Monday 22 December 2008 @ 20:23
kas ma kunagi üldse muutun
Ma ei oska midagi öelda, ma ei oska kuidagi käituda, lohutada, selgitada. Jääb üle vaid oodata. Kas kusagil on mõni raamat, mis seletaks, kuidas elada kaasaeg üle? Nii et poleks vaja iga sõna uuesti läbi mõelda, kõike hinges keerutada, nii et teada, kas või unustada.

kuulmispuudega inimesed
me oleme kuulamisvõimeta inimesed
kõrvad olemas, kuju olemas,
huvi puudu
kõrvaldame müra, kuid jätame välja
kõik muu
ja meie filtrid seadistuvad valesti
vääralt
kuni ühel hetkel on kõik
kuuleme ainult vaikuse kära
kuulame ainult iseennast
kui sedagi.

0 comments


Sunday 21 December 2008 @ 23:43
laula mulle
"Hetkes elamine on keeruline, kui järgnevad nädalad mõtetes keerutavad. Võimalused, ideed, mured, taipamine, unistused, purunemine, täideminemine, teater, kirjandus, minu oma keel (siin on see tõesti mulle kuuluv, minu vabadus), ootus, kartus, õnn, kodu.
Astusin just hetkel välja, hingasin sisse värsket õhku, täidetud sõnnikulõhna ja niiskusega, jälgisin, kuidas vihm langeb nii kergelt, nii raskelt tumedale asfaldile. Detsember ongi käes, peaaegu et märkamatult."

Ja see oli enne, kui kõik algas. Enne kui mu ninasõõrmeid täitis sõnniku- või suure, vihase linna lõhna asemel kodulõhn, see karge mälestustest tulvil Eestimaa aroom. Pärast Londonit tahtsin ma rahu ja selle ma sain. Mitmekordselt, kiire puhkuse, mis ometi mäletab igal hetkel, et aeg jookseb ja et varsti peab taas minema. Vist ongi lihtsam tagasi tulla, harjuda taas emakeelega, kuigi see võtab kuskil paar päeva, kui jälle minna. Tundmatusse sai sukeldatud ja nüüd on kodu teinud pöörde, pahupidi väärtusi tähendav - täis uut, tundmatut, ettearvamatut. Ja mina pean lendama, sõna otseses mõttes, tagasi rutiini. Mitte et ma kurdaks, ei, see oli minu tahe, julgus ja napakus. Ja ma ju tõesti õpin ja näen palju. Aga samas olen ma hakanud mõistma, et veel suurem avastamispind on enda sees. Võib nimetada mind igavaks, ma vahel kasutaks seda sõna isegi, kui see nii mitmetähenduslik ja haavav poleks, aga mingi osa minust ei taha minna, tahab jääda. Leida see sütitav vägi taas üles, et ma jumala eest ei korrupeeruks seal kaugel maal. Et ma ei loobuks, et ma ei kaoks ära võõrkeelde, et ma ei unustaks eneseväljendust; ilu hallikalt lillas taevas, Kadrioru salaurgudes, vanalinna mõistatustes, inimestes. Ennast. Ennast ei tohi mitte kunagi unustada.
Seda tunnet, millest nii palju on räägitud, siiski ei tulnud. Aasta alguses sai midagi loodetud ja eks ta vist sisse tuligi, kuigi mul polnud võimalust seda jagada. Vähemalt hakkasin ma ühest asjast paremini aru saama. Ehk? Eneseanalüüs on üks pagana kohutav asi. Kord on "ei", järgmisel korral suur, paks "jaa". Nagu märgidki - vastavalt tujule, asukohale, tähtede seisule võib neid alati tõlgendada nii, et sobiks või et peletaks. Ja hetkel pole tõesti jõulu, sest pole seda, milles see tegelikult seisneks. Kaunis linn on, lumi on (vahelduva eduga küll, sest ilmas ei leidu enam püsivust), inimesed on, aga midagi puudub. Ehk ongi see kõigest üks lapsepõlve illusioon ja kuna vaikselt kaob ühendus pisikese Brittaga, kaob ka tunne või siis kas või seesama fiktiivne tundmus.
Eile Kadriorus põletasid mälu kuldsed, justkui olematutest niidikestest kuulid, mis andsid raagus puule uue mõtte, märkasin esimest korda taevast, oja vulises ja vanad elamused said taas hinge, hetkeks läks meelest ära, kuid peatselt kummitas alateadvust (miks mitte "üla-", kui ta meid ju nii palju kontrollib? või on vastand "üla"?) ikka tormakus ja igatsus. Kuid kui oravad ja pisikesed koerad, üks neist tänu kõrvadele lendava koera potentsiaaliga ehk Dumbo ja teine lihtsalt pisut kade, jooksid lossi ees lumel nii vabalt ja mänglevalt, siis oli jälle hea olla hetkes ja mitte mõelda vaid iseendale ja pseudomuredele.

Miks ma kirjutan nii poolikult ja ebaloomulikult? Või on see mu stiil, seesama kaootilisus, mis mu mõteteski on? Lugesin paar päeva tagasi vanas arvutis leiduvaid kirjutusi, luuletusi ja lõpetamata jutte, ja imelik oli olla. Nii palju algusi, aga seejärel unustus ja järjekordne uus dokumendifail. Kaos.

Küünlaid, glögi, ilusaid õhtaid ja päevi on olnud. Teatrit, mis ei raputa, kuid annab kerge tõuke ja suunab fookuse vahelduseks millelegi muule, mis on alati seal olnud, aga mida pole märganud, on samuti olnud. Tagasiminekuid ka, kuigi edasiminekutes ma olen sunnitud veidi kõhklema. Fragmente, mis ideaalis moodustavad terviku, on ka kogetud, aga kuigi nad on nii sarnased, siis on nad nii erinevad, seega on kerge unustada, kui vähe ma kodus olnud olen ja et igavik on tegelikult ajutine.

Hetkel ma armastan. Homme? Ülehomme? Kümne aasta pärast? Ettearvamatu pisike maa.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise