Monday 22 December 2008 @ 20:23
kas ma kunagi üldse muutun
Ma ei oska midagi öelda, ma ei oska kuidagi käituda, lohutada, selgitada. Jääb üle vaid oodata. Kas kusagil on mõni raamat, mis seletaks, kuidas elada kaasaeg üle? Nii et poleks vaja iga sõna uuesti läbi mõelda, kõike hinges keerutada, nii et teada, kas või unustada.
0 comments
kuulmispuudega inimesed Sunday 21 December 2008 @ 23:43
laula mulle
"Hetkes elamine on keeruline, kui järgnevad nädalad mõtetes keerutavad. Võimalused, ideed, mured, taipamine, unistused, purunemine, täideminemine, teater, kirjandus, minu oma keel (siin on see tõesti mulle kuuluv, minu vabadus), ootus, kartus, õnn, kodu.
0 comments
Astusin just hetkel välja, hingasin sisse värsket õhku, täidetud sõnnikulõhna ja niiskusega, jälgisin, kuidas vihm langeb nii kergelt, nii raskelt tumedale asfaldile. Detsember ongi käes, peaaegu et märkamatult." Ja see oli enne, kui kõik algas. Enne kui mu ninasõõrmeid täitis sõnniku- või suure, vihase linna lõhna asemel kodulõhn, see karge mälestustest tulvil Eestimaa aroom. Pärast Londonit tahtsin ma rahu ja selle ma sain. Mitmekordselt, kiire puhkuse, mis ometi mäletab igal hetkel, et aeg jookseb ja et varsti peab taas minema. Vist ongi lihtsam tagasi tulla, harjuda taas emakeelega, kuigi see võtab kuskil paar päeva, kui jälle minna. Tundmatusse sai sukeldatud ja nüüd on kodu teinud pöörde, pahupidi väärtusi tähendav - täis uut, tundmatut, ettearvamatut. Ja mina pean lendama, sõna otseses mõttes, tagasi rutiini. Mitte et ma kurdaks, ei, see oli minu tahe, julgus ja napakus. Ja ma ju tõesti õpin ja näen palju. Aga samas olen ma hakanud mõistma, et veel suurem avastamispind on enda sees. Võib nimetada mind igavaks, ma vahel kasutaks seda sõna isegi, kui see nii mitmetähenduslik ja haavav poleks, aga mingi osa minust ei taha minna, tahab jääda. Leida see sütitav vägi taas üles, et ma jumala eest ei korrupeeruks seal kaugel maal. Et ma ei loobuks, et ma ei kaoks ära võõrkeelde, et ma ei unustaks eneseväljendust; ilu hallikalt lillas taevas, Kadrioru salaurgudes, vanalinna mõistatustes, inimestes. Ennast. Ennast ei tohi mitte kunagi unustada. Seda tunnet, millest nii palju on räägitud, siiski ei tulnud. Aasta alguses sai midagi loodetud ja eks ta vist sisse tuligi, kuigi mul polnud võimalust seda jagada. Vähemalt hakkasin ma ühest asjast paremini aru saama. Ehk? Eneseanalüüs on üks pagana kohutav asi. Kord on "ei", järgmisel korral suur, paks "jaa". Nagu märgidki - vastavalt tujule, asukohale, tähtede seisule võib neid alati tõlgendada nii, et sobiks või et peletaks. Ja hetkel pole tõesti jõulu, sest pole seda, milles see tegelikult seisneks. Kaunis linn on, lumi on (vahelduva eduga küll, sest ilmas ei leidu enam püsivust), inimesed on, aga midagi puudub. Ehk ongi see kõigest üks lapsepõlve illusioon ja kuna vaikselt kaob ühendus pisikese Brittaga, kaob ka tunne või siis kas või seesama fiktiivne tundmus. Eile Kadriorus põletasid mälu kuldsed, justkui olematutest niidikestest kuulid, mis andsid raagus puule uue mõtte, märkasin esimest korda taevast, oja vulises ja vanad elamused said taas hinge, hetkeks läks meelest ära, kuid peatselt kummitas alateadvust (miks mitte "üla-", kui ta meid ju nii palju kontrollib? või on vastand "üla"?) ikka tormakus ja igatsus. Kuid kui oravad ja pisikesed koerad, üks neist tänu kõrvadele lendava koera potentsiaaliga ehk Dumbo ja teine lihtsalt pisut kade, jooksid lossi ees lumel nii vabalt ja mänglevalt, siis oli jälle hea olla hetkes ja mitte mõelda vaid iseendale ja pseudomuredele. Miks ma kirjutan nii poolikult ja ebaloomulikult? Või on see mu stiil, seesama kaootilisus, mis mu mõteteski on? Lugesin paar päeva tagasi vanas arvutis leiduvaid kirjutusi, luuletusi ja lõpetamata jutte, ja imelik oli olla. Nii palju algusi, aga seejärel unustus ja järjekordne uus dokumendifail. Kaos. Küünlaid, glögi, ilusaid õhtaid ja päevi on olnud. Teatrit, mis ei raputa, kuid annab kerge tõuke ja suunab fookuse vahelduseks millelegi muule, mis on alati seal olnud, aga mida pole märganud, on samuti olnud. Tagasiminekuid ka, kuigi edasiminekutes ma olen sunnitud veidi kõhklema. Fragmente, mis ideaalis moodustavad terviku, on ka kogetud, aga kuigi nad on nii sarnased, siis on nad nii erinevad, seega on kerge unustada, kui vähe ma kodus olnud olen ja et igavik on tegelikult ajutine. Hetkel ma armastan. Homme? Ülehomme? Kümne aasta pärast? Ettearvamatu pisike maa. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |