|
Wednesday 31 October 2007 @ 13:34
Feeling zuper buper
Nii raske on viimast nelja päeva sõnadega kirjeldada. Ja samas ma siiski peaks seda tegema, et mälestus püsiks ka kirjalikus pildis. Selleks et kunagi, kui ma oma sissekandeid loen, tuleks mulle kõik jälle elavalt meelde. Peaasi, et kas või paar lauset oleksid kirjas, millest mitte keegi teine aru isegi ei pruugi saada. Seega: 8th Estonian Session of the European Youth Parliament, lühidalt öeldes National 2007. Poleks ealeski arvanud, et see sessioon kujuneb nii meeldejäävaks ja mõnusaks ja omanäoliseks ja heaks ja vahvaks ja seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Kõik oli nii erinev, kuid ometi läksid kõik sellega kaasa. Õhkond oli ülivaba. Võtame näiteks Puurmani gümnaasiumi peal ringi jooksvad meediatiimi "teadlased", kes tegid inimestega katseid ja olid niisama veidrad. Või siis need õhtused/öised mängud, mida viis läbi legendaarne halbade naljade mees Heikko (joke-o'clock). Ja siis minu kalli Culture ja Education komitee, kus me pühapäevase feedbacki ajal pimeda klassiruumi põrandal lesides kätega laineid meenutavaid liigutusi hakkasime tegema. Lihtsalt niisama. Ja siis veel fried chicken ja octopus Märt ja meie chair ja ziggezagge ja tuhat muud märksõna. Lisaks oli eriti vinge veel see, et General Assembly'l sai meie komitee resolutsioon läbi küllaltki suure häälteenamusega ning ma sain elus esimest korda teha umbkaudu saja inimese ees inglise keeles kõne (ja kuigi mul läks veidikene sassi, siis keda ikka huvitab). Lõpulaulu ajal tuli nutt vägisi peale, eriti kui vaatasid ümberringi nuuksuvaid inimesi. Ja need polnud pealepressitud tunded, see tuli kõik iseenesest ja see näitab taaskord, et EYP ja TEN üleüldse on midagi erilist. Sessioon rokkis kuni Tallinnasse tagasijõudmiseni välja, kui me bussis neljakesi muljetasime ja arutasime erinevaid resolutsioone ning teemasid ja püüdsime mitte magama jääda. Kõik oli nii hiilgama vahva ja ma ei liialda absoluutselt. Nüüd aga "A History of The World in Ten and A Half Chapters", mis esmaspäevaks vaja läbi saada on, enne seda võib-olla siiski natuke "Chemistry Today '94". Thursday 25 October 2007 @ 13:31
A headline without a real head
Loomingulisus pole viimasel ajal mind külastama tulnud. Või õigemini on ta seda nii palju teinud, et mul pole mahti olnud arvuti taha istuda ja lihtsalt kirjutada. Terve eelmine nädal koosnes jooksmisest, paanitsemisest, närvitsemisest ja spekuleerimisest ning sellel nädalal..pole lihtsalt olnud tuju. Aga nüüd täna üritan ma kaotatud aja tagasi teha nii hästi või halvasti, kui ma seda suudan. Kõigest ma kirjutama ei hakka, kuna kui nüüd päris aus olla, ma lihtsalt ei viitsi. Aga lugu on siis selline, et eile sai minust inimene. See on nüüd ka kenasti vormistatud: sõin püha leiba, jõin peale püha morssi ja sain diplomi. Ausalt öeldes osutus rebaste retsimine oodatust palju toredamaks, midagi hullu meile ei tehtud ja kõik paistsid asja võtvat nalja ning rahuga. Ja miks olekski vaja hakata vastu vaidlema, mossitama, niiöelda blokkima? See on ainult üks päev sinu elust, mil sa pead koolipõrandal roomama, oma abituriendi saapaid nühkima ja soditud pluusi, geelitatud pea ning soditud näoga ringi käima. Ja arvatavasti see meeldibki mulle mu klassi juures kõige enam: see, et kõik lähevad kaasa. Loodetavasti on see kahe aasta pärast samamoodi ning me saame ise rebased inimesteks moondada. Pidu oli ka küllaltki huvitav. Ventilatsioonitoru peale huulepulgaga joonistatud kaart lähiümbrusest (täpsemalt siis selle jaoks, et teada saada, kus ma elan) ja paljupalju inimesi, kellest pooled minu meelest ei käigi meie koolis. Sellest hoolimata oli mõnus lihtsalt vaadata ja jälgida, aeg-ajalt kellegiga ehk ka rääkida. Kell pool üks olin kodus, et projektipäevale ikka õigeks ajaks kohale jõuda ja millestki ka aru saada. Homme kohtume sellesama projektipäeva ("Kas pronksiöö on ületatud?") raames ka rahvastikuminister Urve Paloga, siis ehk kirjutan täpsemalt. Praegu aga arvan, et aitab ka. Kohtumiseni, Krõõpa, avalda palun minu kiri ka lehes. (Tegelikult on hetkel küll küsimus selles, kas minna teatrisse vaatama "Esimest lugemist", kus nad sõna otses mõttes loevad etendust esimest korda, või ennast harima filmi "What The Bleep Do We Know?" abil. Ja muidugi põletab ka see, kas mul on tahtmist ja võimalust ohverdada viit päeva täielikult PÖFF-il vabatahtlikuks olemiseks. Vahel on suisa raske.) Sunday 14 October 2007 @ 16:51
Dumbo, my favourite little elphie
Neoonroosad kandilised kõrvarõngad. Kollased ümmargused klõpsuga kõrvarõngad. Erkpunased kingakesed. Läikiv punane pika sangaga kotike. Viis märki nõukogude ajast, peal erinevate maade rahvariietega naeratavad inimesed. Säravroheline vöö. Helesinine elevant, kellel on käes raamat "Noah and the Ark". Kootud lillemotiiviga käpikud. Ma armastan jäägitult Uuskasutuskeskuse kirbuturgu. Identiteedikriis, mis eile õhtul ja täna hommikul oli, sai läbi. Ahuahua. Saturday 13 October 2007 @ 15:44
Zie Umbrella Man
Istusime eile Katriini, Merilini ja Kelliga Viru keskuses pingil ja tõeliste tervislikkuse etalonidena sõime küpsise magustoitu. Teate küll, see päikesekäru köögi kaloripomm, mis on tehtud hapukoorest ja, üllatus-üllatus, küpsistest. Järsku tuli minu juurde üks mees oma viiekümnendates. Riietusest ja olemusest oli aru saada, et kõige parem järjel ta just ei ole. Kõnetas mind vene keeles, ma ei saanud aru. Palus mult süüa, ma sain aru, aga ei osanud midagi teha. Ühtegi ideed ei tulnud pähe ja seetõttu vaatasin kõrvale. Ta palus mind endiselt, kuid millegi pärast tuli mul pähe vaid püsti tõusta ja pingi teise otsa kõndida. Et mõelda. Asi lõppes sellega, et lõpuks ma siiski jalutasin tagasi selle mehe juurde, käes laususin "Kas te soovite seda?" ja sain vastuseks ühe siira aitähi. Pärast oli selline hea soe tunne sees. Soovitan. Täna käisin keemiaviktoriinil. Kellaajas ei olnud päris kindel, igaksjuhuks läksin kella kümneks kohale. Ja bingo! Panin täppi. Võistkonnakaaslaseid varasemalt ei teadnud, aga asi sujus. Saime seitsmenda koha, jäime finaalist küll välja, aga üldiselt olen rahul. Pealegi sain ma appelleerimas käia, mis oli ülivinge. Heita neile žüriis olevatele keemiaässadele ette ebatäpsust - tundsin ennast kõikvõimsana (või siis ainult natukene). Igatahes oli taaskord päris vahva kogemus. Et kronoloogist järjekorda taaskord väheke eirata: minu vihmavari oli eile vist üks väheste seas, mis ei leidnud oma teed prügikasti või autoteele tantsima. Tuesday 9 October 2007 @ 21:50
Pride without prejudice
Darcy rääkis sõnu, mis tõendasid, kui vajalik Elizabeth talle on, ja andsid ta kiindumusele iga hetkega aina suuremat väärtust. Nad jalutasid edasi, teadmata isegi, mis suunas. Oli liiga palju mõelda ja tunda ja öelda, et midagi muud tähele panna. Läksin täna pärast kooli "Uhkust ja eelarvamust" ostma, mis on teatavasti selle nädala Päevalehe raamat. Kõigepealt lippasin Apollosse, et leida, et seal pole ühtegi eksemplari enam alles (ja praegu on alles teisipäev!). Seejärel tabas mind hiilgav mõte Pärnu maanteel asuvasse Rahvaraamatusse minna, mis sellest, et olin juba ühele koosolekule hilinemas. Tõttasin kiiresti sinna, astusin üle läve ja silmasin juba kaugelt seda punast Päevalehe raamatute riiulit. Esmamulje oli, et raamatud on ka siin poes otsas. Paari sammu võrra edasi astudes nägin aga ühte nukrat Jane Austeni meistriteost seal lebamas. Olin ekstaasis, rõõmust lakke hüppamas, õnnelik.. kuni minuni jõudis teadmine, et mul on täpselt üks kroon vähem, kui raamat maksis. Ilma raamatuta ka päris lahkuda ei tahtnud, pealegi oleks siis ka hilinemine mõttetuks muutunud. Seega võtsin oma julguse kokku, lähenesin ühele naisele, selgitasin oma olukorda ja küsisin talt ühte krooni. Raamat saigi ostetud. Kõige iroonilisem oli see, et just täna hommikul nägin ma maas ühte münti, mida ma ei söandanud üles võtma hakata. Muidu tänasest päevast: Merit ja Oliver tantsisid taaskord polkat klassi ees, mul oli järjest kolm koosolekut ja väsimus tapab. Lisaks hakkas mu naaber nüüd akordionimängu harjutama. Saturday 6 October 2007 @ 22:52
Magical matchbox
Rahvusraamatukogu juurest läheb üks trepp. Selle ees on suured rauast väravad. Vahel on need suletud, vahel pärani lahti. Kõndides Toompea poolt neist üles ja siis veeli natuke edasi jõuab täpselt samasuguste treppideni, mis viivad ühele vaiksele tänavale, kus on park ja mõnusad kiviääred. Pisikesed puust majad, Saksa saatkond. Eile võtsime Kelliga selle teekonna sinna ette. Jõudes kohale tuli tuju ronida kiviääre peale. Seda me ka tegime ning seisime seal lihtsalt mõned minutidja vaatasime alla, mina samal ajal oma kollase vihmavarjuga trikitamas. Me ei näinud palju maju ja vaadet ei anna võrreldagi Patkuli vaateplatvormi omaga, aga samas oli seal kohati isegi mõnusam. Mitte ainsatki hingelist peale meie, kerge vihmasadu ning kollase varjundiga tänavavalgus. Pärast põletasime Kelliga tikke, mis pidid sümboliseerima meie kartust kaldkriips argust. Kustutasin veel oma tiku korralikult lompi ära ja viskasin minema. Eks näis, kes see toimib. Üldse oli eile veidike sürreaalne ja kurvameelne tuju. Noortekohvik. Kõlaritest kostub Leann Rimesi ja see ei mõju üldse mitte halvasti. Igatahes kindlasti etemini kui sellele eelnenud funky muusika. Minu ees vedeleb kohupiimapirukas ning Kelli nosib oma teist viineripirukat. Oleme just mänginud mängu "Cadavre exquis", mille tulemusel valmis kergelt segane, aga ometi ilus pilt, kus oli kujutatud nii armastusebasseini ja õunapuid kui ka vihmapilve funktsiooni täitvat merd, kõik see omavahel ühendatud. Põhimõtteliselt on see selline mäng, kus üks inimene joonistab midagi mõnele sentimeetrile paberist, seejärel voldib joonistatud osa kinni, nii et natuke oleks lõpust jooni näha. Teine jätkab nendest joontest pilti ning voldib ka enda joonistatud osa kinni. Ja nii kuni paber on täidetud. Seejärel volditakse paber lahti ning kunstiteos ongi valmis. Nüüd mõtlen, mida ma teha tahaksin. Midagi teistsugust, midagi seadusega kooskõlas olevat, kuid pöörast, midagi, mis sisaldaks mulle võõraid inimesi. Millegi pärast tuleb mulle esimese asjana pähe keset Raekoja platsi tantsimine koos mitmekümne inimesega. Kui kell saab kaheksa, lahkume Kelliga hubaselt diivanilt Pärnu maanteel ning liigume vanalinna. Poole tunni pärast uudistame Reval Cafe ees Katriini ja tema klassiõdede valmistatud plastiliinist ussitüdrukuid, -poisse ja -beebisid ning kuidas nad mänguautosid juhivad. Vahepeal ujub meile külje alla mingi mees, kes surub meile pihku telefonka ja tahab, et me juhataksime ta sõbra Rüütli tänavalt "Hollika" juurde. Kui mees valmistub meile nalju vestma hakata, peame seda märguandeks lahkuda. Liigume Kelli ja Katriiniga Raekoja platsile. Kümne minuti pärast oleme end ületanud ning seisame keset Raekoja platsi viie võhivõõraga ringis ja mängime energiamänge. Zipp, zapp, pauh! Kes oleks võinud arvata, et ma tõesti jõuan selleni, millest ma Noortekohvikus unistasin? Tundmatud inimesed - check. Pöörane - check. Teistsugune - check. Arvatavasti oleksime me pärast Stroomi randa tähti ka vaatama läinud, kui mul see idee alles Katriini koduukse juures poleks tulnud. Sellest hoolimata oli hea. Ralf ja Toomas värvivad oma ühises elamises lage, vanaema Helle on kapis. Friday 5 October 2007 @ 15:06
Zhuppzhuppzhupp
Goal achieved. 89% inimestest arvab, et ma olen kuri. Ja ega ma selleks väga ei pingutagi, lihtsalt natuke vaikimist, mõned sarkastilised kommentaarid ja olengi nagu mõisnik kunagi. Selle nädala niigi juba peaaegu ääreni täis huumorikatlasse lisas palju veel tänane päev. Poleks ealeski osanud arvata, et TIK-is õpetajate päeva selliselt peetakse. Päev algas vene keele tunniga, kus õpetaja Faiman rääkis, kuidas ta oma kunagist õpilast üks päev tänaval nägi, kuigi see isik töötas/õppis Hong Kongis juba neljandat aastat (lõpetanud oli ta kolm aastat tagasi). Lisaks tegime plaane, kuidas me kahekümne aasta pärast taas kohtume ning siis oma suurepärasest elust pajatame kella neljani öösel. Teises vene keeles vaatasime vene naljadest nõretavat filmiklippi, mille sisust sain ma aru alles pärast "õpetaja" seletusi. Igatahes sisaldas see viina joovat karu, püstoleid ja lennukeid. Arvutiõpetuses tegime me töölehte "Kes on Paff?" ehk siis ülistasime Paavot kolmesalmilistes luuletustes ja vingetes karikatuurides taevani. Muusikas esinesid Merit ja Oliver meile polkaga, laulsime "Summer Nights"-i ning vaatasime klassiga "Klassi". Järgnes üks põnevamaid aktusi ever. Õpetajad lahutasid meie meeli kahe lauluga, õppedirektori teisik tutvustas uut koolisüsteemi, mille eesmärgiks on vähemalt kümnepunktiline edu eksamitulemustes kõigist teistest Eesti koolidest, ning uut riietumiskorda, mille kohaselt lubatud on vaid must, süsimust ja mustmust. Nii palju erinevaid värve mõistagi selleks, et me igavad ei oleks. Siis tuli video, mis demonstreeris meile erinevate õpetajate käitumiserinevusi ning TIK-i abiturientide rasket elu. Aktus lõppes saatega "Reisile sinuga", kus direktor oli end riietanud ülivingeks poisiklutiks, kel oli maailma veidraim släng ning kõrvaklappid taskust peaaegu välja kukkumas, ning otsis kolme vägagi eestipärase nimega neidise seast endale kaasat. Seda kõike lihtsalt ei saa kirjeldada. Kirjutaks rohkem, aga mul pole täna annet selle asja peale. Pealegi on kõik põnevad asjad meelest läinud ning halvaga ma täna oma blogi ei koorma. Nädalavahetus sisaldab endas arvutiõpetuse referaati, esitlust Saudi Araabiast, "A History of The World in 10 1/2 Chapters"-it ning koolitust. Jeah. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |
