Sunday 30 September 2007 @ 21:12
Hope is a waking dream
Tahaks, et ma saaksin vastata küsimusele "kuidas läheb?" siiralt ja ausalt hästi. Tahaks, et KÕIK oleks hästi. Tahaks, et ma võiksin naeratada ja seda tõsiselt mõelda.
0 comments


Saturday 29 September 2007 @ 15:52
Not a typical what-did-I-do-today entry
Kui tihti valid sa jalutamise, oluliselt suurema füüsilise pingutuse ühistranspordi asemel, eriti veel, kui sa oled põhimõtteliselt peatuse kõrval? Õnneks saan mina sellele küsimusele vastata just seda, mida peaks: küllaltki palju. Sest just nii saab õieti aimu, kus kohas sa elad, saab tunnetada seda kohta ning õppida seda armastama. Sõites auto või bussiga ilusatest paikadest mööda ja nende vaatamine klaasi tagant ei saa kunagi samaväärseks päriselt sealolemisega ja selle tõeliselt vaatamisega. Head ideed ja tähelepanekud sünnivad väljas, mitte olles kuhugi istmele surutud. Ma võin seda kõike öelda, sest ma räägin enda eest. Ja täna, jalutades läbi päikesepaistelise ja sügise kohta vägagi sooja Tallinna, tabas mind arvukas hulk ideid. Nad ei pruukinud kõik selget kuju võtta, nad ei sisaldanud kõik tormi, möllu ja tegevust, aga iseasi on see, et nad tulid. Mis asi üldse on idee? Kirjandites võiks sellele vastata ilusa eestikeelse sõnaga "mõte". Aga sellisel juhul on ideed ju absoluutselt kõik! Kui ma mõtlen hetkel, et tahaks ühte ilusat õuna, siis see on mõte. Aga mõte võrdub ju ideega. Ma mõtlen, et küll on kastanid ilusad - idee. Ja tegelikult ei saagi öelda, et see on vale. Iga mõttevälgatus ja -sähvatus on midagi uut, vähemalt mingit moodi ja idee ongi pelgas mõte. Mu inglise-inglise sõnastikus on esimene definitsioon sellele sõnale muidu järgmine: a) suggestion or plan. Tihtipeale võtamegi me selle idee ainukeseks tähenduseks ja unustame punkti b: an undestanding, thought or picture in your mind. Aga täna sündiski mu peas pilti nähes arusaamine, millest edasi sündis mõte. Pikk eeljutt, aga kuidagi juhtus nii.
Ma pole vist kunagi märganud, kui palju erinevaid inimesi võib Tallinna kesklinnas kohata. Minu tänane rännak huvitavate inimeste keskel algas ühest erkroosade juuste ja sukkpükstega noorest tüdrukust. Jõudes Šnelli parki, märkasin ma esmalt pargi alumises osas, kohe tiigi ääres peesitavat kolme seltskonda, kui nii võib öelda. Kõigi näol oli tegemist noorte inimestega. Kõigepealt üks istuv paarike, seejärel sõprade punt ning seejärel kaks (või vahest oli neid rohkem) lesivat ja taevasse vaatavat noort. Edasi jalutades nägin ma seda, et kõik pingid tee ääres olid hõivatud. Ühel neist pinkidest istus kaks vanameest, kellega peatselt ühines ka vanem naine, teisel istus ema ja laps. Kusagil kaugemal kükitas noor modell lehekuhjas, valmis iga hetk viskama veel omasoodu hunniku lehti taevasse, et fotograaf temast ühe mõnusa sügisese pildi saaks teha. Möödunud ka neist, hüppasin tee pealt eest ära ratturilt, kes tõsiselt kihutades künkakesest alla sõitis ja seejärel silmapiirilt kadus. Vastkorrastatud staadioni keskel mängisid kaks poissi jalgpalli ning kaks tüdrukut jälgisid neid usinalt. Veidi eemal harrastas roosades dressides naine kepikõndi. Korvpalliplatsil käis tuline korvpallimatš. Ja kui ma pargist juba peaaegu tänavale tagasi olin jõudnud, nägin veel tanksaabastes gootipaari. Tegelikult on tõepoolest naljakas, kui erinevad me oleme ja mida erinevat me sellest sügispäevast võtame. Üks lesib murul, teine toidab linde, kolmas mängib sõbraga palli. Mina jalutan. Vahel vaatan, kuidas väiksed tüdrukud tänaval jooksevad ja meenutan aegu, kus tegin sama, siis vaatan üles ja näen kuldkollaseid lehti ning pisut ka päikese sära. Alles kodutänavale jõudes meenus mulle, et see kõik võib kunagi olla samuti pelgas mälestus, et varsti võib selline kaunis sügispäev muutuda vaid unistuseks ja seda kõike meie enda pärast. Aga samas jõudis mulle kohale, et selleks, et ka teistele see mõte kohale jõuaks, tuleks koledate piltide asemel, mis meie maailmaga varsti juhtub, näidata neidsamu kauneid pilte, näidata seda, mida pärast enam ei pruugi olla. Ilusad sõnumid jäävad alati kauemaks meie teadvusesse ning paremini meelde ning seega ka nende äravõtmine raputab rohkem.

Labels:

0 comments


Thursday 27 September 2007 @ 21:17
Witches and wizards are our enemies. Thus, Harry Potter is Evil itself.
Oh moose! Mul pole ammu olnud nii halb olla kui täna. Teate küll, silme eest läheb veidraks, siis lööb peast mingi veider valu läbi ja jääb sinna mõneks ajaks, siis tuleb tugevam peavalu, mis ei lase mõelda ja isegi mitte magama jääda, ning seejärel läheb süda pahaks.. või vahest siiski ei tea. Ma olen vist üks vähestest, kel on õnn aastas umbes kolm-neli korda midagi taolist kogeda (KUIGI: täna avastasin, et Meritil on ka selline asi esinenud, seega päris üksi ma pole). Igatahes nii võtaksin ma lühidalt tänased muusikatunnid ja õhtupoolikud kokku. Lisame siia veel dokumentaalfilmi "Jeesuse laager" ususektidest Ameerikas, kes paluvad Jeesuselt õnnistust isegi selleks, et mikrofonid ja Powerpoint töötaks, lõhuvad haamriga puruks Bushi vaenlasi sümboliseerivaid kruuse ning arvavad, et globaalne soojenemine on vale ja neid ei puuduta, sest temperatuur on tõusnud vaid 0,6 kraadi võrra, ja õpetavad seda kõike ka oma lastele. Kui nüüd päris aus olla, siis see on sulaselge näida ühe rahvuse lollusest. 0,6 kraadi võib tunduda vähe, aga eelmine kord kui maailma temperatuur 2 kraadi võrra tõusis, saabus jääaeg. Hetkel seisame me silmitsi 6-kraadise temperatuuritõusuga, seega tagajärjed on ettearvamatud. Aga üldiselt on see kõik, mis ma olen suutnud õhtu jooksul teha ja millele oma närve kulutada.

Koolis on viimasel ajal uskumatult naljakas olnud. Esimese koha humoorikusevõistlusel saab otse loomulikult vene keel, teisel kohal püsib kindlalt keemia.
Esiteks oleme me väga palju õppinud vene keele sõnade ja grammatika ajaloost, näiteks seda, et sõna девушка ehk tüdruk tuleneb venekeelsest sõnast "lüpsma". Uskumatult loogiline ja üldse mitte seksistlik ja šovinistlik mõttekäik, kas pole mitte? Lisaks tuleb välja, et sõnad nagu лес (mets) on meessoost, sest vanasti käisid ainult mehed metsas, aga sõnad nagu ночь (öö) on naissoost. Selgitust otseselt ei ole, aga eks igaüks mõtleb selle ise välja. Lisaks, kui mõni venelane soovib sulle enne eksamit õnne või siis "kivi kotti!", tuleb talle vastata "mine kuradile!". Ei, ma ei valeta, see kõik on täpne tõlge. Ka sellel on pikk ajalugu taga, kuigi selle tagamaadest ma ka pärast õpetaja seletusi päris hästi aru ei saanud. Mis siis veel? "Me kõik oleme vürtsid", "ühiskond oli suur mitmekihiline pirukas", pea tagumise osa nimetus on kukkel.
Keemia naljad olid täna õpetaja poolt öeldud ähvardus mittekaasatöötavale õpilasele: "Ma löön sind, ma löön sind, ma löön sind", millele kõlas vastuseks "Kas tahvlilapiga?". Lisaks vannun ma, et õpetaja küsis vähemalt kümme korda uutelt, kas me saime aru, ning jõudis alati järeldusele, et see teema on meile ikka liiga raske vaatamata meie pidevatele noogutustele. (Kuigi me lähme Kariniga vist keemiaviktoriinile after all, jehuu ja jipikadipijeejeejojovuhuu!).

Ma lähen nüüd magama. Veidrad peavalud ei ole väga vahvad, kohe üldse mitte.

Lõpetuseks faktikesed spordipäevalt:
  • Me kaotasime paralleelklassile jalgpallis 6:0.
  • Teisel poolajal mängis 4 tüdruku asemel jalgpalli 5 ja ka poisse oli
    vahepeal rohkem kui lubatud. Keegi ei pannud tähele ja nagu tulemusest
    näha, midagi ei muutunud ka.
  • Teatevõistluses ei jäänud me viimaseks, vaid eelviimaseks. Neil kahel kohal on suur vahe.
  • Ma kukkusin palliviske esimesel katsel suurest ekstaasist ja õnnest peaaegu käpukile (ja viske tulemus oli seetõttu 18 meetrit).

Ja niisama kirsiks suure jäätisemäe või mille iganes tipus: lause "Meil ei ole siin eestikeelne kool!" öeldud puhtas eesti keeles. Eile, meie igati ingliskeelses koolis.

Labels:

0 comments


Monday 24 September 2007 @ 16:29
Kastanipoiss Timmu
Täpselt kuu aega tagasi sain ma kuusteist. Kaks päeva tagasi polnud sellest aga kuu möödas ning seega ei saa öelda, et ma pidasin oma sünnipäeva kuu aega hiljem. Loogika missugune. Tegelikult on päris huvitav, kuidas mu hilissuvisest sünnipäevast varasügisene sai. Peaaegu pool aastat tagasi kirjutasin ma, kui tore on see, et lähenemas on suvi. Kellele ei meeldiks suvi? Ajutiste asjade ja tunnete aastaaeg, vaheldus, puhkus. Sügis seevastu tähendab vana elu juurde tagasi pöördumist või vastupidi - uut algust. See tähendab vihma, langevaid lehti, kastaneid ja nende okkalisi koori. Jalutuskäigud, omaette mõtisklemine, kurvad aeglased laulud, vanemad mehed, kes sulle karjuvad "Sul on hea parukas", samas võib nende näolt välja lugeda vaid heasoovlikust ning lõõpimiselusti. Kunagi varem pole sügis nii hea tundunud. Nii nukker kui suvelõpp ka poleks, tegelikult on september üks lõpmata ilus kuu. Ja sellepärast polegi mul kahju, et ma oma sünnipäeva alles nüüd pidasin.

Laupäev algas hilja. Nautisin nädalavahetuse mõnusid ja magasin kaua, kaua, kaua. Kella üheks olin aga videolaenutuses riiulite vahel meeleheites head filmi otsides, mis kusjuures pole sugugi nii lihtne ülesanne, kui on vaja seitsmele inimesele meelepärane olla. Seejärel käisin ära Uue Maailma Tänavafestivali kirbuturul, kuhu mu ülisuure ÕM-i vihmavarjuga minna polnud hea idee, sest härra Tuulele meeldis see ka väga ja ta tegi mitu korda sellega igasuguseid toredaid trikke. Igatahes koju jõudsin ma läbimärjana. Kell viis, mida mina loen ametlikult õhtupooliku alguseks, jalutasin ma Balti jaama poole ja pistsin ühe kastani taskusse. Õigepea loksusimegi Karoliine, Kelli, Kaisa ja Pauliinaga rongis Pääsküla poole. Kõik tulid peale kusjuures erinevatest peatustest. Kelli muljetas oma rebastepeost, pannes meid kõiki nii mõndagi endist klassikaaslast uues valguses nägema. Kes oleks võinud arvata, et khkmkhkmkhkm on selline kunstiinimene? Jõudnud kohale, ootasime veidi. Kohale jõudis Leene. Ootasime veel ja seejärel veidike veel. Kui pärast pikka vaeva ja katsumusi Merka kohale jõudis, asusime "Matchstick Men"-i vaatama, mis oli Ameerika filmi kohta küllaltki hea. Õhtu kõige parem osa oli aga siis, kui meid oli vaid neli alles jäänud. Istusime köögis ja jõime teed ning õues oli juba pime. Kelli ja Merilin muljetasid taaskord ja kuigi nende jutud sisaldasid enamjaolt kainest olekust kaugelolevaid klassikaaslaseid ja üheteistkümnendikke, oli sellest hoolimata nii ütlemata õdus ja armas olemine. Siinkohal viide hetkel veel olematule Kalamaja gängile. Ja nii õhtu lõppeski.

Tänane päev polnud väga hea. Inglise keeles sain ma absurdse asja eest nelja ehk siis KUIDAS ma esitasin meie ettekannet. Numero uno: mul polnud midagi enamat just rääkida. Numero duo (itaalia keel pole minu ala): mis imevigureid ma klassi ees tegema oleks pidanud? Veel vahvam oli see, et me saime alles hiljem teada, et see hindeline oli. Pärast seda tuli plaksti keemia kontrolltöö, milleks ma päris palju oma ajast eile pühendasin, kuid ometi läks mul see küllaltki metsa, vähemalt enda meelest. Kuskilt kõrgemalt lendas alla üks jõud ja ütles mulle, et ma paneksin liiva (!) veega reageerima ja moodustaksin sellest happe. Minu poolest võib selle jõu ka rumaluseks nimetada. Ma jooksin igatahes päris kokku, kuna mõtlemiseks polnud aega, sest kogu aeg tuli ainult kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Great success, sealt läheb mu keemiaviktoriin ja hea hinne. Peale selle valdas mind täna ka totaalne Westu igatsus ja kurbus. Aga vähemalt ütleb optimismimull, et päike paistab, ilm on hea ja homne päev sisaldab vaid hüplemist jalgpalliplatsil ning kaugushüppekastis. Võimalik, et ka oma vana hea kooli külastust.


Sügiseste jalutuskäikude playlist:
  1. Pearl Jam - Last Kiss
  2. Pete Murray - Better Days
  3. Phil Collins - Against All Odds
  4. Pigeon Detectives - Romantic Type
  5. Stereophonics - I Miss You Now
  6. Sting - Englishman in New York
  7. Stone Sour - Through The Glass
  8. Tori Amos - A Sorta Fairytale
0 comments


Friday 21 September 2007 @ 19:27
Two halves
Tänane jalutuskäik kooli oli ülimalt mõnus. Uduvihmas (olgu, see oli natuke rohkem kui uduvihm) Arctic Monkeys'e saatel kiirsammul läbi tuttava tee kõndida oli isegi hea, veelgi paremaks tegi kõige selle see, kui ma Falgi pargist möödudes teisel pool teed oma nelja endist klassikaaslast üliliibuvates punastes ja oranžides riietes silmasin. Hüüdes mu nime jooksid nii Janet, Olavi, Tanel kui ka Aldo üle tee minu juurde ning võtsid mult kõik mu rublad ära. Hakkasin just TIK-i ees olevast pisikest kallakust üle minema, kui märkasin kahte endist paralleelikat, samuti punastes liibukates. Sain mitme lehvituse osaliseks, kuigi ma nende isegi eriti suhelnud polnud. Soe tunne tekkis. Lisaks on mul tunne, et Westholmi selleaastaste kümnendike retsimine kujunes/kujuneb päris meeleolukaks (unofficial osa pole veel alanud).
Kool oli nagu kool ikka. See tähendab omamoodi. Huvitav. Veider. Mis oleks juhtunud Westholmis, kui arvutiõpetuseõpetaja haigeks oleks jäänud? Tund jääks ära. Mis juhtub sellisel juhul TIK-is? Üle terve SmartBoardi on laotatud Paavo nägu, kõlarid on põhjas, et kuulaks ta häält. Rääkimata siis ühisvestlusest MSN-is terve rühma ja õpetaja vahel.
Millalgi küsis Katrin mu käest, et ma olen jalka võistkonnas teisipäevasel spordipäeval eks või midagi säärast. Järgmisel tunnil küsiti ka minu käest, kas ma olen nõus. Kuigi see rikkus mu suurepärased plaanid Eenmale lõpupiltide eest lõpuks raha ära viia ja oma vana klassi külastada, nõustusin siiski. Klassiau on ka tähtis, kuigi hiljem kuulsin ma, et mu klass kaotab nagunii pidevalt ja alati.
Koolipäev lõppes sõrmuste proovimisega ning teadasaamisega, et mul on küllaltki suur sõrm. Siis veel see ka, et kapsahautis on hea. Kapsa-õunahautis ei ole hea.
Proov oli vahva ja ma hakkan juba rolli sisse elama. Õpetajat polegi nii lihtne mängida, kas tead. Loomus sunnib mind rangusele, aga tegelikult ma tean, et ma peaksin rohkem õpilaste tuhvlialust mängima. Midagi, mille kallal veel töötada. Lisaks kümnele teisele asjale, that is.

Eilsed ideed: Itaalia ringreis suvel, põhiliselt kesk-ja lõunaosas. Vähese raha ja rohkete seiklustega. Ajendiks ja utsitajaks eilne Euroopa Klubi Sloveeniast ja Itaaliast. Vabatahtlikkusega tegeleda veelgi rohkem. Meeldetuletajaks Novaata vabatahtlike vestlusring ja piknikukene.


Järgneva osa jätsin ma meelega lõppu. Nimelt vaatasime täna muusikas Kaljo Kiisa mälestuseks lõiku "Kevadest". See, mis sõnad Lible lausus, olid nii täppi, nii asjakohased, nii tõesed. Need
lõid täpselt õigesse kohta. Uskumatu mõelda, et see näitleja, kes alati tundus olemas olevat ja kes ainuüksi telekast vaadatuna hea tuju tekitas, on läinud. Tühja sellest, et Eesti tegi õige otsuse keeldudes uuringute lubamisest Läänemeres gaasitoru osas, tühja kõigest sellest, kui noored inimesed endalt ise elu võtavad ja suurepärased näitlejad surevad. Kuid eks igaüks peab kord minema. Nagu ütles Lible Kevades: "See, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et:'Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas'". Kaljo Kiisk, aitäh sulle.
0 comments


Wednesday 19 September 2007 @ 20:58
A depressing entry
Ma oleks siia kirjutanud, kui tore tegelikult mu uus kool on ning sellest, kui hooliv ja armas mu uus klassijuhataja on. Ma oleks sellest kõigest kohe päris pikalt kirjutanud. Siis aga ütles mulle Pauliina, et üks meie vana tuttav tegi kaks nädalat tagasi enesetapu. Ma usun, et on arusaadav, miks kooliteemad enam nii olulised ei tundu.
Veider, kuidas me kunagi ei mõtle surmale. Alles siis paneme me seda tähele, kui keegi meie lähedastest sureb või kui sa kuuled seda juba oma uksele tasakesi koputamas. Napid pääsemised, imelised ellujäämised - ka siis märkame me surma - seda, mis on sama loomulik kui elu. Me kardame seda. Enda eest rääkides võib öelda, et isegi mina kardan seda mingil määral. Miks? Sest ma tahan elada. Nii palju on veel teha, nii palju, kuhu minna ja mille poole püüelda. Seega ongi hoopis hullem see, kui keegi endale ise käe külge paneb ning end tapab. See on neile, kes elada soovivad, mõistatus ja jääb alati selleks. Niiöelda naljatamisi mõeldud ja öeldud "ma tapan end ära, kui ma oma tahtmist ei saa" ei ole kunagi sügavama tagamõttega ja enamus ei mõtle seda kunagi päriselt, aga kui keegi seda siiski teeb ja sa juhtud teda tundma, siis seab see kahtluse alla päris paljud asjad. Alati on ju võimalik kuidagi pääseda, kuidagi tulla ummikseisust välja, võidelda. Praegu on mul pooleli Nick Hornby "A Long Way Down" paljude teiste raamatute seas. See räägib täpselt sellest samas. 4 inimest on enesetapu sooritamise äärel. Kõikidel juhtudel on ajendiks üksindus, elumõtte puudumine. Nende saatusekaaslaste näol leiavad nad aga enda elule uue mõte ja see hoiab neid elus. See raamat ei ole küll päriselu, kuid see näitab siiski, et alati on võimalik leida head ka kõige halvemas halvas.
0 comments


Tuesday 18 September 2007 @ 19:28
Rain dancing our way
Pauliina küsis mult eile, kellest (ei, mitte millest) ma hooked olen. Ja ma vastasin: "hooked on the O.C.". Ja nii ongi. Ma ei saa olla tervet päeva ilma ühegi osa vaatamiseta. Kui ma koju jõuan, vaatan ma esimese asjana ühe osa.. seejärel teise, seejärel kolmanda. Asi muutub kergelt veidraks.

Koolis läheb muidu päris hästi. Eilse päeva parim koht oli see, kui inglise keele õpetaja Karinile suurte silmadega otsa vaatas ja hüüatas: "Karin, you have some major problems with grammar!". Täna oli veelgi parem. Esiteks hiilgasin ma jalgpallis, saades osaks hüüdeid "Pane edasi, Tarvis!" ja muud nidi-nödi. Aga tähtsaim osa on see, et ma lõin värava. Uskumatu, kas pole? Matemaatika kontrolltöö osutus lihtsaimast lihtsamaks, seega kui ma saan millegi muu kui viie, siis.. noh, ma ei tea veel, mida ma teen, aga tore see ei ole. Aga ainult siis, kui ma viit ei saa. Vene keeles sain ma osaks mitmeminutilise kiidusõnade valangu õpetaja poolt, kui ma "eeee"-sid ja "ööö"-sid täis teksti Karinist jutustasin. Ma olen endiselt arvamusel, et kõik on unesjonnõi vetromi pärast. Ei maksa unustada ka muusikatunni tipphetke, vähemalt minu meelest. Nimelt laulsime me võrukeelset rahvalaule kitarri ja trummide saatel. Palake algas õpetaja lausega "Oskar, tõmba mulle üks d-duur". Annab piisavalt aimu.
Õhtupooliku veetsin Kelli hoovis Kelli ja Pauliinaga vihmatantsu tantsides. Nimelt oli Pauliinal vaja ühe kooliprojekti jaoks vaja uurimistööd teha, mis sisaldaks hüpoteesi püstitamist ning selle tõestamist katse läbi. Pauliina tegi töö teemal "Vihmatants manab vihma esile" ning meie pidime seda siis tõestama. Külli filmis akna pealt ning üks õnnelik video jõuab homme ka paarikümne Arte õpilase silme ette. Kes teab, ehk panen mõne siiagi üles. Vahet pole, et kui me tantsima hakkasime, vihma juba sadas ja internetist kiiruga loetud tekstist tantsust suurt aimu ei anna. Lõbus oli meil ikka, videosid tuli kokku 12 ning mul ainult kummitavadki hetkel peas häälitsused nagu "sussihussiheiahoo..ooghtooght". Puhas omalooming, kui aus olla. Aga pärast kõike seda naeru ja rõõmu hakkasin ma mõtlema, kui hea on tegelikult see, et mul on keegi, kellega midagi taolist teha. Keegi, kellega mu segane pool saab välja tulla ja rõõmu tunda. Keegi, kes mind kuulab ja keda mina saan kuulata. Nad pole tõesti välja teeninud seda, kui ma kuri või nõme olen, mis enamasti juhtub telefoni ja MSN-i teel. Peaks hakkama paremaks inimeseks äkki.. või siis lihtsalt telefonist ja MSN-ist eemale hoidma.

Põhimõtteliselt on nii, et ma ei oska enam keeruliselt kirjutada. Sügavmõttelisi tekste ei hakka ka hetkel kirjutama. Nende jaoks on oma aeg.

Laialdasele huvile ja soovile vastu tulles lisan sissekandele ühe ansambli Chilli Breaki laulu sõnad. See sündis 5 (või rohkem) aastat tagasi Triinu maja trepikojas ning seal juures olid ka ülivinged liigutused. Kaasautor on Triin. Here goes. (Kui keegi seda minu vastu julgeb kasutada, siis on sama lugu mis matemaatikaga)

Šokolaad, jee, šokolaad
Šokolaad, jee, šokolaad
(kajana) šokolaad, šokolaad, šokolaad, šokolaad

Kommi ma ei taha, tahaa, tahaa
Ja jäätist ma ei söö, ei söö, ei söö.
Koogist ma ei hooli, hooli, hooli.
Ja tort ei meeldi mul, mul, mul.

Mars, Twix, Snickers, Bounty, Tupla, Geisha, Nurr ja Linda, Karl Fazer, Swiss Chocolate, Mesikäpp ja Kalev!

Ref: Šokolaad on see, mida tahame,
šokolaad on see, mida vajame,
šokolaad, ma mõtlen vaid sellele
ja loomulikult sinule..
..sinule, sinule, sinule.
0 comments


Saturday 15 September 2007 @ 18:17
Rainbows and balloons and random titles
see once i had a strange love,
a secret and untamed love,
a love that took no prisoners at all

and once i had a strange love
a psychic unexplained love,
a love that challenged scientific facts

and then there was that strange love,
that very badly trained love,
a love that needed discipline and facts


Ma arvan, et kahenädalaste vahedega on päris normaalne oma blogisse kirjutada. Eriti kuna paari päeva põhjal ei saa ma ju veel hinnata oma uut kooli ja klassi, vähemalt mitte hästi. Ega ma seda nüüdki väga suurepäraselt teha ei saa, aga mingi üldpilt on siiski kujunenud.

Nii siis: mulle meeldib. Vastus kõikidele küsimustele, mida võib küsida mu elu so-called suurima muutuse kohta. Hetkel ei tunne ma, et ma kukuks suurest koormusest pikali, ning klassikaaslased pole ka mind siiamaani pead vastu lauda taguma ajanud. Kool on üllatavalt vabameelne ja mõnus, õpetajad polegi kurjad kihvade ja sarvedega käkikeerajad ja klassikaaslased on täitsa toredad. Muidugi pole mul olnud eriti mahti nendega korralikult suhelda, kuna enamuse ajast veedan ma, keelitades Karinit hankima endale oma elu või siis niisama vaikne olles. Siiski edeneb asi iga päevaga. Tundidest on praegu kõige raskem arvutiõpetus. Jah, see võib kõlada kummaliselt, aga see tõesti võtab nii palju aega ja närve. Kui ma matemaatikat või keemiat teen, siis ma vähemalt kontrollin ise olukorda. Arvutiõpetuses ei tunne ma end üldse kodus ja saan enamus asju tehtud koba peale. Lisaks surub peale ka faktike, et see on esimene hinne, mis läheb gümnaasiumi LÕPUtunnistusele ning mul on ainult üks periood märki tabada. Jeeh. Praegu hakkasime õnneks referaati tegema, nii et ma loodan, et see sujub paremini. Grupis on 4 inimest, mõlemast paralleelist kaks. Suhelda võib ainult google'i poolt võimaldatud jubinate kaudu, mis on ausalt öeldes päris huvitav. Minu rühma teemaks on blogid, seega vähemalt midagi asjakohast. Kindlasti omab ära emaplaadi ja graafikakaardi. Vene keeles saame me vähemalt mängida pehmete mänguloomadega "viska-õpilastele-vastu-pead" mängu, mis on kusjuures väga hariv (ei tee nalja), inglise keeles teeme lihtsaid etteütlusi, mis mul sellest hoolimata mu enda hoolimatuse ja rumaluse tõttu metsa lähevad, muusikas mängime rütmimänge ja kuulame/vaatame Youtube-st BMW-d ülistavaid laule ("Bemmi kummid"), keemias peab kirjutama üles kõik, mis vähegi kirjutada annab ja veel rohkemgi. Ma ei ole praegu tundides veel kordagi igavust tundnud, ometi tunnen, et ma õpin. Perioodsüsteem on täitsa lovely, päevad lähevad nagu niuhti ja üldse on hea.
Ainuke halb külg on see, et aega pole. Tahaks tegelda nii paljude asjadega, aga kõike ei jõua. Alates selle nädala teisipäevast pole mul väga olnud rahulikku mahaistumisaega kuni tänaseni. Eile näiteks läksin ma pärast kooli Kariniga Tammsaare parki pöörlevasse autosse keerlema ja oma pead ära lööma, pärast mida kiirutasin koju, et haarati trenniriided ja joosta FoorumTe: proovi. Kui see sai läbi, pidin ma vuhisema nagu tuul trenni, kus ma veendusin taaskord selles, et ma pean asja tõsisemalt võtma hakkama ja rohkem tantsule pühenduma. Ja ka see pole kõik. Pärast trenni läksin Kinnomajja Noorteöö raames korraldatavale NOK-ile (Noorte Omaloomingu Kino), et seal pöidlad pihku võtta ja loota, et ka Merka, Kelli ja Pauliina kohale tulla taipavad. See on see, mis juhtub, kui su telefonil aku tühjaks saab. Õnneks hüppas kusagilt välja Ingrid ning ma sain Merkale helistada. Kõik laabus hästi ja peatselt vaatasimegi filme õnnetust armastusest, viisidest, kuidas naisest lahti saada, ja noortest näitlejatest. Mõnus oli. Kella kümne paiku möllasime Kelli ja Merkaga Harju tänava haljasala mänguväljakul, kus asusid ühed väga ohtlikud atraktsioonid. Ekstreemsusi armastav nagu ma olen, riskisin ma kümneid kordi ühel keerleval rattal jalaluumurruga, et teha rattale ring peale. Pole vaja öeldagi, et mul õnnestus see. Seejärel läksime Prismasse, olime seal, kuni ajani, mil mees valjuhääldis teatas, et Prisma Peremarket on nüüd KINNI, ja põgenesime seejärel lillkapsa ja pelmeenidega Kelli juurde. Seal vaatasime telekast mingit veidrat filmi homoseksuaalidest, mida ma suurt ei talunud ja jäin keset filmi magama. Vat nii.

O.C. nüüd. 70% oma homsest päevast kulutan protsentülesannetele, ma luban 99%.
0 comments


Sunday 2 September 2007 @ 20:41
Selline lühike jutuke
Täna oma vanu vihikuid ja õpikuid sorteerides ning kaaludes, millised vanapaberiks lähevad, leidsin ma järgneva kirjutise (unmastered ehk kirja- ja stiilivead püsivad):

Minu unistuste kool

Mu unistuste kool võiks olla suur, lai ja ilus. See võiks olla valget värvi ja uksed avaneksid automaatselt. Trepid oleksid ise liikuvad ja liftid võiksid ka olla. Klassides oleksid marmorlauad ja toolides tugitoolid. Igal laual oleks kaks arvutit ja klassis oleks loomulikult telekas - ainult et väga suur. Sööklas saab süüa seda mis tahad ja puhvet oleks nagu supermarket. Söökla lauad oleksid uued ja puust, toolid nagu tavaliste kooliklasside toolid. Raamatukogust võid raamatuid laenutada nii palju kui tahad ja kui kauaks tahad. Seal oleksid olemas kõik raamatud. Õpetajad oleksid head, aga koolikott oleks palju kergem. Üldse oleks kõik kihvt. Olen praeguse kooliga ka rahul (välja arvatud raske koolikott).

Britta Tarvis 4A


Eilne päev algas kell pool kümme. Kell üksteist istusin oma uue kooli aulas ja muigasin. Mitte kellegi konkreetse üle, vaid terve olukord oli selline. Lipsukestega lambid ja ülikorras aula oli kuidagi harjumatu. Ja mis veel veidram, oli kogu see mass. Mass sellepärast, et mul ei olnud aega, mahti ega suutmist, et kedagi eristada. Liiga palju oli vaadata ja kuulata. Pärast küllaltki lõbusat aktust, vähemalt põnevamat kui kõik varasemad, kus olen viibinud, oli aeg klassi minna. Ainuke probleem oli see, et ei mina ega ka Karin ei teadnud täpselt, kus see klass paikneb. Karin küsis ühelt ettejuhtuvalt õpetajat meenutavalt naiselt juhiseid ja nii juhuslikult osutus see naine meie uueks klassijuhatajaks. Klass (ma mõtlen 10.a-d üldiselt, mitte klassiruumi) oli.. huvitav. Väga erinev mu varasemast klassist. Vägagi erinev. Klassijuhataja paistis tore olevat, eks homme saab parema mulje. Homme on üldse üks väga vahva päev, kaks tundi loengut süsteemist ja korrast, klassijuhatajatund, geograafia, inglise keel ja koolipäeva lõpetab KAKS keemiat. Oh yes.
Edasi laupäevaga: kui minu ja Karini küpsisesöömist segasid kaks "natuke" purjus meest, kutsudes mind tantsule, otsustasin, et on õige aeg lahkuda ja Lauraga sisekujundusmessile minna. Seal oli tore, eriti kuna meil kummagil polnud raha, et sealt midagi endale soetada. Hiljem rändasime poodides ringi ja oleks seda veel ilmselt jätkanudki, kui ma koju koolialgust tähistama poleks pidanud tulema.
Kell seitse istusin aga Järve Selveris pingil, lugesin raamatut ja ootasin Merilini, näpu otsas hiiglasuur telk. Võimas. Kui Merilin kohale jõudis, vudisime raamatuteosakonda ning lindistasime kokaraamatust leitud retsepti telefoni. Mina olin diktor. Seejärel loogiliselt ostsime igasugust nodi, et teha õunakooki ja Vahemere pirukat, ning valisime endale pool tundi komme, mida bussis süüa. See oli pooleldi ajaveetmiseks, pean mainima. Hoolimata sellest ootasime veel oma pool tundi bussi. Aega veetsime plaksutantsuga (tegelikult mina plaksutasin ja tantsisin ning Merka istus) ja mänguga "Loobi telki, kuidas ainult suudad". Kui me LÕPUKS Merka juurde jõudsime ning meie neljase tiimi (mina, Merka, Maris ja Leene) vaim kokkamiseks valmis, avastasime, et pooled koostisosad olid ostmata jäänud. Haarasime Merka ja Marise rattalaost nagu niuhti neli ratast ja varsti väntasimegi läbi pimeda metsa Selveri poole. Nüüd on see koht, kus me jätame natuke asju vahele ja jõuame väsinult, aga rõõmsalt tagasi Raudalusse. Küpsetistega jõudsime päris valmis alles keskööks, aga selle-eest olid need äärmiselt maitsvad. Olgu, minu ja Merka õunakook ei tulnud päris hästi fooliumi küljest lahti (küpsetuspaber puudus), aga hea oli see siiski. Kella kaheni vaatasime "Moulin Rouge"-i, mis hakkas mulle isegi veel rohkem meeldima, ja võitlesime oma vägisi kinnivajuvate silmadega. Kuskil kell kolm alistusime.
Täna käisin "Edith Piafi" vaatamas. See tekitas nii palju kurbust ja mõtteid, et ma ei hakkagi seda kõike kirja panema. Hiljem saime Mihkliga kokku. Siis käisime Rahvaraamatus tšillimas. That's all.

Päris tunnengi ennast TIK-i õpilasena.
1 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise