Sunday 29 June 2008 @ 23:33
ma tahan tunda elu
Oh, nõnda-nõnda ilus on kõik. Inimesed ja nende teod ja kõiksugu sündmused ja loodus ja suvi ja pisikesed asjad nagu näiteks postkaardid ja aeg ja see, et pole hullu midagi, kui sul pole alati aega, et siia kirjutada ja ellujäämismatkad ja naljad ja seiklused. Just lõppes SINA suvekool Vodja mõisas ja ma mõistsin kuivõrd on mul selle ühe aasta jooksul vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad. Ma tõepoolest ei suudagi enam ette kujutada oma elu ilma selle aastata. Ma olen nii palju kasvanud, õppinud ja arenenud. Mingil määral hakanud mõistma iseenda vigu ja aru saama, et tegelikult on vead vajalikud, et õppida ja liikuda edasi. Kirjutan sellest kunagi millalgi veel, sest praegu oma tormakuses minna Eestit nautima ei jõua siin väga klõbistada. Aga ma tean, et ma tahan kirjutada SINA-st ja nendest inimestest veel. Sest nemad on üks tähtis osa minust. Aitäh! Suvele (poole peale vastu) minev Britta Thursday 5 June 2008 @ 00:24
Maailma teisel poolel
Oma väikesest põlvest (sest lapsepõlv pole ju ometi veel läbi!) ei mäleta ma just palju. Pigem on märksõnad ja pisikesed "videolõigud", mis on säilinud ja mida ma aeg-ajalt muudkui ühes ja teises suunas kerin. Sellest ajast, kui ma olin üheteistaastane, mäletan ma oma unistust. Mul oli suur soov saada ühel päeval ümbrik võlurite koolist, parimal juhul koju poetatud ehtsa öökulli poolt. Ilmselged Harry Potteri mõjutused, kuna just sel ajal olin ma hakanud armastama sealset võlumaailma. Sellega kaasnes ka mõte reisist rüütlibussis, selles kihutavas sõidukis, mis võtab su peale, kui parasjagu just vaja on, ja potsatab su maha seal, kus iganes soovid. Ja tunne, selline imelik, aga samas mõnus tunne. Ja kiirus, mis jätab mälestuse, nagu oleks reis kestnud vaid sekundi murdosa. Ja nüüd, kus ma sain kirja, natuke küll muutunud viisil ja ilma teateta, et olen nõid, tuli ka rüütlibuss. Täna oli mu elu kõige imelikum trollisõit. Astusin peale, troll ei teinud peatusi, inimesi eriti polnud, peas keris üks laul. Kui minu peatus hakkas lähenema, astusin veidi varem ukse ette kui tavaliselt, et trollijuht ikka märkaks järgmises peatuses uksed avada. Aga selle asemel jäi troll keset kitsast, esmapilgul veidi kummitusliku tänavat seisma ja tegi lihtsalt uksed lahti. Läksin siis välja ja kui üllatusest olin üle saanud, oli troll juba ammu silmapiirilt kadunud.
0 comments
See trollilugu oli ilusa päeva lõpetuseks. Kiire nädala vahepeal oli täna ka Heateo Sihtasutuse 5. sünnipäev või siis täpsemalt öeldes selle tähistamine, sest sünnipäev oli ametlikult mais. Istusin siis Kumu auditooriumi mustal toolil, vaatasin musta saali ja see tunne, mis siis sees oli, oli vistvisti imetlus. Selline puhas ja siiras imetlus, aga samal ajal mitte "langen pikali maha põlvitama teie ette, oo käskijad" stiilis, vaid rohkem rõõm selle üle, et taolisi inimesi eksisteerib. Mitte ainult need head inimesed, keda sai näha suurel ekraanil, vaid neid, keda olen juba mõnda aega teadnud päris elus, keda rohkem, keda vähem. Samal ajal mõtlesin ka sellele, mida mina olen selle ühe aasta jooksul teinud, kui ma olen Heateos olnud omal pisikesel määral. Paralleelselt keerlesid mu ümber ka küsimused mu olemuse (kes ma olen? kas ma tahan selline olla? kas on, mida paremaks muuta?) ja tuleviku (mida ma teha tahan? kuidas ma teha tahan?) kohta. Jõudsin mingisuguste sõnadeni, mis vahest pole alati kohal olnud tegutsemise juures. See, et mõtestatus peaks käima tegudega käsikäes, vähemalt selleks, et tulemusteni jõuda. Praegu olen ma enamasti nautinud, aga mõelnud nii väga pole. Ja kui palju on veel teha! Peaks kõik kirja panema, kuidas võiks paremaks muuta ja samas ka ise muutuda. Ja siis peaks veel tähele panema, et jällegi ei muutuks asi niisama tegutsemiseks ilma õige mõtteta ja et mõte ei muudaks ise ka kõiki asju probleemideks, mida on vaja lahendada. Üks suur põhjus, miks ma Eestisse jääksin, ongi tegelikult Heategu, mis võimaldab mulle kõiki neid mõtisklusi või õigemini lihtsalt aitab sellel eneseotsingu teel, mis lõpuks peaks minu arvates tooma kasu ka teistele. Aga samas mõistan ma nüüd, et Walesi minnes ei lõpe mul see tee, mida olen aasta käinud, vaid saan seda levitada. Tegutseda saab alati. Koos mõttega. Mul jäi puuder mandrile. PS! Kas ma ütlesin, kui hea on olla rõõmus? |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |