Wednesday 21 March 2007 @ 20:52
Aga alati ei pea olema nii
Iga õpilase elus on aeg, mil ta peab valikuid tegema. Pärast esimest valikut järgneb teine, kolmas, kuues. Kõik see määrab, millist elu sa täiskasvanuna elad. Seega peab meie ühiskonnas sul juba viieteistkümneaastasena olema selgejooneline ettekujutus valdkonnast, millele pühendad tulevikus oma elu. Hea näitena võib esile tuua näiteks kümnenda klassi katsed, mil õpilased jooksevad kui segased ühest koolist teise ning reklaamides end kui mõnda Teleshopi toodet. Siis on vaja ka valida, kas sa tahad jätkata õpinguid reaal- või humanitaarklassis. Olgugi et valik ei ole nii spetsifiiline, on ometi vaja omada mingisugustki kujutelma.
Oma viimastes sissekannetes olengi ma põgusalt rääkinud sellest meeletust tormijooksust erinevatesse Tallinna "eliitkoolidesse". Paratamatu, vältimatu, ometi ei tahaks nii. Kuid mis teha, praeguses ühiskonnas enam teisiti ei saa. Inimestest saavad koodid, gümnaasiumiaastad veedame, ninad raamatus ja pinge laes, et needsamad koolid saaksid ilutseda koolide TOP 10-s. Kui õpetaja arvab, et sa eksamil maksimumi ei saa ja kooli keskmise nõnda alla viid, siis on ka lahendus varnast võtta: eksamit lihtsalt ei tee. Ja nõnda ongi ja keegi midagi ei tee. Milleks peakski? Kõik tahavad endiselt olla osa millestki võimsast, omada privileege. Eliitkoolis õppides on sulle koht ülikoolis tagatud. Kas mina olen ainus, kes näeb praeguses süsteemis lünki, meeletult suuri auke? Ma käisin täna IT Kolledžis uudishimupäeval ning üks esineja seal oli Ilmar Raag, rääkides oma uue filmi "Klassi" tagamaadest. Olgugi et hetketeema küll selle filmi teemaga kokku ei lähe ja seda ma hetkel oma jutuga ei taotlegi, võib selgesti tõmmata ka paralleele. Tavaline Tallinna kool, vägivald lokkab. Eliitkoolides selliseid asju väidetavalt ei toimu. Kuid miks on vaja siis üldse, et see kusagil toimuks? Miks ei võiks kõik koolid olla kui eliitkoolid? Kõik olgu taas võrdsel tasemel ning olgu haridus ühtemoodi hea igalpool. Kahjuks tegeleb haridusministeerium taoliste asjadega nagu reaalainete koormuse vähendamisega ja õppeainete nagu arvutiõpetus kaotamisega, millele mina ise olen oluliselt vastu. Kuid see selleks, selline kriitika olgu mõne teise sissekande teemaks.
Nii et kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin? Mind ajendas sellel teemal kirjutama soov näha haridussüsteemi, kus puuduvad head ja halvad koolid. Kohati utoopia, ma tean. Kuid kas siiski on? Miina Härma Gümnaasiumisi kümnendasse klassi proovis see aasta pea 800 inimest. 3 klassi. Ma ei väidagi, et tegemist pole ühe väga hea kooliga. Valikained on taolised, et oleks võinud kas või isegi sõita Tartusse kohale ja sinna proovida. Aga miks ei võiks iga kooli õpilane saada sellist haridust, nagu ta tahab, ilma selleta, et ta peab oma kodukohast kuhugi kaugesse linna kolima? Just sellele on vaja lahendus leida. Seniks aga pole muud, kui süsteemi järgi talitada.

(Pildivalikust nii palju, et selleks kulus aega. Liigagi palju aega ehk. Kuidas valida taolisele postitusele juurde illustratsiooni? Miks seda üldse teha? Küllap ma lihtsalt tahan nii. Lõpuks valisin ma selle pildi, kuna just see sümboliseerib minu jaoks terviklikkust ning täiuslikkust. Ma tahaks ka, et Eesti koolisüsteem oleks terviklik, ühtne, kõigile täiuslik.)

Labels: , ,

0 comments


@ 00:33
A goal without a plan is just a wish.
Täna või siis eile oli peaaegu et hea.
0 comments


Monday 19 March 2007 @ 18:57
Obsessed, so incredibly obsessed
Olgu. Inglise Kolledžisse ma ei soovinudki saada nii meeletult, kuid Gustav Adolfi Gümnaasiumi sissesaamine on tõepoolest mu südamesoov. Kuid pärast tänast on see soov kergelt utoopiline. Ma ei mõista, kuidas ma pingeolukordades nii lolle vigu võin teha. Juhtus suur õnnetus: almanahhis "Noorte Hääled" ei avaldatud tema poeemi "Tuul tuvi tiibades". Loogiline, lihtne ja loogiline. Aga miks ma siis nii ei kirjutanud? Ja miks ei pannud ma tähele neid lolle vigu mõnes sõnas? Iga hooletusveaga väheneb minu šanss saada Eesti vanimaisse kooli sisse. Oeh, eesti keel ja matemaatika läksid metsa - ühed minu tugevamaid ained. Ometi olid meeliülendavad inglise keele ja silmaringitestid, mis olid üllatavalt kerged. Palun, Jumal, tee nii, et ma saaksin siiski sisse. Palun, palun, palun. Ma suisa anun.

Muudest asjadest: ma pean GAGi sisse saama.
0 comments


Saturday 17 March 2007 @ 20:29
Can you spell "failure"?
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
there we go
aferistist stiihiline kotlet says:
yup
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
yeppedy doo-dah
aferistist stiihiline kotlet says:
Doo be doo
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
oh wun diddy, diddy dum diddly do
aferistist stiihiline kotlet says:
Splishy-splashy Spongebob Squarepants
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
hehehehehe. fun
aferistist stiihiline kotlet says:
It indeed is
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
yeppedy
aferistist stiihiline kotlet says:
I enjoy pithy conversations
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
yeah. fun
aferistist stiihiline kotlet says:
Lovely
#the creature with the darkened soul, the story of the damned unfolds# says:
yes i am

Andke mulle üks teema, siis ma räägin teile midagi head. Andke mulle teemaks "läbikukkumine". Andke mulle teemaks "miljonkordne põrumine TIKi katsetel".
Päev algas paljutõotavalt. Ma ärkasin, pesin, riietusin, jooksin alla, sirutasin käe aiavärava lingi poole, et trolli peale joosta, kuid ennäe imet! Värav oli lukus. Otsisin kotist häda peale võtme välja, keerasin ühtepidi, käänasin teisipidi, aga lahti va saatan ikka ei läinud. Jooksin veel paar minutit segadusehoos ringi, seejärel ronisin ülima otsustavusega aiast üle. Ja nõnda algas mu hommik.
Tallinna Inglise Kolledžisse jõudes ootas mind ees hiiglama suur rahvamass, mis paistis järjest paisuvat ja paisuvat. Ma olin šokis, ma olin üllatunud, ma olin lootuse kaotanud. Ma ei koorma teid pikkade kirjeldustega, ma lihtsalt ei taha. Pärast huvitavat faktikest TIKi direktorilt või muult asjamehelt, et kõik katsetajad on nüüdsest koodid, mitte nimed, lahkusin oma klassitäie koodidega kolmandale korrusele ajalooklassi. Põnev, mida muud mul öelda. Testid inglise keeles, üllatavalt lihtne INGLISE Kolledži kohta, matemaatikas, eesti keeles (põhikäänded, ma nean teid, et mitmuse omastav ja osastav mul teie seast meelest läks), loodusteadustes ja üldistes teadmistes. Üldiste teadmiste tekst oli päris meeliülendav, loogikaülesanded ja puha. Ometi kardan ma, et sellest ei piisa. Juba ainsa punkti kaotamine võib osutada määravaks ning ma kardan südamest, et mind ei kutsuta isegi vestlustele mitte. Õnneks ei ole ma ainus, kes ei olnud pärast katseid sillas. Karin, my man, nuttis koos minuga. Samas olime me õnnelikud, et TIKi sissesaamine pole meie jaoks elu eesmärk, vastupidiselt nii mõnelegi vestibüülis ootavale näitsikule ja poisiklutile. Elame, näeme, elame ja näeme.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise