine, mis mu peas viimasel ajal on toimunud, võtab mult endalt tähelepanu ära. Mitte et ei peaks väljapoole nägema ja tunnistama, et jah, on inimesi, kes suudavad palju rohkem kui mina, aga tasakaal on oluline. Ja nüüd mõtlen ma, et järsku need pöörded mu hariduseteel on toimunud mitte niisama, vaid annavad edasi mingit sõnumit, kas või kogemust iseend. "Haridus ja inglise keel" - kõlab päris hästi? Nende silmad säravad, nende hääl on hell ja mul on elav kujutlusvõime. Mis ma siis poole aastaga õppinud olen? Küsima peab, nii saab ka vastuseid. Muidugi on mul vaja seda veel natuke harjutada, õppima ka vastust kuulama, mitte iseenda sõnastuse pärast paanitseda. Uskuma peab - usuta ei jõua isegi mitte algusesse. Tegutsema peab, kas või iseenda mõtetes, vastasel korral tabab nüristus. Vähem kui kahe kuu pärast on alguse lõpp peaaegu käes ja selle saan vermida ainult mina. Päris kiireks läheb, kui mõelda, et sinna sisse läheb veel Eesti ja kooli ajalehe toimetamine (juhul kui me kontseptuaalsetest küsimusteni lõpuks jõuame ning tähenärimise esialgu lõpetame) ja kogu prantsuse keele kursuse materjali läbivõtmine. Aga elama peab, muidu ei saa. Lõpetame selle arusaamaga. Meie igapäeva elust ja sellest, mis seda tihtipeale sisustab, annab aimu see väike lõik homsest etendusest Mr Belfieldile tähistamaks tervet kuud ilma internetita. Järsku see mõjub. Inspireeritud "Ooperifantoomist", sealt ka meloodia. WYNNE HOUSE GIRLS awaken for the grande finale and join into a line together with COMMONROOM DOOR and PHANTOM. ALL: Angel of Internet, you deceived me Picked up your wings and flew For two fortnights my life was a living hell, you were my life and soul Now I understand better Promise not to exploit you You hold the key to my future Only top A-s, that is! Angel of Internet, delicate blossom Please save me now! (jazz fingers) Thursday 12 March 2009 @ 22:55
vahepala
Tulevik ei tule kunagi lähemale, vaid jääb alati teatud distantsi hoidma. Ometi tahab osa minust seda kinni püüda, olgugi et keerulised valemid ja loodusseadused seda tõkestavad. Nagu süsinikdioksiidi vaip, mis vangistab päikesekiired atmosfääri - sama saatus võiks ja peaks tabama seda abstraktset olendit. Või mis?
0 comments
Wednesday 4 March 2009 @ 15:02
Souris, s’il te plaît, karupoeg Puhh
Märkamatult on märts kätte jõudnud ja kuigi viimase paari päeva jooksul on sadanud nii vihm kui näpistanud külm, siis on tunne, nagu midagi oleks justkui muutunud, ülessoojenenud. Vahest on see lihtsalt mõistmine, kui vähe selle õppeaasta lõpuni on jäänud, või vajadus murda lahti külmusest ja kurbusest, milles talve nii kerge süüdistada on. Vähemalt mina olen otsustanud nüüd jälle naeratada ja seda ka tõsiselt mõelda ning retoorilistele „kuidas läheb?” küsimustele, mida siin maal igast nurgast kaela sajab, anda vastuseks „hästi” ja ise sellesse uskuda. Lilled on tärganud, nii lumikellukesed, mida tegelikult juba veebruari algusest lume sees silmata võis, kui ka nartsissid, mis minu mäletamist mööda põhjamaades veidi hiljem ärkavad ja seega mind üllatasid, ning ma pigistan silma kinni ignorantsile, suutmatusele usaldada ja puhtale lollusele, kuigi näiteid võiks tuua nii palju, palju. Praegu olen valinud jätta oma vaimu puhtaks ja kas või mõned hetked nautida.
0 comments
Eile käisime prantsuse keele konverentsil. Je suis convaincu que on vajalik vahel tavapärasest keskkonnast välja saada ning midagi teistsugust kogeda. Selle alla läheb en gros ka möödunud päev, mis oli meeldejääv, unustades hetkeks ta head ja vead. Üpris meeldiv oli millestki aru saada ja mõelda, et ehk on mul isegi alust kõrvale heita oma kahtlused suulise eksami osas ja uskuda õpetaja lubadust, et kõik on kontrolli all, kuigi kindlasti ei ole nii incontestablement. Konverents toimus Manchesteri lähistel Salfordi ülikooli linnakus ja ma pole ammu nii palju noori inimesi ühes kohas näinud, nii et mõju oli üpriski värskendav. Tagasiteel otsustasime Ingridiga, et see ongi väikese kooli viga: elukaugus ja distants teistest noortest. Taaskord sündisid lubadused, mille kohaselt peame ise oma elu huvitavaks tegema ning et see unistus saab peagi teoks, kuid ometi oli huvitav kuulda, et sama mure vaevab ka teisi. Üleüldse tuletasin eile endale meelde, et ainus paik, où je serai reine, on minu enda kujutlusvõime, sest tegelikult on inimesed ikka küllaltki sarnased. Jah, raske tunnistada, raske aktsepteerida, aga vahel on hea reaalsusest läbi põigata. See imelik tulevik on iga nurga peal, kuid loodetavasti saabub päev, mil il est manifeste que ma ei ole segaduses ning ei sätista end pidevalt kellaaegade ja aastaarvude järgi. Plaane tuleb igast nurgast ja 2010, 2011, 2012... 2050 ootavad ettepanekuid, et kõik oleks juba enne teada. Et põnevus oleks organiseeritud. Sest millestki ilma jääda vaid juhuse järgi talitades oleks ju bien dommage. Muide, paar prantsuse muusikut tekitasid konverentsil ühe sellise hetke, kus ma päriselt vist tundsin, sõnadega je l’aime à mourir, kui kentsakas see maailm on, kui palju võib kusagil peidus olla. Au niveau de minu osa selles elus - ma keeldun uskumast, et ma olen, nagu Mrs Van Daan ja Albert Dussel Anne Franki hoiatasid, keegi, kes vanemaks saades ei suuda midagi nautida, sest kõik osutub lõpuks ikkagi pettumuseks. Teooriast praktikasse, ma ei ole nagu Eesti koolisüsteem (mu lühimälu hakkab siin hääbuma, kuigi tõesti, il faut d’améliorer ja seda mitte ainult väitlustel ja paberil). Või kui, siis juba selle tunnistamine on samm lähemale põgenemisteeni. Vaikselt oskan jälle pilvedes kujundeid näha ja ehk kunagi nad ka ellu äratada. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |