Saturday 22 November 2008 @ 18:31
enne kui külmusin
Igal aastal puurib meelt ja vallutab südame üks tunne, mis ei kao. Olgu parasjagu hilisnovember või varajane detsember, tuleb ta, just siis kui oled selle ootamise juba unustanud ja vaikselt pimedusse kadumas. Ja sellest samast pimedust kerkib üles talvetunne, raagus puude tagant hiilib vaikselt välja soojus, mis peagi suriseb terves kehas. Täna, kui me Aliciaga jalutasime üles meie uue kodu poole meie kõrvalisel tänaval, kus asetsevad vaid suured aiad ja hubased majad, tuli ta taas. Külmus näpistas pisut, me olime just paar hubast tundi veetnud linna kõige armsamas kohvikus kakao ja vahukommide seltsis ning kõnelesime parasjagu taskutest ning nende kasulikkusest, kuidas nad talletavad pealtnäha triviaalseid mälestusi, mis tegelikult lähevad sügavamale. Võtsin demonstreerimiseks oma taskusisu välja ning leidsime Annekese šokolaadiümbrise, mis aitas mul õhtuses Liverpoolis käpikute kaotusega kaasnenud kurbusest üle saada; WH Smithi tšeki, millega meenus vahvalt spontaanne vestlus kassapidajaga minust ja Eestist ja elust; Tate Liverpoolist kaasahaaratud lendlehe, mis on täis plaane ja tulevasi mälestusi; ühe mängueesli saba kontuur, mille ma sain Halloweeni peolt kaasa; WC paberi rulli, süüdlaseks samuti Halloween, "muuda üks inimene (meie puhul Erica) muumiaks" mäng. Ja selle kõneluse varjus oligi ta meie kõrvale hiilinud, see kauaoodatud tunne, valmis ründama, vastuväiteid polnud. Raagus puud, mõned tumedad lehed veel alles, olid tunnistajaks meie õnnele, nii lihtsale õnnele, mis unustab kõik laulvad teesklejad/jõuluvanad poodides, metsadest rebitud kuused, odavad ja nukrust täis nikerdused, mis kõigest kinnitavad meie vaikset hääbumist. Taevast hakkas sadama kujutletavaid valgest šokolaadist lumehelbeid ja meie põski paitas siiras rahu, siin, nende mägede vahel, vaikses muusikas. Nagu ma oleks ma taas kõige alguses, ootusärevil, valmis sukelduma lumekuhja. Ainult et nüüd ei kerki ilusatel hetkedel esile mälestused ja seosed ainult kodust, vaid ka viimast kolme kuud tõestavad hetked ja nopped.
0 comments
Eilsel aktusel oli mul pisut teine postitsioon, justkui oleksin ma korraks astunud välja pildist ja seda kusagil muuseumis jälginud. Või vahest oli vastupidi, mina olin maal ja peaaegu kõik ülejäänud vaatajad, ei tea enam, kuidas vahet teha. Lugesime Sampada, Charlotte'i, Alicia ja Tinaga ette pisikesi lõike meie elust koolis. Mis hirmu ära kaotas, oli see, kui erinevad meie tekstid olid, kuidas meie nägemused olid sarnased, kuid väljendus teistsugune, tähelepanekud hoopis teistsuguses tähtsuse järjekorras. Fragmendid ühinesid tervikuks. On one beautiful May Day, I went home, which is located in Estonia i.e a small country in northern Europe, and found out that in a matter of months my life is going to change completely and a new life, a new adventure is waiting for me in Wales, more precisely Ruthin, thanks to some assessment tests and a scholarship. So, on one beautiful September day, I jumped on a plane and flew here. In order to.. do what? Well, so far I have studied and learnt with such freedom unthinkable in my old school, noticed little things such as an eternal love for Tesco and big things such as an undying love for sheep, joddled along to some tunes in the school choir, laughed, met people who differ so greatly from each other but who all share the same kindness of heart, made clear that Estonians speak Estonian not Russian, joined St John's Ambulance and written this list. Life remains fairly beautiful, even on this cold November day. Päevad vähenevad, ootus suureneb. Peatselt saab seda tunnet ka kodus tunda. Thursday 20 November 2008 @ 01:27
ähvardus tunnusjoones
Le gigot d'agneau. Mind hämmastab nõnda, kuidas mõned sõnad jäävad mõtetesse kinni, kas või paariks tunniks, et siis ühe silmnähtavalt pisikese organi tahasoppi vajuda, pimedusse (kas ajus on pime või põleb tuli?). Need sõnad ei pea ilmtingimata lahendama eksistentsiaalseid mõistatusi või andma mingit ihaldatud tunnet edasi, vaid võivad lihtsalt hulkuda mõtetes need loetud minutid ja ehk kunagi hiljem muigama panna. Le gigot d'agneau. Lambajalg. Kuidas isegi see lihtne prantsuse keele õpikust mingil imelikul põhjusel silma jäänud, sealt edasi pähe rännanud sõnapaar võib tekitada sensatsiooni ja kujutlusvõime, mis nii läbiimbunud kõigest muust ja teiste muust - väike küla kusagil tähtede all, ammukadunud aegadest kellegi lapsepõlv, mis lõhnab küpsete avastuste ja vabaduse ja soojade talveõhtute ja külmade suvevihmade järgi.
0 comments
Nõnda hea on olla, kui süles istub raamat, kaks, kolm, ja sõnad haaravad mu, seekord kellegi hingekehastus, mitte kehapaljastus. Voodil võib oma koha leida ka sõnaraamat, sest päris osav ma veel mõtete dešifreerimisel pole. Ajataju kaob, "kohe varsti lõpetan" muutub realistlikumaks "kunagi millalgi loobun". Ma ei uinu, kui mul on a) mõtetes midagi teha b) füüsiliselt midagi teha. Tegevust peab ju olema. Inspiratsioon kuulub sinna alla, kuigi ma ei oska seda veel päris hästi selgitada nende samade olevustega, mis on mind viimasel ajal nii palju haaranud, mis mind on loonud, mille võim on nii suur, kohati suurem kui füüsisel, miski, mille sisse saab alati põgeneda ja rännata. Sõnad. Aga veel ei saa ma neid täies kindluses usaldada, ega ka inspiratsiooni, sest püsib hirm, et nemad on ka kõigest minu leiutis, üks minu kinnismõtetest, kuni nad mu reedavad. Üks samm oleks nagu läbitud, reedene eksam läks nii, nagu tahetud sai. Tulemus, mitte protsess. Protsess erineb alati, see ettearvamatu sõber või vahel vaenlane. Vähem kui kolme nädala pärast, tunninärija, olen kodus. Sunday 9 November 2008 @ 00:18
portmanteau ehk tehistama
Ma olen hakanud viimasel ajal mõtlema nendele paradoksidele ja vastuoludele, mida mu pidev eneseanalüüs jätab endast maha. Kuidas ma saan enda sisse vaadata, kui end väljastki ei tunne? Esimest korda panin ma tähele oma jalajälgi. Jah, arvatavasti on pilt sellest kummalisest, veidi poolikust jäljest, mis tekib märjal liival astudes või duši alt paljajalu taas ellu kõndides, mu peas juba olemas, kusagil tagasopis. Aga teadlikult vaadata, see on sootuks teine! Kui isegi millegi nii lihtsa märkamine võtab seitseteist aastat, siis hakkan ma mõistma irooniat.
0 comments
Ja samal ajal keskendun ma hoopis muule, ruttan ajast ette ja pööran tähelepanu sellele, mis on tegelikult minu enda looming. Hingestan tehnoloogiat, esemeid, sündmusi, loon uut elu. See juhtus, et mulle öelda.. See on, et mult küsida.. See tegi, et mulle näidata.. Ma olen päike iseenda solaarsüsteemis, peaasi, et ma seda mõtet laiemaks ei püüa venitada. Millest selline tehislik hingestamine? Võib-olla sest iseenda sees on seda nii keeruline teha? Samas on kõik see endiselt ju siinsamas, ei kusagil mujal. Frankensteinlus minu sees, minust väljaspool oleva suunas. ma ei saa eeldada, et see kandub teisteni, mu enda veidrused. Ainult sõnade läbi ehk, kirjeldustena, kuid jõudes vastuvõtja mõistusesse on seegi juba sootuks teise vormi ja kuju omandanud. Tõlgendus. Sõna, mis on alla neelanud võtme ja milleta ust avada ei saa. Teistmoodi fantaasiasse astuda ei saa. Kool algas taas mõtiskluse hooga. Mu enda tormakus pidurdas mind üleeelmise nädala lõpus ja tekitas natuke ebamugavust. On ikka muutus võimalik? Eelmisel nädalal oli rõõmu-uudiseid ja õnne kuulutavad trompetid. Ometi on miski minus ikka veel skeptiliselt meelestatud. Loodud on ainult muutus selleks, et me saaksime vajaliku muutuse läbi viia. Kiirustada ei maksa, seda olen õppinud. See nädal on möödunud muretsedes, kuigi tean, et peaks selle nüüd selja taha jätma. Nüüd, kus olen suurem ja targem ja.. ah, kes seda ikka usub? Reedel on suulise inglise keele eksam, koosnedes mitmest osast, mille peamine eesmärk on näidata kriitilist meelt ja võrratut keelt. Esimene proovikivi on kõne südamelähedasel teemal, valisin eestlaste ja venelaste vaheline suhe, unustades, kui ohtlikult lihtne on stereotüüpidest rääkides stereotüüpiliseks ja üldistavaks muutuda. Teiseks ajaleheartikli analüüs ja arutluse juhtimine grupis, teemaks "climate change unbelievers", et natuke vastuolu ja skeptikat meie ellu tuua, aga samas on oht olla liiga vaikne, mitte haarata enda kätte juhi rolli. Kolmandaks kirjandusliku teksti või kõne kommenteerimine ja esitamine. Maya Angelou luuletus "Still I Rise" muutus Obama võidukõneks, mille ta esitas vähem kui nädala eest (tunninärija!). Ajalugu tegemisel või nii. Oht asi liiga suureks ajada. Ja nende hirmude ja kartuste vahel pean ma osavalt laveerima, sest seda eksamit näen ma ühena paljudest katsumustest, et jõuda lõpuks sinna, kuhu tahan. Aga miski pole kindel, kui inimmeel püsib muutlik. Hetkel on vaja spontaansust, just siis, kui tulevik pressib oma ülevoolava massiga peale. Kartus ongi liiga ruttu täis saada. Plaanidest ja visioonidest ja lubadustest. Hetke on vaja. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |