Thursday 29 November 2007 @ 17:07
The girl with the way too colourful skirt
Tüdruk astub uksest välja ning just siis tabab teda üllatus. Kogu maa on kaetud valge lumekihiga. Liikudes varahommikuselt vaiksetel tänavatel püüab tüdruk kõigest väest astuda kellegi teise sammudes, kes on varem lumekihti jalajälgedega palistanud. Teisel pool tänavat paistab puutumatu lumi, nii sile ja tasane. Tüdruk tahaks kogu hingest lihtsalt joosta sinna juurde ning seda puudutada, kuid ta teab, et siis kaotaks see oma võlu. Pisikesed sädelevad lumehelbed sillerdavad tänavavalguses, kõik hääled on justkui kadunud sellesse talvisesse muinasjuttu. Ühel hetkel vaatab tüdruk oma juukseid, mis on saanud neisse kinnijäänud lumehelbete tõttu valge värvuse. Naeratades jätkab ta oma teekonda, kui järsku kõlab jääkragin. Tüdruk libiseb ja libiseb, kuid ei kuku. Jääb püsima ja jätkab oma teekonda, kuni jõuab kohale. Sellised ilusad hommikud teevad terve päeva kauniks.

Ja tänane päev oli tõepoolest ilus. Peamiselt muidugi seetõttu, et täna mulle ei tehtudki märkust mu riietuse kohta ning ei küsitud, kas ma ei ole päevikust lugenud korrektse riietuse kohta käivat lehekülge. Ei, sellise au osaks saamine jäi loodetavasti kõigest kahte eelmisesse päeva. Pärast äärmiselt meeldivat tööd inglise keeles (who doesn't love progress tests?), kus ma tegin lolle vigu ja parandasin õigeid asju valeks ja ei teadnud vastuseid ja kirjutasin ülimalt klatširohke kirja kuningas Henry VIII lahutusest, käisime klassiga filmiretkel "Seda me peame mäletama...", mis rääkis esimesest Eesti vabariigist ning tollasest elust. Eriti meeldejääv oli liiklusnädala raames tänavatel ringijooksvad kostümeeritud peata kanad, kes pidid siis nähtavasti sümboliseerima segaduses jalakäijaid. Tegelikult oli küllaltki huvitav, eriti, kui mõelda, et need mustvalged mehed/naised/poisid/tüdrukud päriselt elasid, kõnelesid eesti keeles, tundsid muret meie isamaa pärast ja ei olnud tegelikult sugugi mitte nii mustvalged ja kõigest filmiekraanile sätitud figuurid, vaid hoopis lihast ja luust. Ning kus hundist räägid.. just praegu avastasin ma oma postkastist (virtuaalsest, ma mõtlen) kutse osaleda 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistliku ülestõusu ainetel kirjutatud filmivõtetel massistseenides. Jepikajee ja hahadii.


Niisama pisike vahepala: ma tegin just mõni hetk tagasi testi, mis pidi näitama, kumb ajupoolkera mul domineeriv on. Minu puhul on vastuseks parem, nagu välja tuleb. See tähendab, et ma olen pigem tunde- ja kunstiinimene, haah.
0 comments


Monday 26 November 2007 @ 16:48
I am a chubby little snow man
We are little icicles
Melting in the sun.
Can you see our tiny teardrops
Falling one by one?

Kaubanduskeskuste eesolevatele puudele on ilmunud säravad tuled ning plastikust kingipakid, poed on täis jõulutemaatikaga nänni ning õues on juba kella nelja paiku pime, pime, pime. Hetkel ma istun, joon glögi ning nosin mandariini süüa. See on tõepoolest tõsi - lähenemas on üllas jõuluaeg! Ainuke asi on see, et seda tunnet ei ole kohe üldse peal. Ja kuidas saakski olla, kui lund ei ole? Ja kas isegi peaks juba praegu olema, kui tegelikult on alles november? Ja kas see tunne üldse kunagi saabub, kui mul tuleb meelde, millises suurusjärgus summa mul kinkide peale läheb? Oh õnnis jõul.

Aga tegelikult tahaks juba talveasju teha: kelgutada ja suusatada ja uisutada ja lumesõda mängida ja lumememme ehitada ja lumises metsas jalutada ja lumises Tallinnas kõndida ja lumeingleid teha ja hubases kohvikus istuda ning lumesadu jälgida ja meisterdada ise lumehelbeid ja siis need igat erinevat sorti lumehelbed aknale riputada ja oma imeliste käpikutega ringi vehelda ja nautida ja rõõmu tunda. Tahaks laulda talvelaule tänaval kellegagi, kes julgeks seda koos minuga teha, ja lennelda ja pöörelda nagu üks pisike lumehelbeke.
0 comments


Wednesday 21 November 2007 @ 22:19
Bang bang, you're.. alive
Poiss laskis mängult oma mängupüssiga
kaaslase pihta
see surus käe vastu mänguhaava
nagu filmis
ja kukkus maha
oli mängult surnud täiesti surnud
see mängusõjamees

Nagu mis mõttes teeme ürituse, mida ma olen suht pool aastat oodanud, siis, kui ma olen Pimedatel Öödel vabatahtlik? Halloo ja halloo ja halloo. Kohe üldse ei mõista. Aga olgu, peaasi et teistel oleks tore.

Koolis on kiire. Ei jõua kirjutada, küll kunagi parandan vea. Tahaks aega, et hinge tõmmata ja lihtsalt lebada, aga lihtsalt ei leia selleks mahti. Kohe-kohe algab PÖFF, mis tähendab kas seda, et ma vaatan päevas kolm-neli filmi ja jooksen kinode vahelt või olen Kunstimuuseumis garderoobitädi. Mõlemad tõotavad põnevad tulla. Küll järgmisel aastal jõuab puhata.


Luule: P.E.Rummo "Mäng"
0 comments


Saturday 17 November 2007 @ 22:51
One itsy-bitsy extra huge tremendous tiny dream
Teate. Ma tahan näitlejaks saada. Tõsimeeli. Täitsa tõsiselt. Ilma naljata.
Ma tahan näitlejaks saada. Ei, ma tahan näitleja olla. Jah, just nii. Et kes, küsite? No see, kes paneb inimesed mõtlema ja naerma ja nutma ja päriselt olema. Ilma naljata. Täitsa tõsiselt. Tõsimeeli ka.

Hakkab kuju võtma ja tänan, kuumad eesti poisid.
0 comments


Thursday 15 November 2007 @ 23:20
The fundamental question of who am I
Mademoiselle Neljapäev andis mulle täna palju mõtlemisainest ja ideid, mida ta viimasel ajal kipubki tegema. Aga tänane neljapäev oli natukene teistsugune. Võiks öelda, et ta viimaks tekitas mus taipamise. Juba mõnda aega olen ma aru saanud, et maailm on nii suur ja lai, kuid ometi ei tea ma minust endastki suurt midagi. Nii palju on veel uurida ja avastada. Aga täna, täna mõistsin ma viimaks nende sõnade mõtet ja tähendust. Ma taipasin.
Üleüldse katab hetkel kõiki mu mõtteid üks õhkõrn ja peen müstilisuse loor. Ja siis see uudishimu, see tohutu uudishimu - vaatasin täna vaimupüüdjat ja üritasin hoiduda selle fokusseerimisest, kuni ma mõistsingi, et see toimus. Pilt muutus kergelt häguseks ja murdosa sekundi jooksul oli justkui mingi pilt näha. Kahjuks panin ruttu vaimupüüdja ära, vahest ehmatusest või millestki muust.Ei, see ei tee mind kohe hulluks ja illusioonides elavaks, aga tõesti oli tegemist ühe veidra kogemusega, mida tahaks uuesti kogeda, selgemalt. Eluketas, väravad, vaimupüüdjad, bumerangid, spiraalid, labürindid - täna öeldi hästi: "Need kõik võiks võtta kokku sõnaga eneseusk." Ja midagi muud polegi. Pole otsest maagiat ega mingeid ülemaid võime, oleme ainult meie ning meis sisalduv tohutu jõud.

Millegi pärast oli esmane reageering selle informatsiooni peale järgnev kujutelm. Olin maakoha lähedal asuvas metsas ning lihtsalt kõndisin kellegagi koos. Järsku nägin nõiapuud ja hüüdsin seda ka kaaslasele. Seletasin talle, mis see on, ning järgnevalt läksime sellest läbi. Tunne oli, nagu selline sündmus oleks reaalselt sündinud või tulemas või lihtsalt kuidagi.. tõeline. Ja see mets, ma ei ole kunagi päriselt nii kaugele sinna metsa läinud, ometi oli mulle selge, et see oli just seesama metsatukk Läänemaal. Ja siis nägemus raamatutest. Nägin, kuid ma lihtsalt lugesin raamatut maakodu õues ja tundsin end hästi. Veider.

Nii palju on vaja mõelda ja teha ja vaadata, aga samas küsib mõistus, kas ikka maksab. Ja nii palju oleks kirjutada ja öelda, aga ei jõua. Ja kunagi, kui ma seda mõtteavaldust loen, siis tekib mul kindlasti veel uusi ideid ja seoseid.
2 comments


Tuesday 6 November 2007 @ 21:46
Just the regular chitty-chatty
Monsieur Antoine est très malheureux, car ce soir il est seul. Sa petite amie Antoinette habite à Blois. Il voit Antoinette trois fois par mois.

Iga kord, kui meil on prantsuse keele tund, tuleb mulle selline mõnus tuhin peale. Ma loodan, et see nüüd ära ei kao. Täna tundsin kerget äratundmisrõõmu ka. Nimelt oli meie cinquiéme leçon'i tekstis sees ka nimi Antoinette. Olgu, ma ei tea härra Antoine'i väga hästi ja ma pole ka tema tüdruksõber ja ma ei ela Blois', aga siiski oli hea tunne.
Filosoofia on ka põnev, täna lugesime Sokratese (või siis inglisepäraselt Socrates) kaitsekõne, mis pidi otsustama selle, kas ta tapetakse või mitte. Põhjused tema hukkamiseks olid huvitavad: ta küsis liiga palju ja liiga avalikult, ta väidetavalt oli süüdi noorte mõistuse korrupeerimises ja tuhat muud põhjust.
Ja nimetagem mind segaseks, aga hetkel mulle meeldib koolis. Olgu, vähemalt need kaks eelpool mainitud tundi. Uus garderoobisüsteem on ka meeliülendav (see oli nüüd sarkasm, jah, tere).

Üldse on selline positiivne tuju hetkel. Hirm eelseisva pärast puudub, head inimesed on Eestis tagasi ja alustasin ka oma 750-sõnalist esseed, miks just mina peaksin stipendiumi Inglismaale saama. Võimalus selleks pole just eriti suur, aga vähemalt ma üritan. Nibin ja nöbin.
0 comments


Monday 5 November 2007 @ 22:18
An alchemical tragedy
Ma käisin eile Von Krahli Teatris "Võluflööti" vaatamas. Seal oli üks hea lause. Noh, kui nüüd aus olla, siis päris mitu tabavat fraasi ja mõttekillukest, aga üks neist jäi eriti meelde. Tsiteerin Monostatost, küll veidi mugandatud viisil: "Kui inimesel on palavik, siis teeb organism kõik, et haigusetekitajatest vabaneda. Kui Planeet Maa temperatuur tõuseb kaks kraadi, siis tahab planeet ka nendest.. mikroobidest vabaneda. Sellel juhul on haigusetekitajaks aga inimkond." Mulle meeldis see.


Ma olen nüüd totaalne meediastaar ja elu tundub ilus. Vähemalt praegu.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise